Suur ajalugu, moraalselt nõudlik põhiseadus

Ka värskelt ilmunud ajalooköide jätab Eesti ajalukku palju valgeid laike, leiab Andrei Hvostov.

Koondteose "Eesti ajalugu" kuuendast köitest (EA-VI) ei taheta arvustusi eriti kirjutada. Trükimeedia usin jälgija võiks hüüatada, et nonsenss, kirjutatakse ja kuidas veel! Aga juhtumisi ma tean, millise valuga valmisid kultuurilehes Sirp EA-VI-le pühendatud küljed. Väga paljud asjatundjaid ja poolasjatundjaid, kel paluti
EA-VI-st midagi arvata, loobusid sellest aust. Põhjus? Ilmselt EA-VI teine pool, mis algab 230. leheküljel pealkirja all "Annekteeritud Eesti 1944–1991". Sic! – annekteeritud, mitte okupeeritud. Hüüumärgid ja küsimärgid algavad juba pealkirjadest rääkides.

Piirdun siinkohal EA-VI esimese poolega, jättes kiitmata või laitmata selle osa, milles kirjeldatud sündmusi mäletan oma ema kaudu või siis olen ise läbi elanud.

Esmalt paljuarutatud subjektiivsusest. Jah, seda leiab isegi nendest peatükkidest, mis pühendatud laiema rahvusvahelise tausta andmisele. Ilmselt on see paratamatu. Medievist Enn Tarvel, kes on viimased aastad tegelenud Eesti lähiajalooga, pidas ühes raadiosaates subjektivismile ägeda kaitsekõne. Tarvel on sattunud ajalooteaduse ja propaganda ristumiskohta, kus tal tuleb silmitsi seista Venemaa (pool)ametlike propagandahõnguliste ajalookäsitlustega. Propagandistide põhitunnuseks on objektiivse ajalootõe omastamine, süüdistades vastaspoolt kõikides subjektivismipattudes. Tarvel tõelise ajaloolasena teab ent väga hästi, et ühte ja ainumat Tõde pole olemas; seepärast on ta valmis kõhklematult tunnistama eestlaste subjektiivsust, mis vastandub venelaste või kellegi teise subjektiivsusele. Ajaloolkäsitlustel on rahvuslik tahk küljes, seda pole vaja maha salata, vastupidi – seda tuleb rõhutada. Ja seda aspekti teadmiseks võttes ei taha ma EA-VI üle joriseda. On kallutatud, muidugi on, aga miks ta siis ei peaks olema?!

Tähelepanekuid faktoloogiast ja selgitustest. Vabadussõja käsitlused saavad meil ikka läbi ilma Balti rügemendi ja Vene Loodearmeeta. Ebaõiglane ja ohtlik on see. Loodearmee tragöödiat heidavad monarhistlikult meelestatud venelased mingil põhjusel eestlastele seniajani ette; vene valged olla suisa koonduslaagritesse surutud pärast nende taandumist siiapoole Narva jõge.
EA-VI teatab napilt, et venelaste hulgas puhkes tüüfus ja nad pandi karantiini (lk 42).

Eesti põhiseaduse saamine jäi uduseks. "Kuna Eesti 1920. aasta põhiseaduse koostamisel võeti eeskuju nii parlamentarismi kui Šveitsi süsteemi põhiprintsiipidest, siis on mitmed uurijad paigutanud ta segasüsteemide hulka. Ühtlasi on avaldatud kahtlust selle põhiseaduse elujõulisuse suhtes, leides, et taoline süsteem eeldab nii rahvalt tervikuna kui eriti poliitikutelt ja erakondadelt erakordselt kõrgeid moraalseid ja eetilis omadusi.

Sellele vaatamata toimis Eesti põhiseadus 1920. aastail üldiselt edukalt, ehkki probleemidki ei puudunud" (lk 52). Väga intrigeeriv, samas aga paras abrakadabra. Mis on erinevate põhiseaduslike süsteemide vahe ja miks ikkagi 1920. aastal vastu võetud põhiseadus nõudis rahvalt eriti kõrget moraali ja eetikat? Ma pole jurist ega riigiõiguse asjatundja, mulle (enamikule lugejaist) oleks olnud vaja asi puust ja punaseks teha.

Saaremaa mässust vabadussõja ajal on üle libisetud lausetega (lk 54), millest nähtub, et ega me sellest mässust suurt midagi tea seniajani. Sundrekvireerimised vabadussõja ajal, kus talupidajailt võeti osaliselt ka seemnevili ära (lk 56), toovad silme ette enamlaste nn toitlustussalgad, kes käisid Vene kodusõja ajal vene talurahvast röövimas. Sellest tahaks rohkem kuulda. Demokraatlikus Eestis tehtud maareform oli olemuselt eksproprieerimine (baltisakslaste maade koguväärtus üle 100 miljoni krooni, väljamaksmisele kuulus vaid 17 miljonit) ja ka selle kohta tahtnuks pikemalt lugeda.

Vapsluse ajalooga on kõik nii nagu vanasti. Ei saa ma aru sellest meie peaaegu konsensuslikust hoiakust, et Eesti vabadussõjalased ei kujutanud endast ajastule iseloomulikku fašistlikku liikumist. Nende häälekandja Võitlus on fašistliku sisuga, minge vaadake arhviis oma silmaga järele. Kui vapslik liikumine ja selle liikumise ajaleht olid asjad iseeneses, siis kas tänasel Eesti Keskerakonnal puudub igasugune seos ajalalega Kesknädal?

Taolisi küsimusi on mul palju, aga see ei tähenda, et ma oleks EA-VI lauskritiseerimise meeleolus. Teos näitab meie ajaloouurimise ja ajaloo hindamise hetkeseisu. Võib-olla on asi tõesti mahus, nii nagu Vahur Made viimases Sirbis arvas. Kogu kuues köide võinuks olla pühendatud EW-le. Siis jätkunuks ruumi ka üldisematele arutlustele ja eri teooriatele.

Eestil on suur ajalugu. Pealtnäha nagu polekski midagi, aga kui süvened, selgub peatselt, et seegi vähene on ikka veel valgeid laike ja auke täis.

"Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni"

Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Ago Pajur, Tõnu Tannberg. Ilmamaa, 2005. 464 lk.