Surnult sündinud sarjad telekanalites
Viimane telehooaeg (2010–11) Ameerikas sünnitas palju väga häid sarju, mis aga kahjuks jäid ainult ühe hooaja pikkusteks. Ma ei räägi siin keskpärasustest (“Shit My Dad Says”, “The Whole Truth”), mille lõppemine ei loksuta sootuks, ega ka haisupommidest, nagu “Mr. Sunshine” ja “No Ordinary Family”, mis oma enneaegse lahkumise täiega ära teenisid. Esimese hooaja pealt ära lõpetatud sarjade hulgas on hulk selliseid, mis kõvasti üle keskmise või suisa meistriteose tasemega. Ja mis kõige jaburam, mitme sellise sarja puhul võib väita, et hävingu taga oli telekanali enda kummaline tegevus.
2010 sügisel käivitunud hooaja esimene tõsine ohver oli sari pealkirjaga “Lone Star”. Sari räägib petturist nimega Bob Allen (James Wolk), kes pööritab kahes Texase linnas korraga keerukaid kelmuseskeeme. Mõlemas kogukonnas on ta abielus eri naistega (Adrianne Palicki, Eloise Mumford). Lapsepõlvest saadik petturielu elanud Bob on hakanud sellest tüdinema ning püüab välja mõelda süsteemi oma illegaalse tegevuse legaliseerimiseks. Samas armastab ta oma mõlemat naist ning ei taha kummastki loobuda. Bobi isa ja mentor John (David Keith) ei ole aga poja plaanist kuigi vaimustatud ning algatab omapoolse skeemi, mille eesmärgiks poeg “õigele rajale” tagsi pöörata ning kümnetesse miljonitesse ulatuv saak teenida. Väljakutsuvalt ülesehitatud lugu tungib sügavale petturi hinge ning kõlab, nagu oleks pärit David Mameti sulest.
Sarja autor on aga hoopis Kyle Killen, kellele “Lone Star” on debüütsari. Hoolimata sellest, et kriitikud seriaali vägagi soojalt vastu võtsid, jäi vaatajate arv 3–4 miljoni kanti. Selle asemel, et sarja paremini või rohkem promoda, võib-olla sobivam eetriaeg leida, tõmbas telekanal FOX pärast teise osa linastumist pistiku seinast välja. Valmistehtud kuuest osast on neli tänaseni näitamata. Loodetavasti läheb paremini Kyle Killeni sügisest startival uuel sarjal “Awake” (2011), kus Jason Isaacs kehastab politseidetektiivi, kes pärast rasket avariid hakkab korraga elama kahes eri reaalsuses. Kõlab igatahes intrigeerivalt. Tahtmata sarja saatust ära sõnuda, ei saa siiski ka mainimata jätta, et sarja “Awake” kaasprodutsent on Tim Minear (“Wonderfalls”; “The Inside”; “Drive”) ja seda meest võib vabalt kutsuda suurepäraste, kuid ühe hooaja pikkuseks jäänud sarjade kroonimata kuningaks.
Halvasti läks ka kahel igati kobedal politseiseriaalil. Jason Richmani loodud sarjas “Detroit 1-8-7” kehastab Michael Imperioli (“The Sopranos”) salapärastel põhjustel New Yorgist Detroiti kolinud mõrvarühma detektiivi Fitchi, kes võrdse osavusega ajab juhtme kokku nii kriminaalidel kui ka oma kolleegidel. “Detroit 1-8-7” on omas žanris tähelepanuväärne saavutus, mida poleks häbi DVD-riiulil panna kõrvuti sellise klassikaga nagu “NYPD Blue” (1993–2005). Erinevalt viimasest magas laiem publik asja maha ning ABC kanal teist hooaega enam ei tellinud.
