RESTORAN: Kõike, korraga, rohkem! Äkki sai siiski liiale mindud?. VALLO KRUUSER

Kui Tallinn oleks 19. sajandi lõpul olnud sama edukas linn nagu Riia, siis oleks meil vanalinna asemel sellised suurlinlikud hooned nagu Vene tänav 9 paiknev endise Kommertspanga maja, arvas kadunud arhitektuuriajaloolane Leo Gens. Aga õnneks oli Tallinn toona üsna vaene provintsilinnake ning seetõttu on meil keskaeg kenasti alles.

Imposantne historitsistlik hoone valmis aastal 1874 Peterburi arhitekti Peter Schreiberi projekti järgi, Nikolai Thamm seeniori juhtimisel. Veidi palatsoliku, algul neljakorruselise hoone fassaadi muudavad esinduslikuks rustika, lukukividega aknaraamistused, ühtlane rahulik rütm. Esimesel korrusel paiknesid saalid, kahel ülemisel ametnike korterid.

Vahepeal Tallinna keskTelegraafina aega teeninud ehitisest on praeguseks saanud hotell. Algupärastest elementidest on lisaks kauaaegsele nimele säilitatud fassaad ning peatrepp, ülejäänud elementide kujul on valdavalt tegu uudis­loomega. Mõneti üllatav on, et “iidsest kultuurikihist” me asukohast hoolimata erilisi jälgi ei näe. Imelik lugu, jääb okas hinge. Hotelli, mis koosneb rekonstrueeritud Vene 9 hoonest ning täiesti uuest Apteegi tänava poolt hästi vaadeldavast juurdeehitisest, peamiseks autoriks on arhitekt Martin Aunin ja sisekujundajateks Külli Salum ja Riina Harik. Muide, Külli Salum on ka hotelli Kolm Õde interjööride looja.

Kui viimasel kümnendil üsna õnnetult laokil seisnud telegraafimaja korrastamine on inimestes üldiselt rõõmu tekitanud, siis hall kõrge kitsaste akendega hoovikast paljudele lihtsalt ei meeldi. Minule isiklikult on sümpaatne, et uus arhitektuur vanalinnas siiski liialt eputama ei kuku. Ka ajalooliselt on reeglina ju ikka nii olnud, et õuepoolne külg on tänavale jäävast fassaadist tagasihoidlikum. Seda enam, et päris Apteegi tänava äärne ala ei kuulu üldse hotellile ning siia võib vabalt peagi kerkida mõni uus elamu.

Tegelikult vist maja loomisajastuga hästi kokkukõlisevalt on hotelli ideoloogia üsna (kadaka?)saksik. Nii kannab restoran vene-prantsuse köögiga miskipärast nime Tchaikovsky ning sviidid on nimetatud Alexander Graham Bell, Werner von Siemens, Samuel Morse, Aleksander Popov. Minule tundub, et reisidel soovitakse kogeda lisaks mugavusele ning maitsvale söögile ka elamuslikus ning hariduslikus mõttes kohalikku kultuuri. Seega, miks mitte otsida värvikaid persoone Eesti telekommunikatsiooni ajaloost? Vähemasti kuulus kirjamehest postiljon ­Contra oleks meil küll välja pakkuda.

Stiilipidu teemal “postindus” on siiski täitsa õnnestunud. Näeme fragmente kirjadest, postmarke, ruumides kitšlikke töökorras remake’e vanaaegsetest telefoniaparaatidest. Interjöörid on teostatud laia joonega, veidi itaaliapärases võtmes. “Kuigi kõik ei pruugigi siin olla nii kallis,” ütleb sisearhitekt Külli Salum, “näeb see kallis välja.”

Hotelli vastuvõtt on dramaatiliselt šikk
– must. Muljetavaldav – ja mõneti ehmatav – on talveaiana vormistatud restoran, kus seintel tühjad kuldraamid ja väikesed ikoonid. Tegelikult on pühapiltide mõte aidata koguda raha kunsti restaureerimiseks. Kohe söögikoha taga on peidus naljakas väike spaa (kuhu kodulehekülg kutsub innustunult tegema wellness-rännakut), kus samuti klaaslagi ning seintel vahvad veesülitid.

Hotelli tubade puhul on vanemas tiivas hoitud veidi konservatiivsemat joont, uuemas näivad värvid-vormid olevat hoogsamad. Samas on kogu kujundus siiski pigem traditsionalistlik ning soliidne. Ja m is kõige tähtsam: millised vaated (alla 2 miljoni mitte ükski, pakun)!