19.06.2009, 00:00
Suur illusioon ehk vahtplastist sambad
Sünged pildid Matsi sadamas vete pääl seisvast häärberist sundisid Margit Tõnsoni uurima, millega tegu.
“Aga kus see pilt tehtud on, Long Beachil? Ma võin sealt ju
läbi põigata, kui vaja,” kommenteerib Ekspressi siselisti
saadetud pilti vaiade peal meres seisvast majast parasjagu Ameerikas viibiv
vapper reporter Krister Kivi. Kaanefotol olev kummituslik häärber ei
asu aga üldse mitte jalgupidi Vaikses ookeanis, vaid hoopis
Varbla vallas, Matsi rannas, Liivi lahes. Eriloaga ajutiselt püstitatud
mõisamakett muuli tipus on dekoratsioon Saksa-Austria-Eesti filmile
“Poll”, mille võtted sel nädalal algasid. Tegemist on
vähemasti iseseisva Eesti filmiloo jooksul siinmail kõige suurema
eelarvega filmiprojektiga – 7,8 miljonit eurot on rohkem kui 121 miljonit
krooni, Eesti-poolse produtsendi Riina Sildose sõnul jääb
Eestisse sellest rahast umbes 30 miljonit krooni, mis kohalikus mõttes
on vägagi kobe Eesti filmi eelarve. (Näiteks sel suvel samuti
võttesse minev Sulev Keeduse “Kirjad Inglile” ajab läbi
tagasihoidliku 15miljonilise eelarvega.)
Sildose arvates on suurte
rahasummade kõrval hoopis enam uudiskünnist ületav fakt see,
et tegu on mastaapse filmiga Eesti ajaloost, et filmi tegevus toimub Eestis, et
ühes peaosas mängib Eesti näitleja (Tambet Tuisk), et
kõrvalosades saavad kaasa teha mitmed kodumaised näitlejad ja
statistidena on hõivatud mitusada kohalikku, ning et Eestist on
tööle võetud nii palju tehnilist ja loomingulist koosseisu kui
vastavalt lepingutele võimalik.
Filmi režissöör ja
stsenaariumi autor on sakslane Chris Kraus (“Neli minutit”,
PÖFF 2006), kellel see lugu juba 1995. aastast saati südame peal on
olnud. Filmitööstusesse sisenes Kraus aga hoopis stsenaristina, nii
et esialgu ei tulnud talle pähegi ise valmis stsenaariumi põhjal
filmi lavastama hakata. Inspiratsiooni ammutas mees aga oma vanatädi,
perekonna musta lamba, kirjaniku ja luuletaja Oda Schaeferi (sündinud
Oda Kraus, 1900–1988) autobiograafilisest romaanist, mis talle 20 aastat
tagasi ülikoolis pihku sattus. Schaefer oli 50ndatel Saksamaal
armastatud ja hinnatud autor, aga Krausi baltisaksa parunitest esivanemad, kes
olid mõistagi parempoolsete vaadetega, ei teinud vasakpoolsete vaadetega
vanatädist kunagi juttu. Õigupoolest polnud temast perekonnas
lubatudki rääkida. Krausi aga huvitas tudengina väga, mismoodi
aadliverd vanatädist ühtäkki võrdsuse ja vendluse
pooldaja sai. Midagi pidi ju juhtuma.
Juhtus see, et isale
külla sõitnud 14aastane Oda võtab oma hoole alla
tsaarivägede sõjasalga eest jooksus revolutsionääri,
eesti soost haavatud mehe, kes palub end Schnapsiks kutsuda. Meest ravides ja
teda pööningul varjates kasvavad nad koos, üks liiga noor
armastuse jaoks ja teine liiga noor sõja jaoks. Schnaps on
ülikoolis käinud mees, oskab saksa keelt, ja juhatab noore, samuti
kirjutamishuvilise neiu nägema elu teise nurga alt, kui too senini
vaadanud on. Samal ajal kui häärberi allkorrusel susiseb
armastuskolmnurk Oda isa, tolle uue naise ja mõisavalitseja vahel.
Ajaliselt on 1914. aastal hargnevate sündmuste taustaks baltisaksa
feodaalse ühiskonna ja vene tsaaririigi allakäik. Kraus on väga
rõõmus, et filmi just Eestis filmitakse, see lisavat loole
autentsust.
Sobivat võttepaika otsiti ligi aasta aega nii
Peterburist, Lätist kui Poolast, ka Saksamaalt.
Ideaalilähedane rannariba leiti ka Hiiumaalt, kuid seal puudus
elementaarne infrastruktuur, mis oleks suutnud filmi võttemeeskonnale
sobivad tingimused tagada. Nii kirjutatakse filmiprojektist veebilehel
.
Riina Sildosega kohtusid kaks saksa produtsenti, õed Meike ja
Alexandra Kordes 2007. aastal Cannes’is, “Producers on
the Move” programmi kaudu, Austria osapool Danny Krausz leiti Tallinnast,
Pimedate Ööde filmifestivali ajal toimunud kaastootmisturult Baltic
Event.