Shawn Ryan, kes kinkis meile briljantse politseisarja “The Shield” (2002–2008), tuli sel hooajal välja seriaaliga “The Chicago Code”. Sari räägib sellest, kuidas käputäis ausaid Chicago politseinikke (Jennifer Beals, Jason Clarke, Matt Lauria, Billy Lush) võtavad elu ja karjääriga riskides ette salaoperatsiooni, mille eesmärk on paljastada korrumpeerunud poliitik (Delroy Lindo), kes on mestis iiri maffiaga ning keda kaitsevad räpased võmmid. Omapärane, mõtlemapanev ja saatanlikult põnev adrenaliinipomm, mis väärib pääsu kõigi aegade parimate politseiseriaalide nimekirja, kus selle koht võiks olla kusagil “The Wire” (2002–2008) ja “Crime Story” (1986–1988) vahel. Kuna “The Chicago Code’i” vaatajate arv ei olnud hiilgav, aga ka mitte kõige hullem (5–7 miljonit), siis võiks väita, et telekanal Fox sooritas ise paraja kuritöö, jättes sellise tasemega sarja ainult ühe hooaja pikkuseks.
Komöödiavaldkonda tabanud kaotustest oli kindlalt valusaim Robert Bordeni (“The Drew Carey Show”) ja Ken Kwapise (“The Office”) toodetud “Outsourced”. Sari räägib telefonitoe keskuse mänedžerist Todd Dempsyst (Ben Rappaport), kes seatakse valiku ette, kas minna juhatama firma osakonda Indias või hakata uut töökohta otsima. “Outsourced” ammutas huumorit eri kultuuride kokkupõrkest ja tegi seda vägagi sümpaatselt, tolerantselt ja vaimukalt. Ilmselt sellepärast, et pilati näpuga viibutamata ja asju alla joonimata, kujunes “Outsourced” aasta kõige suuremat vääritimõistmist pälvinud teoseks. Sarja süüdistati parimal juhu poliitilises ebakorrektsuses, halvimas variandis lausa rassistlikkuses. Kuna sari käsitles satiirilises võtmes nii Ameerika kui ka India kultuuri iseärasusi, pani see inimesi vahutama nii ühes kui teises suunas. Igatahes otsustas telekanal NBC sarjast hooaja lõppedes lahti saada.
Adam F. Goldbergi (“Aliens in America”) võrratult vaimuka sarja “Breaking In” eluküünal puhuti samuti ära veel enne, kui see õieti süttidagi jõudis, jättes meile vaid 7 seeriat headust. Sari räägib Oz’ist (Christian Slater), high-tech turvafirma bossist, kes on ilmselt kõige manipuleerivam ja paranoilisem inimene maailmas. Ta on kogunud enda ümber värvika seltskonna andekaid kelme (Bret Harrison, Odette Annable, Alphonso McAuley, Michael Rosenbaum, Trevor Moore). Alluvaid raudse käega haardes hoides ja neid lakkamatult peedistades, testib Oz oma klientide turvasüsteemide nõrku kohti. Omapärase ja siiralt vaimuka sarja “Breaking In” äralõpetamise muudab veel eriti mõruks see, et totaalselt originaalsuse- ja huumorivaba “Happy Endings” premeeriti samal ajal teise hooajaga. Aga millal elu enne õiglane on olnud.
Siis aga juhtus ime. Nimelt teatas FOX augusti lõpus ootamatult, et nad siiski tellisid seriaalist “Breaking In” 13osalise teise hooaja, mis peaks startima 2012 midseason’i jooksul.
Kui filmide “Ocean’s Eleven” ja “Matchstick Men” stsenaristi Ted Griffini loodud krimidraama “Terriers” startis, võis juba ette aimata, et tuleb midagi head, sest sarja kaasprodutsentideks olid Shawn Ryan ja Tim Minear. Hoolimata ülikõrgetest eelootustest suutis seriaal neid isegi ületada. Totaalselt hard-core loo keskmes on liigjoomise pärast töö kaotanud ekspolitseinik Hank Dolworth (Donal Logue) ja tema eksvargast sõber ja paarimees Britt Pollack (Michael Raymond-James). Elult räsida saanud vennikesed veeretavad litsentsita eradetektiivi-äri. Meeste trump on see, et nad on tunduvalt targemad, kavalamad ja ohtlikumad, kui nad välja näevad. See, et neid alahinnatakse, laseb neil tihtipeale uskumatutest olukordadest võitjana välja tulla.
Erinevalt klassikalisest formaadist on kasutusel terve hooaja pikkune tegevusliin, mis kunagi ei liigu sinna, kuhu sa ootad. Igas suunas vaimukusi pilduv stsenaarium sunnib silmini adrenaliini täis pumbatud vaataja piltlikult öeldes hinge kinni hoidma. Seeriad lõpevad selliste cliffhanger’ritega, et ei jõua järgmist osa ära oodata. Antikangelastest peategelased on säärased, et nendega tahaks sõber olla ja nende saatus ei jäta kunagi külmaks.
