Suur rütmimeister
Esimene plaat
Esimest korda valis tulevane Rhythm Doctor ehk väike Chris publiku ees plaate 12-aastaselt ('69). Noorteklubis Boycott Club, kus toimus igal neljapäeval omamoodi plaadimängimise ring. Tuled kustutati ära, ühe punase lambikese ja vilkuvate tulede saatel jõid paarkümmend 10-15 aastast kokakoolat, sõid chipse, lõid tantsu ning Chris ja tema kaaslased mängisid naabruses elava vanadaami käest laenatud ühe kõlariga grammofonil muusikat (vt. ajaleheväljalõiget).
Chris ei mäleta täpselt, mis võis olla esimene tema poolt keerlema lükatud. Aga kindlasti kõlasid ses klubis Dave Edmunds „Keep On Knocking", CCS'i instrumentaalne cover „Whole Lotta Love" ja Mungo Jerry „In the Summertime".
Ringijuhist Tony Francisest sai aastad hiljem legendaarse postpunkbändi - siivututest naisterahvastest koosneva - The Slitsi mänedžer.
„Tulgu malakas!"
Chrisi sooliplaadi „Tulgu malakas!" peaosas on rütmid. Siin on ka palju erinevaid stiile, sämpleid siberi kurgulauljatest Led Zeppelinini, aga siin on alati väga palju trumme. Ja need rütmid viivad sind millegi ürgse ning millegi fundamentaalse juurde - justkui kõiksuse muusika algallikani. Täpselt nagu ka Chrisi DJ-setid.
Chrisi sõnul räägib „Tulgu malakas" tema elust: "Tegin täiesti teadliku otsuse viidata albumil erinevatele mind mõjutanud muusikažanritele. Iga lugu albumil vihjab ka teatud perioodile minu elus - ja nii on siin lõigukesed rocki, reggae't, afrot, latinit, diskot ja jazzi."
Kes on Uhuru Ensemble?
Heliplaadi "Tulgu malakas!" lugude esitajateks on märgitud erinevate nimedega artistid. Nii ei näe plaat paberil välja kui Rhythm Dr-i sooloalbum, vaid nagu erinevate esitajatega kogumik.
Chris põhjendab: „Asi on selles, et mulle ei tundu nagu oleks mina nende lugude autor. Kõik need lood on kuskil välja mõelnud ja teinud miski teine artist või bänd. Mina olen siin vaid vahendaja rollis."
Mõned artistidest eksisteerivad reaalselt, enamus neist on aga Chrisi pseudonüümid: The Siberians, The High Priest, Hermanis en Ritmo, Uhuru Ensemble ja iga nime taga on väike stoori. Näiteks pseudonüümi Lorde Holte originaalomanik on ajalooline tegelane Inglismaa kodanlikust revolutsioonist, kuninga pooldaja, kelle maja - Aston Hall Birminghamis - on tähtis koht Chrisi jalgpalliklubi Aston Villa pooldajatele.
Kust pärineb sinu eriline suhe rütmide ja trummidega?
Tegelikult olen ma samavõrra trummidega lummatud ka bassist. Pärit on see ilmselt vanaisalt, kes oli professionaalne kontrabassimängija Birminghami Sümfooniaorkestris, samuti mitmes tantsubändis 30ndatel, 40ndatel ja 50ndatel.
Mäletan, et esimene mind tõsiselt erutanud bänd oli Dave Clark Five, umbes '64 või '65. Neil oli väga tihedalt kokkusurutud saund. Dave Clarke oli trummar ja laulja ning istus alati lava keskel. Ma kujutasin ette, et olen Dave - ehitasin pottidest ja pannidest ja küpsisetopsikutest trummikomplekti ning tagusin neid ema kudumisvarrastega.
Esimene honorar
Esimese palga DJ-otsa eest sai Chris Coventry Polütehnikumis - aastal 1977, pressides end kooli baari plaate mängima.
