Kui kaua oma värskelt Loomingu Raamatukogus ilmunud traktaati “Isa ja Aeg” kirjutasid?
Alustasin eelmisel kevadel. Mõnda aega olin mõtet mõlgutanud kirjutada pikem esseelaadne tagasivaade 20. sajandile. Aga ei leidnud õiget vormi. Siis äkki turgatas, et katsuks Ajale tagasi vaadata isa ja vanaisa silmade läbi. Et kuidas võisid nemad näha, tajuda ja mõista neid kohutavaid muutusi, mis nende elu jooksul toimusid. Isale ja temaealistele oli 1940. aasta ja kõik see, mis hiljem tuli, ränk vapustus. Tal oli ääretult raske leppida sellega, kuidas uus aeg ei nõudnud inimestelt põhimõtteid ega usku. Kõik muutus suhteliseks. Ja kui palju leidus riigi hävitanud võõrvõimuga kaasa minejaid ja kui palju oli nende hulgas neid, kes olid valmis teisele inimesele kurja tegema.

Oled pruukinud nõukogude süsteemi kohta palju raskeid sõnu. Kas sa pole suutnud mõista nõukogude võimuga kaasa minejaid? Sa oled mitmeid kindlasti isiklikult tundnud?
Ma olen hoidunud konkreetsete inimeste sildistamisest ja süüdistamisest. Minu etteheide on süsteemile ja sellele, et nõukogude aeg sundis inimesi toimima nii, nagu valdav osa neist ei oleks käitunud, kui nad elanuks oma elu selles normaalses demokraatlikus ühiskonnas, mida just 20. sajand esimest korda võimaldas. Miks idapoolses Euroopas pidi kaks inimpõlve kiratsema jaburas skiso­freenilises olukorras, kui Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas võis elada ja ennast teostada, nagu enamik meistki oleks tahtnud? Miks allusid totalitaristlikule jõledusele venelased, itaallased, sakslased, aga näiteks ingliskeelsetes riikides totalitarism kanda ei kinnitanud? Miks venelastel on ka täna nii raske tunnistada nende nimel asetleidnud vägivalda ja ülekohut? Suur­britannias on võimalik koloniaalminevikust avalikult rääkida ja seda üheselt hukka mõista.

Milan Kundera on väitnud, et sõnavabadus ongi eeskätt angloameerika nähtus. Oled oma raamatus meenutanud entnazifizierung’it Saksamaal. Kas ootad ka meil entkommunisierung’it?
Mulle on arusaamatu, et endine EKP ladvik tunnistab küll okupatsiooni, kus nemad olid number üks tegijad, aga keegi ei võta mingit vastutust. Tunnistatakse, et midagi üsna kohutavat tollal sündis, aga kelle kätega? Kes ikkagi viis – suurtest ninadest väikeste tegelike käsutäitjateni – siin Moskva tahet ellu? On nimetatud paar hästi odioosset persooni, nagu Vaino või Ristlaan, või mõnda vene nimega EKP KK tippfunktsionääri. Aga teised?
Entnazifizierung oli individuaalne ja paljude puhul seotud kohtuotsusega. Ma ei arva, et meil oleks midagi analoogilist võimalik või vajalikki. Aga loomulikult oleks mulle meeldinud, kui kohutava eneseõigustamise – kuidas nad süsteemi sisemiselt laostasid – asemel või kõrval oleksid partei tipud tunnistanud ka süsteemi inimvaenulikkust ja oma osa selle püsimises. Seda pole toimunud üheski Ida-Euroopa riigis.

Kuivõrd saab tänagi rääkida rahva tahte toimimisest? Näiteks või seesama pronksmehe juhtum, kus riigikogu hääletas 46:44 selle äraviimise poolt, aga president lubas seaduse tagasi saata. Kus pool see rahva tahe siis on?

