04.04.2008, 00:00
Suur Valge Mees on minevik
Antropoloogiamagistrand Eeva Kesküla kohtus Maailmafilmi festivalil 60te tippdokumentalisti lese Patsy Aschiga.
Tartus viiendat korda aset leidnud etnograafiliste dokumentaalfilmide festivali
teeb eriliseks paljude filmitegijate kohalolek ning võimalus autoril
käisest kinni hakata ning küsida, millised olid tema suhted kohaliku
kogukonnaga ning kas filmis esinevad inimesed ka ise seda näinud on ning
selle heaks kiidavad. Niisugused eetikaga seotud küsimused on
etnograafiliste filmide juures äärmiselt olulised –
möödas on aeg, kus Suur Valge Mees oma kaameraga mööda
džungleid luusis ja metslasi filmis ning pärast tegi materjaliga, mida
hing ihaldas.
Antropoloog-filmitegija peaks oma informantide suhtes
vastutustundlikult käituma ning see oli “Maailmafilmi”
diskussioonide üks läbiv teema.
Kavas olnud filmid
kajastasid inimeste elu kõige erinevamates maailma nurkades peaaegu et
kõigil mandritel. Samuti olid teemad äärmiselt erinevad,
Aafrika ja Melaneesia sõja- ja matuserituaalidest kuni Itaalia vanaema
ja vanaisani, kes kogu aeg süüa vaaritavad. See, et filmitakse
väikest kogukonda, ei tähenda sugugi, et teemad puudutaksid vaid
kohalikke probleeme.
Festivali üks nael oli kahtlemata
antropoloogiliste filmide klassiku Timothy Aschi (1932–94) retrospektiiv,
mida suurepäraselt tutvustasid Timothy (edaspidi Tim) lesk ja tema filmide
toimetaja Patsy Asch ning nendega Indoneesias koostööd teinud
Austraalia antropoloog Linda Connor. Eriprogramm keskendus Tim Aschi 60ndatel
tehtud Yanomamo-indiaanlaste filmidele ning hilisematele Indoneesia
dokumentaalidele.
Milline filmitegija oli Tim Asch?
Erinevalt paljudest oli tema jaoks kõige olulisem
õpetamine, ta tahtis, et tema filmid paneksid üliõpilased
küsimusi esitama. Et filmid aitaksid mõista, et inimesed
interpreteerivad, sõltuvalt oma taustast, nähtut alati erinevalt.
Ta tahtis vaatajaid provotseerida, kuid ta ei olnud huvitatud filmide
tegemisest laiemale publikule või televisioonile. Tema meelest oli
olulisem mõjutada väheseid inimesi, aga mõjutada väga
tugevalt.
Mis oli teie roll Timi filmide tegemisel?
Mina toimetasin neid ja olin produtsent. Samuti tegelesin ma
tihti heliga. Filmitoimetamisel meil lahkarvamusi ei olnud, raskusi oli meil
Afganistanis, kus mina võtsin heli ja arvasin, et see on väga
oluline ja Tim võttis pilti, ja arvas, et see on olulisem. Vahel pani ta
kaamera sellisesse kohta, kus mul oli võimatu heli saada, näiteks
kohiseva jõe äärde.
Kuidas me praegu
peaksime Timi vanemaid filme vaatama?
Vanu filme
vaadates tuleb lisada veel üks mõõde – ajalooline ja
kultuuriline kontekst.
Yanomamo filme on näiteks palju
huvitavam vaadata, kui samal ajal mõelda, millest tol ajal inimesed
huvitusid. Näiteks sel ajal oldi väga elevil vägivallast ja
sellest, kas vägivald tuleneb bioloogiast või kultuurist. Need
filmid on tehtud ajal, kui filmitegijad veel ise aru ei saanud, et nad
töötavad koloniaalkontekstis. Samal ajal Bali filmid, mis on pisut
hiljem tehtud, tulid välja ajal, kui sugu oli üks olulisemaid
küsimusi.
Kuidas on filmitegemine Timi varaste filmide
ajast muutunud?
Suurim muutus on tehniline –
üleminek filmilt videole. Kogu filmi toimetamise protsess on muutunud
lihtsamaks, nüüd on võimalik vabamalt eksperimenteerida.
Samuti ei olnud eetikaküsimused sel ajal nii olulised, ei hoolitud
palju nende õigustest, keda filmides näidati. Nüüd
mõeldakse rohkem sellele, kes on filmide tegija, ning filmitavate
võimalusele ise ennast esindada. Suur nihe eetikaküsimuste poole ei
toimunud aga enne ku
i kaheksakümnendate lõpus, kui põlisrahvad ise hakkasid
rohkem filme tegema.
Mida siis antropoloogist filmitegija
peaks silmas pidama, et mitte oma filmitavatele kuidagi liiga teha?
Peamine põhimõte on, et ära tee midagi
halba. Filmitavatele peab jääb kontroll selle üle, kuidas
materjali kasutatakse. Peamised eetilised küsimused puudutavad
võimu ja võimusuhteid. Üldiselt teevad antropoloogid filme
inimestest, kellel võrreldes nendega on vähem võimu
kontrollida omaenda ja filmi saatust.
Filmitegijad peaksid olema
väga ettevaatlikud ja tegema kindlaks, kuidas filmi materjali kasutatakse.
Sellepärast arvas Tim ka oma elu lõpus, et Yanomamo filme ei peaks
enam näitama, kuna nad ikkagi tugevdasid negatiivseid eelarvamusi
verejanulisest hõimust, selle asemel et neid lõhkuda.
Omaette põnevad eetilised probleemid tekivad aga siis, kui me filmime
kedagi, kellel on väga palju võimu ja kelle kohta me arvame, et
nende tegevus teeb kellelegi halba. Kas me peame neid siis ikkagi kaitsma? Mil
määral peame me nende häält kõlada laskma?
Kas dokumentaalfilmi tegija võib anda täiesti objektiivse
pildi kogukonnast, keda ta filmib?
Ma ei arva, et
objektiivsus oleks võimalik või et filmitegija objektiivsus oleks
üldse soovitav. Oluline on, et vaatajad aru saaksid, mis on filmitegija
positsioon ja kavatsused, et hinnata filmi sisseehitatud erapoolikust. Ma
arvan, et enamik nii-öelda objektiivseid tekste on nagunii üsna
igavad.