Talle tundus ebanormaalne, et polütehnikumi baaris mängiti ainult ja ainult heavy rocki, kui samal ajal juhtus muusikas palju uut, v ärsket ja põnevat - reggae ja parasjagu tuld võtnud punk.
Chris veenis edukalt baaripidajaid ja pääses ise pulti pidu tegema. Esimesel õhtul ajasid end kohale ka klubis käima harjunud pika lakaga hevimehed. Uue ja vana publiku vahel toimus paar löömat. Oma territooriumile tungimise peasüüdlast - Chrisi - ajasid kurjad karvased järgmisel päeval mööda tänavaid taga. Et peksa anda. Chris pääses napilt. Ettejuhtunud sõiduauto peale hüppamisega.
Fuck art, let's dance!
Muusikat jumaldavas suguvõsas sündinud Rhythm Doctori kogu eksistentsi käivitavaks jõuks on olnud muusika.
"Kogu minu karjäär on olnud täielikult vaistlik, mingit plaan B-d pole kunagi olnud," ütleb Chris.
Kui tal tuli noore mehena aga üks kõrgem kool valida, astus ta Coventry Poütehnikumi kunsti õppima. Ja veeres selle uksest kahe aasta pärast tagurpidi välja.
Muidugi olid noormehe karjäärivaliku pärast mures tema vanemad. Eriti pingeliseks kiskus mure siis, kui Chris kolis Londonisse, elas seal võrdlemisi vaeselt ja keeldus „korraliku tööd" otsimast.
„Vanemad pidasid mulle pikki loenguid „korraliku töö" eelistest," ütleb Chris. „See oli emotsionaalselt üsna kurnav. Põhimõtteliselt ütlesin ma neile „piss off!" - ei tulnud kõne allagi, et ma loobun oma unistustest. Ma olin kangekaelne kaabakas."
Sa õppisid kunstikoolis.
Kes on sinu lemmikkunstnikud? Millised töid kunstiajaloost pead sa
parimaiks?
Minu lemmikkunstnikuks on Marcel Duchamp. Seega on mõistetav, et ma ei hinda kunstis ilu, vaid ideed. Armastan ka paljude teiste dadaistide töid. Vanast ajast peetakse suurimaks geeniuseks ilmselt Leonardot, mulle meeldib ta mitte maalioskuse poolest, vaid eelkõige just ideedeloojana. Aga ka tema maalid on suurepärased.
Veel meeldib mulle grotesk, eriti Hieronymous Bosch; William Hogarthi "Londoni elu" gravüürid ning naudin ka MC Escheri illusionismi.
Samuti köidavad mind müstilised keskaja maalid ja sürrealism ning William Blake'i tööd nii kunstis kui poeesias. Puhta ilu ja maalitehnika poolest imetlen enim prerafaeliite - Dante Gabriel Rossetti, Holman Hunt jne.
Ja - aa! Peaaegu oleksin unustanud ühe suurepärase kunstniku, keda armastan - Mati Klarwein. Tema töid on oma albumi kujundustel kasutanud Santana (LP "Abraxas") ja Miles Davis (LP "Bitches Brew") - vaata üle, see on parim ja seksikaim psühhedeelia!
Eesti keel
Kas Rhythm Doctori plaadi nimi „Tulgu malakas!" tundub teile... no natuke naljakas?
Aga see ongi naljakas. Pärit on see Chrisi kiindumusest eesti keelde.
Ta ütleb: "Mulle kostub eesti keel väga muistse ja põlisena. Eesti keeles on palju primitiivseid resonantse ja mul on tunne, et olen nende kõlade kaudu tihti ühenduses oma esivanematega. Kes iganes nad siis ka olid."
Fraasi „Tulgu malakas!" kasutas Dr esimest korda Tallinna jazzbändi Holmes singlit „Hotel Andromeda" lindistades - ta hõikas loo peale eestikeelseid sõnu, mis tema arvates hästi kokku kõlasid: „Kala kala! Kiirabi! Munga muna! Tulgu malakas!" ja nii edasi.
