Suure tenori hüvastijätukontsert Stockholmis
Peagi (täpsemalt 12. oktoobril) 70 aasta juubelit tähistav Luciano Pavarotti on jõudnud oma avaliku lauljakarjääri loojakule. Kui ta läinud aasta lõpus 40 kontserdist koosneva hüvastijätutuuri välja kuulutas, kuulus esinemispaikade hulka koos linnadega maailma kõigilt kontinentidelt ka Stockholm. Suur tenor esines ooperit armastava Rootsi kuningriigi pealinnas ülemöödunud reedel.
Võib vist liialdamata öelda, et Pavarotti on eelmise sajandi teise poole edukaim, tuntuim ja armastatuim ooperilaulja. Võimalik, et ka parim. Lisaks oma lummavale häälele, meisterlikule fraseerimisele, laitmatule diktsioonile ning lavalisele sarmile tõuseb ta esile isiksusena, kellest on nii otseses kui ülekantud tähenduses raske mööda vaadata. Miljonitele inimestele kogu maailmast on Pavarotti nimi ooperi sünonüümiks. Sellist kombinatsiooni pole vastu pakkuda isegi Maria Callasel endal.
Jätkates seda vägivaldset võrdlust, võib öelda, et kui Callas oli primadonna, kes jäi oma isiksuslike eripärade tõttu ihaldava publiku jaoks enamasti külmaks ja kättesaamatuks (mis on legendi tekkeks mõistagi ainult hea), siis Pavarotti oli ja on tõeline rahva tenor. Mõlemaid suuri lauljaid ühendab asjaolu, et inimesed on neid eri põhjustel aegade jooksul nii jumaldanud kui põlastanud, ent ükskõikseks pole nad kunagi jätnud.
Missioonitundest ja rahvaarmastusest, mida on paljude poolt sageli mitte päris alusetult rahaarmastusega segi aetud, tegutseb Pavarotti juba mitukümmend aastat isehakanud ooperisaadikuna popkultuuri maailmas. Tema arvukad esinemised televisioonis ja ühiskontsertidel, vabaõhu- ning heategevusüritustel on aidanud tuua ooperimuusikat ooperimajadest välja, laiemale publikule lähemale, meelitades ringiga omakorda uusi inimesi teatrisaali. See on tegu ja algatus, mida paljud snoobidest ooperisõbrad talle tänaseni päriselt andestanud ei ole.
Ehkki ka maestro Stockholmi kontsert toimus eelkõige spordihallina kasutust leidvas Globenis, oli meeleolu pidulik ja elitaarne. Mingeid popviise või jõululaule sedapuhku oodata ei olnud. Enne tuuri algust avaldas Pavarotti soovi, et teda mäletataks tulevikus eelkõige tõsise kunstnikuna.
Iganädalaste ooperi- ning kontserdikülastajate silmis on laulja enamasti täpselt nii hea, kui oli tema viimane etteaste. Laiemas perspektiivis ja heasoovlikumalt soostutakse artisti väärtust nägema alles peale tema surma. Pavarotti on käinud nii inimese kui kunstnikuna ära sedavõrd pika tee, et õigupoolest pole tal tänasel päeval mingit vajadust kellelegi midagi tõestada. Teisalt võib ütelda, et vaatamata kasvavale vanusele ta veel pieteeditundest kantud erikohtlemist ega mööndusi ei vaja.
Pavarotti hääl kõlas Globeni taevakõrguse kupli all küll läbi võimenduse ja harjumuspärasest natuke madalamalt, ent salvestustelt tuttava puhtuse ja jõuga. Kerget väsimust reetsid vaid kiiremad kohad ja piano ei ole enam sedavõrd selge kui aastakümnete eest.
Hoopis armetum oli maestro kehaline seisukord. Eesriide avanedes istus ta klaverile toetudes kõrgel toolil, ega tõusnud sealt kuni viimase kardinani. Valge rätikuga vehkiva noorusliku interpreedi asemel nägi rootsi publik elu suurimas ülekaalus kühmus vanameest. Pavarotti füüsilist ebaatraktiivsust kompenseeris talle laval vokaalselt sekundeerinud sädelev itaalia sopran Carmela Remigio, kelle rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse alates 1982. aastast regulaarselt toimuval Pavarotti-nimelisel noorte talentide võistlusel Philadelphias, kus ta 1992. aastal esimese auhinnaga pärjati.
Õhtu algas soolonumbritega Tosti ja Bellini pärandist, mida Pavarotti on oma kontserttegevuse algusest peale (1973) populaarsete ooperiaariate kõrval repertuaaris aukohal hoidnud. Klaveril saatis soliste Pavarotti kauaaegne kolleeg ja sõber Leone Magiera, kes on muuhulgas olnud ka Carmela Remigio lauluõpetajaks.
Kontserdi esimene osa kulmineerus tenori ja soprani aariate ning duetiga Puccini ooperi “Boheem” esimesest vaatusest. Peale selle, et “Boheem” on olnud juba aastakümneid üks Pavarotti kolmest lemmikteosest “Armujoogi” ja “Maskiballi” kõrval, kannab selle osaline taasesitamine eneses nii maestro kui tema andunud austajate jaoks sentimentaalset kõrvaltähendust. Sest just Rodolfona astus Pavarotti 1961. aastal esimest korda ooperilavastuses publiku ette.
Ka pärast vaheaega jätkus kontsert Pucciniga. Pavarotti demonstreeris aariatega “Tosca” esimesest ja kolmandast vaatusest kadestamisväärset dramaatilist veenvust ning kontrolli hääle üle, pannes publiku vaimustusest hulluma. Ka Carmela Remigio “Vissi d’arte” sundis kuulajaid kohtadelt tõusma. Olgu lisatud, et oma hüvastijätu ooperilavaga tegi Pavarotti just Cavaradossina “Toscas”. See juhtus läinud aasta märtsis New Yorgi Metropolitan Opera laval.
Seejärel pühendas Pavarotti, kelle inglise keel jääb müstilisel moel iga aastaga üha halvemaks, laule nii kohalikule kroonprintsessile, dirigendi tütrele kui kõigile kaunitele naistele. Pealtnäha pingutuseta ja vabalt, ent võimsalt, nagu see Pavarotti puhul kombeks, kõlas teise hulgas ka igihaljas “O sole mio”. P>
Solistid lõpetasid koos vaheajaga ligi 2,5 tundi kestnud kontserdi “Joogilauluga” Verdi “Traviatast”. Pavarotti kutsus Globeni enam kui 10 000 pealise publiku kooriks, paludes inimestel mitte rütmi plaksutada, vaid laulda. Ja inimesed laulsid, aplodeerides seejärel seistes nii Pavarottile, noorele sopranile, dirigendile, orkestrile kui iseendale. Ovatsioonid vältasid mitmed pikad minutid, eesriie käis ette ja kõrvale, ent lisa enam ei tulnud. Ilmselt oli maestro hääl endast selleks õhtuks kõik andnud.
Pavarotti seisab tõelise bel canto suurmeistrina itaalia suurte tenorite väärikas reas, otse Caruso, Gigli, di Stefano, del Monaco jt kõrval, ehkki vahepealne tegevus popmaailmas on tema reputatsiooni paljude ooperisõprade hulgas kõvasti kahjustanud. Usun, et aeg töötab vaid Pavarotti kasuks. Nüüd, kus suur tenor on lavalt lõplikult lahkumas, keskendumaks noorte lauljate õpetamisele koduses Modenas, jäävad meile arvukad salvestused nii heli- kui pildikandjatel.
