Ma pole kindel oma kuulumises auditooriumi, kellele “Alasti. Kaetud” suunatud on. Mul on tunne, et see ei te­kita minus ootuspäraseid reaktsioone. Teatud empaatilisel pinnal on tajutav, milliseid emotsioone võiks näitus esile kutsuda. Aga pa­raku ei kutsu. Ei õõvastust, ei kaas­tun­net ega ajenda mõtisklema inim­elu kaduvuse üle. Ometi ei saa öelda, et näitus ei paku mõtte­ainet.

“Alasti. Kaetud” pakub eeskätt huvitavat võrdlusmaterjali EKA ma­gistrantide Kardi ja Hage eelmise koostööprojektiga “Vaban­du­sed” (2000), mis seisnes ela­vas­se ihhu vajutatud lausete foto­graa­filisel jäädvustamisel. Kui foto­graa­fia üks funktsioone on fiksee­rida kaduvat, siis selle projekti puhul õigustas ta end hiilgavalt – vabandused on hetkelise väärtusega, seega kaduvad. Seda­puh­ku ei vabandata millegi pärast ega kellegi ees. Liha on rõ­hu­ta­tult mitteelav, õieti lubatakse jä­rel­dada tema pigem surnud kui ela­vat olekut. Seletusi ei anta, taustu ei avata. Surnud vabandust ei palu.

Kehamaastike loomine foto­kuns­tis on vana asi, surnud ini­meste pil­distamine veelgi vanem. Viimase pu­hul on fotograafia säilitav roll mit­mekordne – fikseerida juba ka­du­nut. Juba päevapildinduse al­gus­aeg­adel taibati, et nii jäävad kord juba kadunud meiega. Kui inimest ei jõutud üles võtta eluajal, võis seda teha – siiski võimalikult va­he­tult – pärast surma.Vana­dus­sur­­ma surnud raukade kirs­tu­pil­ti­dest surnult sündinud imikutega po­­see­ri­va­te emadeni välja. Nen­de­ga võrreldavat emotsionaalset laen­gut Kardi ja Hage töödelt oodata ei maksa.

Ülesehituselt on kõnealu­ne fo­to- ja videoülesseade kuidagi kau­ge, steriilne ning osavõtmatu. Isegi morbiid-esteetilisena mõjuda tah­tev video konksudega üles tõm­ma­tud (surnu?)kehast ei ðokeeri. Mi­da­gi oleks nagu puudu. Jääb mu­­lje, et “laibakunst” eeldab tea­tavat garneeringut, taustsüsteemi, mis va­na­del päevapiltidel on olemas ning mida mainitud kunstiliigi viljelejaist valdab hästi Andres Ser­ra­no. Kui mitte otsese lavas­tuslik­ku­se­na, siis aimatava kon­teksti loo­mi­se­ga. Siinne näitus kipub þanri pii­res liiga abstraktseks jää­ma. Teisest küljest meenutades mõistetamatut ühikakülmi­kus oma elu elavat entiteeti nime­ga Kessu sink Mihkel Muti kultusjärjeloos “Elu allikad”.