Kui selgus, mida „Tulgu malakas!" tähendab, meeldis see talle veel rohkem - „Just perfect!". Inglise keelde tõlgib ta pealkirja kui ärplemise jalgpalliväljakul: „Come and have a go if you think you're hard enough!"
Svingivad kassid
Aastatel '80-'82 veetis Chris suurema osa oma ajast 2 tone'i viljelenud ansamblis Swinging Cats. Alguses bändi go-go-tantsija ja bongo mängijana, hiljem asus ta laulja (ja vilistaja) kohale.
Swinging Cats tortsutas eksootilise ja troopilise maiguga easy-listening ska'd. Nad olid keskmisest natuke vähem edukad. Mõned kriitikud kiitsid, muusikaleht NME andis neile lehekülje, suured ska-bändid Madness ja Bad Manners olid bändi pühendunud fännid. Kuid orkestri ainus singel „Mantovani/Away" oli esimene plaadifirma 2 Tone väljalase, mis ei jõudnud briti singlitabeli TOP 30sse. Igast 2 Tone plaadist oodati tollal normaalset hitti.
Kõige meeldejäävam osa sellest avantüürist oli ühine turnee ska-muusika superstaari The Specialsiga. Ansambel The Specials, kõik Chrisi head sõbrad ja tuttavad, kutsus Swinging Catsi kaasa hüvastijätuturneele.
Nad andsid Inglismaal 40 õhtuga 36 kontserti. Esimesel õhtul bändi lauljana debüteerinud Chrisil jäi 5000pealise publiku ees laul hirmust kurku kinni. Lisaks kurnavale tempole ilmestasid kontsertreisi esinemistel pidevalt kaklemas käinud punt skinheade.
Ühel õhtul ründasid kontserti jalgpallihuligaanid, kelle jaoks oli The Specials pärit vaenulikust linnast. Chrisi kauaaegne sõber Jerry Dammers (peamine The Specialsi lugude kirjutaja) ja teine kuulus The Specials - laulja Terry Hall - arreteeriti rahutustele õhutamise eest ja istutati ööks putkasse.
Raamat „2-tone Book" kirjutab, et see oli Chris, kes mässu korraldas. Et tema hüüdnud sissetunginud vutihuligaanidele lavalt midagi sellist nagu „Come and have a go if you think you're hard enough!!!"
„See on vale," ütleb Chris, „Ma ei hüüdnud midagi. Meie olime The Specialsi ja huligaanide kõrval täielikud pussyd."
Chris kandis tolles bändis lavanime Craig Guatemala. Mõned vanemad inimesed kutsuvad teda endiselt Craigiks.
Ettevaatlikult tantsivad jaapanlased
80ndate tagumises pooles tegi rütmdoktor koostööd Jaapani moelooja Michiko Koshinoga. Chris ja Baz Fe Jazz - "kõige parem jazz'i-DJ, kes kunagi on olnud!" - produtseerisid Jaapanis Koshino moe-show'sid, mängisid etendustel ja neile järgnenud pidudel plaate.
Jaapani ja tantsumuusika suhte oluline omapära on tõik, et sealkandis on pärast südaööd klubides tantsimine keelatud. See seadus on endiselt jõus, kuigi illegaalsete tantsijate kinninabimine ei ole politseipatrullidele prioriteet.
Chris küsis Michikolt, miks neil selline seadus on. Michiko vastas: "Meil, jaapanlastel, on väga nõrgad põlved. Nii õrnad, et võime väga kergesti pikali kukkuda!"
"Uskumatu, ma ei ole eales midagi nii rumalat kuulnud!" kommenteerib Chris.