Teatavasti meie presidendil vetoõigust pole. Ta saab argumenteerida ja taotleda, et riigikogu seadust muudaks või riigikohus tunnistaks selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui need kaks institutsiooni ei nõustu presidendiga, tuleb tal seadus välja kuulutada.
Arusaadavalt on meil oma riigi territooriumil õigus surnuid ümber matta ja pronksmehi mujale paigutada. Aga kas alati on tark ja otstarbekas kõiki õigusi realiseerida? Praegu anname Kremlile ise trumbid kätte. Ja need mehed seal mõnitavad meid mõnuga. Pealegi on sõda surnute ja sammastega meie läänepartneritele väga raskesti mõistetav.
Tõsi, Lääne ajalehed on hakanud möönma, et pärast fašismist vabanemist algas Balti riikides nõukogude okupatsioon. Niipalju on suudetud keskmisest etematele ajakirjanikele pähe taguda ja seda eeskätt tänu Vaira Viķe-Freibergale. Aga kuidas ikkagi seletada, miks neid vanu konte peab liigutama ja miks see nukker mees ei tohi seal seista, kus ta seisab?
Ja konflikti põhjus on ju nii selgesti läbipaistev – soov teenida punkte valimisvõitluses. Tõenäoliselt saaksid rahvahääletusel, kui see korraldada, enamuse need, kes ei taha, et tühjast tüli tõuseb. Presidendi plaan väljakule uus tähendus anda, on intellektuaalselt huvitav. Panna samba ette kivi neljas keeles tekstiga. Näiteks: Tulin Euroopa suurest sõjast koju tagasi. Õde oli oma perega Rootsi põgenenud. Noorem vend, Soomes võidelnu, arreteeriti. Vanem vend, kes sakslaste poolel sõdis, lasti metsavennana maha. Isa ja ema küüditati Siberisse. Langetasin pea ja leinan koos oma rahvaga.

Tuleksin tagasi sinu küsimuse juurde, et miks just Ida-Euroopal nii halvasti läks. Aga kas meil üldse ongi mingi loomulik sünnipärane õigus iseseisvusele ja demokraatiale? Isegi soomlane Paavo Haavikko on arvanud, et maailmasõdade vaheline aeg oli suurriikide nõrkushetk, omamoodi anomaalia.
Rahvus, kes suudab endaga toime tulla, omab õigust iseseisvusele. Seda kinnitasid toona nii USA president Woodrow Wilson kui isegi bolševikud. Igaüks, kes on võimeline olema peremees oma talus, linnas või riigis, peab saama oma asju korraldada ilma senjööri vahelesegamiseta. Minu meelest tunnistab rahvusriikide tekkimine pigem edasiliikumist inimkonna eneserealiseerimise konarlikul teel. Mitte hälvet või tagasilangust. Mis kujul toimivad etnosed ja nende iseseisvus saja aasta pärast, seda ma ei tea.

On palju kõneldud meie reetmisest 1940, 1943, 1944. Aga kas lääneliitlastel üldse oligi mingit võimalust meile appi tulla?
Ma arvan, et lääneriikidel polnud vähimatki võimalust meie saatusse tulemuslikult sekkuda. Illusioone oli eestlaste hulgas 1944 vähe. Aga kui korpusemehed võitjatena tagasi tulid, lootsid paljud, et nii hulluks nagu 1940 ja 1941 enam ei lähe. Minulgi tulid kaks onu tagasi.