Näitlejasooritused vääriks kõiki võimalikke auhindu. Kõigi aegade parimate sarjade tipp-10sse kuuluv meistriteos. Telekanali FX jaoks ei olnud aga vaatajaarv ilmselt piisav ning sari lõpetas 13 unustamatu seeriaga. Ma pakun, et “Terriers” on seriaal, mida alles hakatakse avastama ning esitama küsimusi, mis oli ometi arus FXi bossidel, et tema eetrielu eest ei võideldud sama visalt, kui loo kangelased seda tegid õigluse nimel.
Kui keegi kuskil annaks välja auhinda telekanalile värske sarja kõige jaburama promomise eest, siis võidaks selle 2010–2011 hooajal raudselt NBC Cindy Chupacki (“Sex and the City”; “Men in Trees”) loodud romantilise komöödiasarjaga “Love Bites”. Sari pidi startima 2010 sügisel. Tellitud oli 13 osa. Pärast esilinastuse mitmekordset edasinihutamist teatati, et sari on edasi lükatud midseason’i (jaanuar-mai) ning tellimust on vähendatud 9 osani. Midseason tuli ja läks. “Love Bites” leidis koha programmis alles juunikuus, mis on aga juba suvehooaeg. Sisuliselt käitus kanal pool aastat nagu mees, kes hoiab käes põlema pandud paberkotti koerakakaga ega suuda otsustada, kummas käes seda hoida. Mõni ime, et kui sari lõpuks välja toodi, tõmbas see vaid 2 miljonit vaatajat, mis tähendab surnult sündimist. Ja olnuks siis tegu nii halva asjaga, et ei tea, mis peale hakata. Vastupidi, sari on tõeline väike pärl.
Romantilised komöödiad on alati minu jaoks olnud guilty pleasure. Saad aru, et ei ole eriti originaalne ega hästi tehtud, aga ikka meeldib vaadata.
“Love Bites” on seda klišeedesse kivistunud žanri tõeliselt värskendanud. Becki Newtoni, Greg Grunbergi ja Constance Zimmeri kehastatud võtmetegelased on äärmiselt huvitavad ja sümpaatsed. Stoori pool on samuti paeluv ja väljakutsuv. Meeste ja naiste vaheliste suhete keerukusse süvenetakse põhjalikumalt ning vaimukamalt, kui samalaadsed teosed seda harilikult teevad. Võiks isegi öelda, et “Love Bites” vaatab kõikidele varemnähtud romantilistele komöödiatele ülevalt alla.
Selleks, et televiisorit vaadata, ei pea tänapäeval televiisorit vaatama. Pilk võib küll olla suunatud teleriekraanile, kuid signaal, mis ekraanile liikuvad pildid toob, ei tule mitte mõne kohalikul turul toimetava telejaama serverist, vaid koduse arvuti kõvakettalt või DVD-mängijast. Enamasti on pikutava inimese silmad suunatud sülearvuti ekraanile.
Sel viisil ei vaadata muidugi “OPi” ega tantsustaare, vaid briti ja ameerika teleseepi. Draamasid, krimkasid, komöödiaid, ulmekaid, multikaid. Ja miks vaadatakse? Ennekõike seepärast, et telesarjade tase on viimasel kümnel aastal sihikindlalt tõusnud (vt ka Margit Tõnsoni kirjutatud Areeni kaanelugu “Televisiooni uus kuldaeg?” 5.10.2006; ja misläbi avaldus “ma ei vaata telekat” ei pruugi ütlejast nii laia profiiliga intellektuaali muljet jätta, kui ta arvab). Teiseks muidugi seetõttu, et see on tehniliselt võimalik.
Suur osa sellest tegevusest on piraatlik. Telesarjade varastamisest ei räägita nii kriminaalses toonis kui muusika-, filmi- ja mängupiraatlusest, sellest räägitakse üsna avalikult end vabalt ja ausana tundes. Inimese jaoks on ju kõik telerist tulev niikuinii justkui tasuta infovool. Sa maksad justkui kaabeltelevisiooni teenusepakkujale kaabli tööshoidmise eest, mitte telesaadete eest.