3 A's
Kolinuna Londonisse lõi doktor koos sõbra Jerry Dammersiga klubi 3 A's - Artists Against Apartheid (87-88). Seda loetakse siiani Londoni klubiloo üheks mõjukamaks asutuseks - just see klubi rõhus sel hetkel sädemeid pilduma hakkanud acid house-muusikale.
3 A's funktsioneeris üheksa kuud, iganädalaselt. Kõik tulevased superstaarid - Soul II Soul, Tim Westwood, Coldcut, Norman Jay, On-U soun d system - esinesid vaid 25 naela eest. Ülejäänud kassa läks anti-apartheid-liikumise toetuseks.
3 A's oli ka paik, kust läks liikvele komme kasutada tossumasinat ja stroboskoope. "See oli Jerry idee," ütleb Chris. "Ma polnud varem üheski klubis tossu ega stroboskoopi kohanud. Proovisin talle vastu hakata, et mida kuradit! Mis fucking stroboskoop! Aga ta ei jätnud jonni."
* Mis on
momendil muusikas kõige põnevam?
Minu jaoks punk-rock-ideaalide ühtesulatamine elektroonikaga. Näiteks ansambel Klaxons ja nende metsik reivi ning rock'i segu. Või siis grindie (grime pluss indie) ja isegi dubstep (dub pluss techno).
Kui ma kuulan varajast house-muusikat, tundub see mulle aeg-ajalt väga punk. Arvan, et see on sellepärast, et house-muusika teerajajad käisid Rolandi trummimasinaga väga vabalt ringi. Nagu ka punkbändidel, oli neil midagi öelda ning nad lihtsalt tegid seda - nad ei olnud meistrid oma tööriistadel ja nii oli tulemus väga põnev.
Mind on uued saundid kogu aeg huvitanud, olen alati otsinud värskete ideedega artiste. Ja see võib juhatada väga ootamatutesse kohtadesse.
Viimasel ajal olen ära õppinud popmuusika, nii vana kui uue, mittevälistamise. Teismelisena ei sallinud ma näiteks üldse Queeni, aga mõned aastad tagasi avastasin, milline fantastiline talent oli Freddie Mercury ja kui massiivse panuse andis ta briti muusikakultuuri.
Mama Records
Ajavahemikus 1993-96 pidas Rhythm Dr plaadifirmat Mama Records. Koos sõbra ja muusiku Phillipe Lussaniga. Mama panid nad püsti pärast ühist üllatuslikku hitti - artistinime Wave alt väljaantud singel "Enjoy Life" jõudis raskelt ligipääsetavasse tipp-kümnesse - Billboardi klubitabelisse Ameerikas. Plaadifirma 8Ball ei loovutanud neile selle hea eest müntigi ja nii otsustasid nad ise ühe firma teha.
16 Mama väljalaset on täna nii haruldased, et neid ei paku keegi müüa isegi eBays. Mama Records jäi soiku, kui Chris kleepus Eestimaale.
Kriminaalid ja kurdid
80ndate lõpus haaras Chrisi piraatraadiote ja ebaseaduslike reivide scene. Neid mõlemaid kontrollisid ja rahastasid Inglismaal kriminaalid.
Seeläbi puutus Chris riivamisi kokku kõige prominentsema briti kurjategija Dodgy Dave'iga. Tüübiga, kes oli prototüübiks filmi "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne" jämedate prilliklaasidega gängsterite bossile. Chris mängis ühel reivil parasjagu plaate, kui Dave oma topeltpruudiga - kaunid mustanahalised kaksikud - sisse astus. Et kaksikud unistasid staariks saamisest, ulatati neile palve peale mikrofonid ja eks nad siis laulsid ja räppisid. Ülimalt vulgaarsete sõnadega. See kõlas kohutavalt. Aga keegi ei söandanud neid takistada, sest nad olid Dodgy Dave'i pruudid.