Filmi kunstnikud Silke Buhr ja Katrin Sipelgas,
operaator Daniela Knapp, peaosades Edgar Selge, Jeanette Hain, Paula Beer.
Stsenaariumi lugedes võib järeldada, et
ajaloolist faktitruudust pole taga aetud, Oda elab filmireaalsusest tingituna,
et ikka Eesti taasiseseisvumine ära näha, mõned aastad
vanemaks kui ta tegelikult elas, ning telekas Münchenis vahendab talle
1989. aastal kaadreid 1991. aasta sündmustest.
Mis omakorda
annab vastuse ka neile, kes küsivad, miks see maja just nimelt meres peab
seisma – see on lihtsalt autori poeetiline nägemus. Miks ei
võiks kadunud aegade tuhmunud hiilgus toetuda merre löödud
vaiadele? “Poll” tahab režissööri sõnul olla kui
kujundlik üldistus 20. sajandil lahvatanud hullusele, mille tagajärgi
tunneb kogu Euroopa tänasenigi veel. Ning Eesti riigi sünd (ja
taassünd) pakub revolutsioonilisele loole igati sobiva karkassi.
Ekspressile pildid saatnud inimene ei suutnud muidugi ära
imestada, mispärast mõisamakett nii kapitaalselt valmistatud on
– tuukrid olla jäämineku aegu korralikult vundamendialuseid
ehitanud, nagu päris majale, selle asemel et vette ainult tühi karp
püstitada ja sisevõtete jaoks interjöörid mandrile,
olemasolevatesse hoonetesse püstitada. Aga sambad ja korstnad
klassitsistlikku laadi aimaval häärberil pidid olema küll
vahtplastist, teavad kohalikud rääkida. Mõningates detailides
omab oma põhjalikkuse ja autoritaarsusega võrdlusi Lars von
Trieriga ära teeninud režissöör aga väga konkreetset
visiooni – näiteks hobused ja ratsanikud, kes kehastavad tsaari
ulaane, tuuakse kohale Ungarist ja Poolast, sest nende kehahoiak pidi olema
autentsem kui niisama ratsutajatel.
Mis siis muud, kui et antagu
nüüd filmitegijatele ka ilma – stsenaarium näeb nimelt
ette sajandi kuumimat suve, kus triibulistes ujumiskostüümides
baltisaksa aadlivõsud saavad supelda ja päikesevanne võtta.
Praeguse seisuga saavad näitlejad küll vaid sääsekupli ja
ohtralt pilvevanne, päevapikkustest vihmahoogudest rääkimata.
“Poll”
tuleb Põlula mõisa saksakeelsest nimest. Põlula (esimest korda rüütlimõisa mainitud 1489. aastal) mõisamaad asusid ajalooliselt Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. 1863. aastast kuni võõrandamiseni kuulus see von Krausede aadliperekonna valdusse. 1877 kevadel läks Põlula mõisniku Hermann von Krause kätte ka Inju mõis ja 1894. aastal ehitatud härrastemaja on tänaseni neorenessansi parimaks näiteks siinsete mõisade hulgas.
Hermann von Krause ei kuulunud sel ajal veel päriselt baltisaksa aadli hulka, kuigi tema isapoolne vanaisa oli Tartu ülikooli ökonoomika- ja arhitektuuriprofessor, ülikooli peahoone arhitekt Johann Wilhelm Krause, kes oli saanud Vene teenistusaadliku seisuse seoses riiginõuniku tiitliga, ning emapoolne vanaisa oli Karl von Kügelgen, üks kuulsamaid Eestis tegutsenud baltisaksa maastikumaalijaid, kelle järeltulijadki kunstnikena enesele nime tegid. Kraused kanti Eestimaa aadlimatriklisse alles 1908. aastal.
(Refereeritud Ants Heina raamatust “Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini”, Tallinn, 2003)
tuleb Põlula mõisa saksakeelsest nimest. Põlula (esimest korda rüütlimõisa mainitud 1489. aastal) mõisamaad asusid ajalooliselt Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. 1863. aastast kuni võõrandamiseni kuulus see von Krausede aadliperekonna valdusse. 1877 kevadel läks Põlula mõisniku Hermann von Krause kätte ka Inju mõis ja 1894. aastal ehitatud härrastemaja on tänaseni neorenessansi parimaks näiteks siinsete mõisade hulgas.
Hermann von Krause ei kuulunud sel ajal veel päriselt baltisaksa aadli hulka, kuigi tema isapoolne vanaisa oli Tartu ülikooli ökonoomika- ja arhitektuuriprofessor, ülikooli peahoone arhitekt Johann Wilhelm Krause, kes oli saanud Vene teenistusaadliku seisuse seoses riiginõuniku tiitliga, ning emapoolne vanaisa oli Karl von Kügelgen, üks kuulsamaid Eestis tegutsenud baltisaksa maastikumaalijaid, kelle järeltulijadki kunstnikena enesele nime tegid. Kraused kanti Eestimaa aadlimatriklisse alles 1908. aastal.
(Refereeritud Ants Heina raamatust “Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini”, Tallinn, 2003)