Suurepärane näitus fotograafilt, kes polnudki fotograaf

2017. aasta kevadel hakkasid maailmas levima jutud Venemaal leitud salapärasest nõukogude tänavafotograafi Maša Ivašintsova fotonegatiivide kogust. Mis oli rahvusvahelise sensatsiooni tekitanud loos tõde ja mis mitte, rääkisid Priit Hõbemäele Ivašintsova tütar Asja Melkumjan ja tema abikaasa Jegor Rjabošlõk.

Maša Ivašintsova (1942–2000) lõpetas Moskva teatriinstituudi teatrikriitikuna ning seejärel õppis lavastamist. Tema elu kulges jõuliste isiksuste kõrval ning ka peegeldas nende tegevust. Üks tema kursusekaaslasi instituudis oli tuntud vene kirjanik, esseist ja luuletaja Viktor Krivulin (1944–2001), kellega nad jäid seotuks terve elu jooksul kas armastajate või sõpradena. Abikaasa Melvar ­Melkumjan oli tuntud lingvist ning temaga koos elades kirjutas Maša teatrikriitikat.

Kui 1964. aastal sündis neile tütar Asja, siis tegeles ema juba pildistamisega. Kuid alles kohtumine tuntud Leningradi fotograafi ­Boriss ­Smeloviga (1951–1998) andis naise elule uue suuna ja sisu – ka temast sai fotokunstnik. Smelov oli Leningradi „põrandaaluse“ fotograafia eestvedaja, teda peeti meisterlikuks linnamaastike, portreede ja natüürmortide pildistajaks.