Kui võeti vastu seadus, et piraatraadios mängimisega vahelejäänutelt võib konfiskeerida kogu plaadikogu ja auto, loobus Chris riskantsetest sõpradest ja asutas paremate sõpradega uue klubi - Feel Real. Nähtavasti kõige parema mainega house-klubi 90ndate alguse Londonis. Feel Realile sai osaks auhindu, katkematu kiidulaul ajakirjanduses ja sinna trügisid esinema peaaegu kõik tähtsad hausimehed Ameerikast. Feel Real oli nii hea klubi, et seal käisid isegi kurdid tantsimas. Igal nädalal külastas klubi viis-kuus kurti, kes tant s isid täpipealt nagu kõik teised.
"Nad väitsid, et nad suudavad muusikat tunda," meenutab doktor.
Eesti
1996 suvel doktorile laekunud kutse tulla Eestisse plaate mängima osutus pöördeliselt oluliseks mõlemale poolele. Chris leidis siit elu armastuse, teise kodu, palju häid sõpru. Tänu tema tegutsemisele paisus Eestis klubielu enneolematule ja "päris maailmaga" seotud tasemele.
"A new era in dance music starts here" on trükitud üheksa aastat tagasi toimunud - Chrisi ja Raul Saaremetsa ühise ettevõtmise - "Mutant Disco" esimesele flaierile. Julged, kuid ettenägelikud sõnad.
Mida iganes on siin Chrisi kaasabil juletud teha - suured igakuised underground-peod, esimene klubimuusikale pühendunud klubi -, mõne aja pärast on midagi sarnast julgenud ka teised ette võtta.
Ning. Kõik need sajad tantsumuusika legendid, ristiisad ja fenomenid, kes on täitnud Eesti öid meeliköitvate muusikaliste elamustega, me oleme väga tänulikud, aga! - aga maailma parim DJ on siiski Rhythm Doctor!
Kui saabusid
Eestisse, ütlesid, et Eesti klubikultuur on unikaalne. Kuidas see sulle
praegu paistab?
Eesti jääb klubikultuuri mõttes alati unikaalseks kohaks tänu oma väikesele turule. Ent eeskätt oli Eesti klubikultuur unikaalne seepärast, et siinsed allikad said inspiratsiooni põhiliselt briti DJdelt, nagu John Peel, Gilles Peterson, Ray Keith ja mina. Kõik väga maitsekad ja hingestatud inimesed! Tänaseks on Eesti klubikultuur muutunud. See on kasvanud 1991-1997 ajajärgu amatöörhobist reaalseks äriks. See kõik on loomulik ning ma ei nostalgitse väga mineviku teemadel.
Viimane plaat
Tänase seisuga viimase plaadi pani Rhythm Doctor mängima läinud laupäeva öösel klubis BonBon. See oli "Whole Lotta Love" - hästi aeglane poolorkestraalne versioon Zeppelini hitist Tina Turneri albumilt "Acid Queen".
"Väike kokkusattumus," ütleb Chris. "Sealt noorteklubist mäletan sama lugu -CCS versioonis. Mängisin BonBonis ka üht räpast ja funkit "Whole Lotta Love'i". Paistab siit mingisugune teema...?"
Kas maailmas on täna rohkem või vähem rassismi?
Well, rassiste saab alati olema. Peamiseks põhjuseks on rahvuste imperialistlikud ambitsioonid valitseda teiste rahvuste üle.
Ja nii on kindlasti hetkel tõusmas rassism aasialaste suhtes. Ma ütleks siiski, et valgete rassismi mustade suhtes on täna Suurbritannias pisut vähem.
Aga seetõttu, et viimase kümne aasta jooksul liiguvad inimesed maailmas üha massilisemalt ühest kohast teise, on muutunud kultuuride kokkupõrked aina tavalisemaks.
Inimestele, kellel on raha, on üsna suureks väljakutseks olla tolerantne inimeste vastu, kellel raha ei ole.
Millised on kõige väärtuslikumad plaadid sinu kogus?