Nii elab TV-sarjade andunum publik Eesti telemaastiku rütmi asemel Ühendriikide telekavade rütmis. Ma näen Facebookis inimesi lugemas päevi ja tunde lemmiksarja uue hooaja avaosa esilinastumiseni USA telesõlmes. See, mille ta saab kätte “ametlikult” Eesti vaatajani jõudvana, on tema jaoks kolm-neli hooaega vana lugu. Kohe, kui uus “Dexter” on USAs telekas eetris käinud, laadib keegi episoodi internetti torrent-saidile üles ja “Dexteri” fänn Eestis laeb selle sealt enda kompuutrisse. Ja vaatab. Kas või suurelt seinalt projektoriga.
Info uutest ookeanitagustest telesarjadest liigub teadagi kui kiiresti. Valik on lai ja pidevalt muutuv, mõni telehoolik omab Suures Televisioonis toimuvast paremat ülevaadet kui Eesti telekanalite sarjade sisseostjad mitme peale kokku. Ja miks ta, agar telepiraat, peaks taltsutamatu huvi ja lihtsate võimaluste korral end tagasi hoidma? Kui ta teab, et tema lemmikute hulka kuuluv stsenarist, režissöör, produtsent või näitleja on välja tulnud uue sarjaga — või on märganud arvutist mõne uue sarja treilerit, kuulnud sõpru uue komöödia (“Louiet” olete ikka näinud?) üle hirnumas –, on tal muidugi alati võimalus maha rahuneda ja oodata ja loota. Äkki mõni Eesti kanal toob selle kolme-nelja aasta pärast kodukamarale?
Pisut seaduslikum viis maailma televisiooniga sammu pidada on Apple TV. Väike karbike, mis iTunesi ja sobiva ekraaniga ühendatult toob HD-kvaliteedis tuppa Ameerika värske telekraami ammendamatu valiku. Autoriõiguste seatud piirangute ületamiseks läheb muidugi tarvis Ameerikas elavat onu, kes sulle iTunes Store’i kinkekaarte postitaks. Kuuldavasti elab neid onusid, kes kümnendat korda elus Al Bundy vaatamisest päästavad, Ameerikas üksjagu.
Kolmas ja päris aus viis telesarju tarbida on hooaegade DVD-box’id. Sobivad vähem hinnatundlikule ja aeglasemalt reageerivale sarjavaatajale. Sarjad kogu pikkuses koduses riiulis säästavad paljustki. Reklaamipausidest. Närvesöövatest cliffhanger’itest — ühe sarjaosa lõppu jäetud põnevuse hoidmiseks mõeldud sisu katkestustest (mille õige punkti leidmisel näitavad telesarjade tegijad üles aina suuremat meisterlikkust). Ja lasevad muidugi aega vabamalt planeerida — sa ei ole seotud päeva ja kellaajaga telekavas, pealegi võid “The Wire’t” 48 tundi jutti vaadata, kui isu, aega ja tervist on. Sõltumatuse ajast ja cliffhanger’itest tagab muidugi ka piraatlus, kuid eks see sarja alla tirimine ole ka üks must ja ränk töö.
Tavalistes telejaama pakettides Eestis nähtavatest kanalitest on kõige kvaliteetsema sisuga Foxid — Fox Life ja Fox Crime. Seal jooksevad “The Wire”, “Mad Men”, “Boardwalk Empire”, “Breaking Bad” jt. Et kanalil on selja taga rahvusvaheline organisatsioon, on Foxid suutnud reageerida piraatlusele pinnast andvale ajafaktorile. Septembris Foxis jooksma hakkanud “Troonide mäng” jõudis nende vahendusel eesti keelde mõni kuu pärast Ameerika esilinastust. Käesoleval sügisel esilinastub neil Robert Kirkmani koomiksitel põhineva “Elavate surnute” — ühe viimase aja edukaima USA telesarja — teise hooaja avalöök vähem kui 24 tundi pärast Ameerika esilinastust.
Et Eesti teletabelite kohaselt on siin kõige vaadatumad kodumaised telesarjad, on seda imelikum, et produktsioonifirmad või telejaamad “seepe” DVD-karpidesse ei paki. Üksnes ERR näib sellega tegelevat.
Siim Nestor