Su raamatus on uus aspekt kristliku mõõtme sisse toomine, mis Eestis, Euroopa uskmatuimas riigis, pole tavaliselt kombeks. Sa süüdistad 20. sajandi diktatuurirežiime, et nad on võtnud inimeselt vastutuse üksteise ja Kõige Kõrgema eest. Kas religioosne mõõde on tänases Eesti ühiskonnas vajalik ja võimalik?
Isa oli veendunud, et kui inimene suudab oma elu nii seada, et ta suhted ja vastutused on korras horisontaalsel ja vertikaalsel tasandil, on ajalik inimene siin ajalikus maailmas saavutanud ülima, mis võimalik. Vertikaalne side tähendab aktiivset kahepoolset läbikäimist Jumalaga, horisontaalne kaasinimestega. Kui järgitakse Jeesuse käsku armastada Jumalat ja ligimest, on võimalik inimeste suhteid paremini korraldada. Johannese ilmutuseraamatust pärinevat tuhandeaastast rahuriiki ta oma piiblitundmise järgi päris võimalikuks ei pidanud. Kristlikele tõekspidamistele toetuvas demokraatias nägi isa võimalikest ühiskonnakorraldustest parimat.
Totalitarism kasutab võimu säilitamiseks ära inimese nuripoolt. Ei ole demokraatiagi puhas poiss, aga siin vähemasti üritatakse tõkestada või neutraliseerida inimeste halbu külgi. Ma arvan küll, et kui religioosne mõõde oleks tänapäeva Eestis jõulisemalt esindatud, võiks ühiskondlik kliima paraneda. Aga kas tänapäeva inimene on nõus seda endatalitsemist nõudvat hädavajalikku iket kaela võtma?

Meenutaks kord ka su tõlkija-elutööd. Kui sinuga poleks noorpõlves õnnetust juhtunud, kas oleksid ka siis tõlkijaks saanud?
Päris kindlasti mitte. Kelleks – ma ei tea. Mul ei olnud keskkoolis selget teadmist, kelleks tahan saada. Mõnevõrra rohkem tundsin siis ja tunnen praegu huvi näiteks arhitektuuri, astronoomia või ajaloo vastu.
Keelepea mul eriti hea polnud. Puudub see papagoi-võime, mis võõrkeele omandamise kergeks teeb. Olen inglise keelt pidanud kõvasti treenima. Raamatute ja kirjanduse vastu on mul küll alati huvi olnud. Aga selle pärast, et olen pidanud ilukirjandust vahendama, pole ma iialgi kahetsust tundnud. Sattusin alguses kohe Eesti parima toimetaja Lembe Hiedeli käe alla. See, kui kirjuks ta mu tõlke tegi, oleks praegu jube vaadata. Temale olen küll igavesti tänulik, et ta selle vaeva ette võttis ja mulle selgeks tegi, mis tõlkimine on.

Lõpetuseks: kuidas sulle tundub tänase Eesti poliitilise vaimu seis?
Tagasivaadetes tundub, et meil oli 90ndail jõulisemaid ja sihikindlamaid juhtpoliitikuid. Lennart Meri, Siim Kallas või noor Mart Laar, Toomas Hendrik Ilves. Nad olid pähe võtnud, et Eesti peab saama lahti “endise liiduvabariigi” tiitlist ja muutuma teiste riikide silmis majanduslikult ja poliitiliselt tõsiseltvõetavaks euroopalikuks demokraatiaks. Nad suutsid koondada omameelseid meeskonnaks ja, ennäe, me ei istu, nagu oleks võinud minna, Euroopa Liidu ootetoas, vaid oleme kolmandat aasta NATO ja ELi täisliikmed.
Mis lähenevatesse valimistesse puutub, siis loodan, et tegemist on lainepõhjaga. Milliseid totrusi valijale lubatakse – nelja aastaga kahe-kolmekordne palk ja pension! Meie SKT ei kanna sellist järsku väljamaksete kasvu välja! Kunagi varem pole inimesi nii absurdselt lollitatud. Ja see pronkssõduri lugu – väikesed inimesed erakonnast x tahtsid erakonnale y ära teha ja rahvusmeelsete hääli püüda. Just valimiste eel, kus kõik plahvatusohtlik, ei tohi sellist vastutustundetut jama tekitada. Arvan, et väikeste inimeste osakaal erakondade poliitika kujundamisel on praegu tunduvalt suurem, kui see oli 90. aastatel.