Suudeldes
Olen suhtunud juttudesse vaimu peale tulekust alati suure irooniaga, aga seekord ta tõesti tuli ja võttis mu enam kui nädalaks täiesti rajalt maha. Tõusin hommikul üles ja vähemasti üks luuletus oli öö jooksul valmis saanud, mille ma pidin kiiresti kirja panama. Päeva jooksul tulid veel mõned luuletused. See oli väga raske kogemus, paha tunne oli, mingi seletamatu äng, mis justkui minust olenemata paisu tagant välja pressis. Luuletused ei lasknud mul olla ega millegi muu peale mõelda. Totakas on seda öelda, aga olin tõesti nagu meedium. Kergemaks läks alles siis, kui ma olin luuletusi sõpradele näidanud ja need neile midagi ütlesid."
Nii räägib Indrek Koff, varases keskeas (31) mees, tuntud prantsuse kirjanduse tõlkija, oma esikraamatu "Vana laul" sünnist. Poole tunniga läbi loetav luulevoog, milles korduvad mantrad "suudlus jäigi suudlemata" ja "suudlus saigi suudeldud", mahutab endas inimese elu esimesest suudlusest lasteaias paviljoni taga kuni viimaseni - külmale laubale. Suudlus tõi suure armastuse ja paha haiguse, suudlus sigitas, vaimustas ja solvas, liitis ja lahutas, lõpuks jäi suudlus ootama uut poissi ja uut tüdrukut.
Muide, lastest võib kasugi olla. Indreku oma käib Jürgen Rooste järeltulijaga ühes lasteaias, sealt sugenes tutvus ja Indreku hämaratel ja kõrgematel asjaoludel ("ma polnud viisteist aastat tulnud selle peale, et midagi kirjutada") sündinud käsikiri sai saadetud Jürgenilt saadud aadressile - Doris Kareva kätte. Dorisele meeldis ja ta küsis Indrekult otse: "Kas Verb läheks loosi?" Verb on Dorise osalusega kirjastus, kus algajad luuletajad trükipresside vahelt lugejate kätte saadetakse. Indrek oli väga vaimustatud. Niisama vaimustatud polnud aga kulka kirjanduse sihtkapital.
"Sirvisin käsikirja ja ei teadnud, kas nutta või naerda," ütleb Märt Väljataga. Märdi jaoks oli tegemist pigem kitšiga: liiga lihtne, sentimentaalne, klišeelik. "Ilmselt ei ole selle autorit mõjutanud niivõrd prantsuse kirjandus, kuivõrd prantsuse massikultuur, mis, nagu Milan Kunderagi on märkinud, oskab alati meelelahutusest teha kitši. Pisarakiskumist on nii nende šansoonides kui filmikunstis, näiteks või Ettore Scola "Ballis", kus ajastute möödumist on näidatud ballisaalis toimuva kaudu."
Indrek on nõus, et prantsuse luule on hoopis intellektuaalsem nähtus. "Mul pole metafoore ega metatasandeid. See on raamat, mitte kogu, lugege seda algusest lõpuni nagu jutukat. Mõni luuletus ei ütle üksi midagi, aga kompotis on tal kindel koht."
Indrek selgitab, et prantsuse keeles on suudlus baiser, aga verbina tähendab see sõna tavakõnes hoopis keppimist. "Aga seda ei pidanud ma oma tekstis silmas, nii romantiline olen ma küll."
Kuigi kulkast raha ei tulnud, olid kirjastajad teose väärtuses nii kindlad, et andsid selle pikema jututa välja. "See ei sarnanenud millegagi, mida olin enne lugenud," kinnitab Doris, "väga värske ja inimhäälne. Kindlasti avardab see luule piire ja sobib ka neile, kes suured luulesõbrad pole."
Õigus on nii Märdil (kes seostab Indreku käsitlusviisi Kristiina Ehini ja Jaan Tätte omaga) kui Dorisel. Marek Tamm tunnistab, et Kirjanike Liidu (tungil) saalis kogu dramatiseeritud esitus jättis talle lugemisest parema mulje. (Indrek kinnitab, et nii temal kui abikaasa Eval on väga loomulik suhe teatriga.)
Minu jaoks eristab Indreku "elulähedast" raamatut diletantidest selle kavakindlus, pateetika on enesestmõistetav ja suure sisseelamisvõimega kirja pandud. Kui klišeid ongi, siis õilistuvad nad esituse vahetuse tõttu nagu piibli korduvad kõnekujundidki.
Vahest on "Vana laulu" ("Hasso Krull on nimetanud regilaulu vanaks lauluks ning oma kordustes on rahvalaululik ka minu raamat, pealegi kõneleb vanadest asjadest väga vanaaegsel moel") tõsiseltvõetavus just tema siiras vahetus kommunikatiivsuses. Ikka veel on raamatusõpru, kes igatsevad seletusi "põhiküsimustest" ilusal ja arusaadaval moel. See trend tõuseb. Too, kes Indrekut meediumina pruukis, paistab olevat andekas tegelane.
