Antropoloog-filmitegija peaks oma informantide suhtes vastutustundlikult käituma ning see oli “Maailmafilmi” diskussioonide üks läbiv teema.


Kavas olnud filmid kajastasid inimeste elu kõige erinevamates maailma nurkades peaaegu et kõigil mandritel. Samuti olid teemad äärmiselt erinevad, Aafrika ja Melaneesia sõja- ja matuserituaalidest kuni Itaalia vanaema ja vanaisani, kes kogu aeg süüa vaaritavad. See, et filmitakse väikest kogukonda, ei tähenda sugugi, et teemad puudutaksid vaid kohalikke probleeme.


Festivali üks nael oli kahtlemata antropoloogiliste filmide klassiku Timothy Aschi (1932–94) retrospektiiv, mida suurepäraselt tutvustasid Timothy (edaspidi Tim) lesk ja tema filmide toimetaja Patsy Asch ning nendega Indoneesias koostööd teinud Austraalia antropoloog Linda Connor. Eriprogramm keskendus Tim Aschi 60ndatel tehtud Yanomamo-indiaanlaste filmidele ning hilisematele Indoneesia dokumentaalidele.


Milline filmitegija oli Tim Asch?


Erinevalt paljudest oli tema jaoks kõige olulisem õpetamine, ta tahtis, et tema filmid paneksid üliõpilased küsimusi esitama. Et filmid aitaksid mõista, et inimesed interpreteerivad, sõltuvalt oma taustast, nähtut alati erinevalt. Ta tahtis vaatajaid provotseerida, kuid ta ei olnud huvitatud filmide tegemisest laiemale publikule või televisioonile. Tema meelest oli olulisem mõjutada väheseid inimesi, aga mõjutada väga tugevalt.


Mis oli teie roll Timi filmide tegemisel?


Mina toimetasin neid ja olin produtsent. Samuti tegelesin ma tihti heliga. Filmitoimetamisel meil lahkarvamusi ei olnud, raskusi oli meil Afganistanis, kus mina võtsin heli ja arvasin, et see on väga oluline ja Tim võttis pilti, ja arvas, et see on olulisem. Vahel pani ta kaamera sellisesse kohta, kus mul oli võimatu heli saada, näiteks kohiseva jõe äärde.


Kuidas me praegu peaksime ­Timi vanemaid filme vaatama?


Vanu filme vaadates tuleb lisada veel üks mõõde – ajalooline ja kultuuriline ­kontekst.


Yanomamo filme on näiteks palju huvitavam vaadata, kui samal ajal mõelda, ­millest tol ajal inimesed huvitusid. Näiteks sel ajal oldi väga elevil vägivallast ja sellest, kas vägivald tuleneb bioloogiast või ­kultuurist. Need filmid on tehtud ajal, kui filmitegijad veel ise aru ei saanud, et nad töötavad koloniaalkontekstis. Samal ajal Bali filmid, mis on pisut hiljem tehtud, tulid välja ajal, kui sugu oli üks olulisemaid küsimusi.


Kuidas on filmitegemine Timi varaste filmide ajast muutunud?


Suurim muutus on tehniline – üleminek filmilt videole. Kogu filmi toimetamise protsess on muutunud lihtsamaks, nüüd on võimalik vabamalt eksperimenteerida.


Samuti ei olnud eetikaküsimused sel ajal nii olulised, ei hoolitud palju nende õigustest, keda filmides näidati. Nüüd mõeldakse rohkem sellele, kes on filmide tegija, ning filmitavate võimalusele ise ennast esindada. Suur nihe eetikaküsimuste poole ei toimunud aga enne ku i kaheksakümnendate lõpus, kui põlisrahvad ise hakkasid rohkem filme tegema.


Mida siis antropoloogist filmitegija peaks silmas pidama, et mitte oma filmitavatele kuidagi liiga teha?


Peamine põhimõte on, et ära tee midagi halba. Filmitavatele peab jääb kontroll selle üle, kuidas materjali kasutatakse. Peamised eetilised küsimused puudutavad võimu ja võimusuhteid. Üldiselt teevad antropoloogid filme inimestest, kellel võrreldes nendega on vähem võimu kontrollida omaenda ja filmi saatust.


Filmitegijad peaksid olema väga ettevaatlikud ja tegema kindlaks, kuidas filmi materjali kasutatakse. Sellepärast arvas Tim ka oma elu lõpus, et Yanomamo filme ei peaks enam näitama, kuna nad ikkagi tugevdasid negatiivseid eelarvamusi vere­janulisest hõimust, selle asemel et neid lõhkuda. Omaette põnevad eetilised probleemid tekivad aga siis, kui me filmime kedagi, kellel on väga palju võimu ja kelle kohta me arvame, et nende tegevus teeb kellelegi halba. Kas me peame neid siis ikkagi kaitsma? Mil määral peame me nende häält kõlada laskma?


Kas dokumentaalfilmi tegija võib anda täiesti objektiivse pildi kogukonnast, keda ta filmib?


Ma ei arva, et objektiivsus oleks võimalik või et filmitegija objektiivsus oleks üldse soovitav. Oluline on, et vaatajad aru saaksid, mis on filmitegija positsioon ja kavatsused, et hinnata filmi sisseehitatud erapoolikust. Ma arvan, et enamik nii-öelda objektiivseid tekste on nagunii üsna igavad.