Surnud vabandust ei palu
Elin Kardi ja Helena Hage näitus “Alasti. Kaetud” Tallinna Kunstihoone galeriis, avatud 10. novembrini.
Ma pole kindel oma kuulumises auditooriumi, kellele “Alasti. Kaetud” suunatud on. Mul on tunne, et see ei tekita minus ootuspäraseid reaktsioone. Teatud empaatilisel pinnal on tajutav, milliseid emotsioone võiks näitus esile kutsuda. Aga paraku ei kutsu. Ei õõvastust, ei kaastunnet ega ajenda mõtisklema inimelu kaduvuse üle. Ometi ei saa öelda, et näitus ei paku mõtteainet.
“Alasti. Kaetud” pakub eeskätt huvitavat võrdlusmaterjali EKA magistrantide Kardi ja Hage eelmise koostööprojektiga “Vabandused” (2000), mis seisnes elavasse ihhu vajutatud lausete fotograafilisel jäädvustamisel. Kui fotograafia üks funktsioone on fikseerida kaduvat, siis selle projekti puhul õigustas ta end hiilgavalt – vabandused on hetkelise väärtusega, seega kaduvad. Sedapuhku ei vabandata millegi pärast ega kellegi ees. Liha on rõhutatult mitteelav, õieti lubatakse järeldada tema pigem surnud kui elavat olekut. Seletusi ei anta, taustu ei avata. Surnud vabandust ei palu.
Kehamaastike loomine fotokunstis on vana asi, surnud inimeste pildistamine veelgi vanem. Viimase puhul on fotograafia säilitav roll mitmekordne – fikseerida juba kadunut. Juba päevapildinduse algusaegadel taibati, et nii jäävad kord juba kadunud meiega. Kui inimest ei jõutud üles võtta eluajal, võis seda teha – siiski võimalikult vahetult – pärast surma.Vanadussurma surnud raukade kirstupiltidest surnult sündinud imikutega poseerivate emadeni välja. Nendega võrreldavat emotsionaalset laengut Kardi ja Hage töödelt oodata ei maksa.
Ülesehituselt on kõnealune foto- ja videoülesseade kuidagi kauge, steriilne ning osavõtmatu. Isegi morbiid-esteetilisena mõjuda tahtev video konksudega üles tõmmatud (surnu?)kehast ei ðokeeri. Midagi oleks nagu puudu. Jääb mulje, et “laibakunst” eeldab teatavat garneeringut, taustsüsteemi, mis vanadel päevapiltidel on olemas ning mida mainitud kunstiliigi viljelejaist valdab hästi Andres Serrano. Kui mitte otsese lavastuslikkusena, siis aimatava konteksti loomisega. Siinne näitus kipub þanri piires liiga abstraktseks jääma. Teisest küljest meenutades mõistetamatut ühikakülmikus oma elu elavat entiteeti nimega Kessu sink Mihkel Muti kultusjärjeloos “Elu allikad”.