Suurlinlik lukshotell
Kui Tallinn oleks 19. sajandi lõpul olnud sama edukas
linn nagu Riia, siis oleks meil vanalinna asemel sellised suurlinlikud hooned
nagu Vene tänav 9 paiknev endise Kommertspanga maja, arvas kadunud
arhitektuuriajaloolane Leo Gens. Aga õnneks oli Tallinn toona üsna
vaene provintsilinnake ning seetõttu on meil keskaeg kenasti alles.
Imposantne historitsistlik hoone valmis aastal 1874 Peterburi arhitekti
Peter Schreiberi projekti järgi, Nikolai Thamm seeniori juhtimisel. Veidi
palatsoliku, algul neljakorruselise hoone fassaadi muudavad esinduslikuks
rustika, lukukividega aknaraamistused, ühtlane rahulik rütm. Esimesel
korrusel paiknesid saalid, kahel ülemisel ametnike korterid.
Vahepeal Tallinna keskTelegraafina aega teeninud ehitisest
on praeguseks saanud hotell. Algupärastest elementidest on lisaks
kauaaegsele nimele säilitatud fassaad ning peatrepp,
ülejäänud elementide kujul on valdavalt tegu uudisloomega.
Mõneti üllatav on, et “iidsest kultuurikihist” me
asukohast hoolimata erilisi jälgi ei näe. Imelik lugu, jääb
okas hinge. Hotelli, mis koosneb rekonstrueeritud Vene 9 hoonest ning
täiesti uuest Apteegi tänava poolt hästi vaadeldavast
juurdeehitisest, peamiseks autoriks on arhitekt Martin Aunin ja
sisekujundajateks Külli Salum ja Riina Harik. Muide, Külli Salum on
ka hotelli Kolm Õde interjööride looja.
Kui
viimasel kümnendil üsna õnnetult laokil seisnud telegraafimaja
korrastamine on inimestes üldiselt rõõmu tekitanud, siis
hall kõrge kitsaste akendega hoovikast paljudele lihtsalt ei meeldi.
Minule isiklikult on sümpaatne, et uus arhitektuur vanalinnas siiski
liialt eputama ei kuku. Ka ajalooliselt on reeglina ju ikka nii olnud, et
õuepoolne külg on tänavale jäävast fassaadist
tagasihoidlikum. Seda enam, et päris Apteegi tänava äärne
ala ei kuulu üldse hotellile ning siia võib vabalt peagi kerkida
mõni uus elamu.
Tegelikult vist maja loomisajastuga
hästi kokkukõlisevalt on hotelli ideoloogia üsna
(kadaka?)saksik. Nii kannab restoran vene-prantsuse köögiga
miskipärast nime Tchaikovsky ning sviidid on nimetatud Alexander Graham
Bell, Werner von Siemens, Samuel Morse, Aleksander Popov. Minule tundub, et
reisidel soovitakse kogeda lisaks mugavusele ning maitsvale söögile
ka elamuslikus ning hariduslikus mõttes kohalikku kultuuri. Seega, miks
mitte otsida värvikaid persoone Eesti telekommunikatsiooni ajaloost?
Vähemasti kuulus kirjamehest postiljon Contra oleks meil küll
välja pakkuda.
Stiilipidu teemal “postindus” on
siiski täitsa õnnestunud. Näeme fragmente kirjadest,
postmarke, ruumides kitšlikke töökorras remake’e
vanaaegsetest telefoniaparaatidest. Interjöörid on teostatud laia
joonega, veidi itaaliapärases võtmes. “Kuigi kõik ei
pruugigi siin olla nii kallis,” ütleb sisearhitekt Külli Salum,
“näeb see kallis välja.”
Hotelli
vastuvõtt on dramaatiliselt šikk – must.
Muljetavaldav – ja mõneti ehmatav – on talveaiana
vormistatud restoran, kus seintel tühjad kuldraamid ja väikesed
ikoonid. Tegelikult on pühapiltide mõte aidata koguda raha kunsti
restaureerimiseks. Kohe söögikoha taga on peidus naljakas väike
spaa (kuhu kodulehekülg kutsub innustunult tegema wellness-rännakut),
kus samuti klaaslagi ning seintel vahvad veesülitid.
Hotelli
tubade puhul on vanemas tiivas hoitud veidi konservatiivsemat joont, uuemas
näivad värvid-vormid olevat hoogsamad. Samas on kogu kujundus siiski
pigem traditsionalistlik ning soliidne. Ja m
is kõige tähtsam: millised vaated (alla 2 miljoni mitte ükski,
pakun)!