Mul on palju haruldasi plaate. Kõige hinnalisem on ilmselt "Jamaican Party Time" - mento ja jamaica jazz'i kogumik, välja antud 1962 plaadifirma Texaco (seesamane naftafirma) alt. Sellel on imeilus siiditrükisest kaas.
Maya Angelou "Miss Calypso" peaks olema väga väärtuslik, tuntud artisti kariibi folklaulud, lindistatud 1956. aastal. Celia Cruzi "Canta" - väga varajane album, lindistatud ilmselt 50ndate lõpul.
Mul on veel palju väärtuslikke Studio One'i ja Lee Perry reggae LPsid; varajast house-muusikat, sealhulgas kõige esimene house-plaat - Jesse Saundersi "On & On"; ning lugematult jazz-albumeid, millest igaüks maksab vähemalt 100 dollarit. Ja üks reggae 7tolline plaat Jamaicalt - "Light of Saba" -, seda müüakse 4800 krooni eest.
Kui palju mu plaadikogu maksab? Umbkaudu 2,5 miljonit krooni ilmselt. Aga kui keegi osta tahab, peab ta vähemalt neljakordse summa maksma.
Mis on olnud kõrgeim hind, mida oled mõne plaadi eest maksnud?
Ma ei ole vinüüli-junkie ning pole plaadi eest kunagi maksnud rohkem kui 2000 krooni. Seegi kord oli siis, kui maksin 2 x 1000 krooni ühe ja sama plaadi eest, mille olin osanud ära kriimustada - Herbie Hancocki "Dedication", välja antud ainult Jaapanis. Siiski arvan, et kui minust saaks miljonär, siis kulutaksin kindlasti poole oma varandusest vinüülide peale.
Teised Rhythm Doctorist
DJ, klubiajaloolane jamitmete raamatute - näiteks "Last Night A DJ Saved My Life" - autor Bill Brewster:
Esimest korda kohtusin temaga näost näkku alles neli aastat tagasi. Siiski TEAN ma teda palju aastaid, sest ta on Londoni house'i ringkonnas niivõrd legendaarne tegelane. Ta oli üks esimesi inimesi, kes siin aktiivselt house-muusikat promos ning sellega endale vägeva reputatsiooni teenis - eeskätt tänu oma klubile Feel Real, 90. aastate algul.
Lisaks olin ka tema plaadifirma Mama Recordsi suur fänn ning kasutasin ka ühte nende lugu kogumikul, mille ma Twisted America jaoks mõne aasta eest kokku panin. Chris on üks neid inimesi, kes on alati jätkanud vaid selle muusika promomist, millesse ta ise alati uskunud on. Juba see asi iseenesest on väga haruldane, sest raha ja muud ahvatlused on väga paljusid teisi DJsid aastate jooksul muutnud. Ma tean, et kui Chris mängib mõnda lugu, siis teeb ta seda vaid sellepärast, et ta tõesti armastab seda. Mitte sellepärast, et kellelegi meeldida. See on just see ausus ja armastus muusika vastu, miks nii mina kui ka paljud teised teda sügavalt austame. Ning lisaks kõigele muule on ta väga meeldiv inimene ka!
Albumil "Tulgu malakas!" kaasategev New Jersey housemuusikatäht Cassioware:
Minu arvamus Rhythm Doctorist? Minu külaskäigu ajal Eestisse oli Chris kirjeldamatu. Ta tegi kõik, mis tema võimuses, et saaksin end siin koduselt tunda - viis mind kõikjale, kuhu tahtsin, ning tutvustas mind kõigi Eesti ilusate inimestega. Veel sain võimaluse temaga koos stuudios töötada ning meil oli lõbu laialt!
Ning lõpuks tutvustas ta mind oma naisele. Anu oli disaininud mulle ühe kauni rõivaeseme ning see oli vapustav! Alles siis taipasin lõpuks Chrisi lahkuse piiritust! JUMAL õnnistagu Rhythm Doctorit.
