Süütuse ja sõnakuulelikkuse aeg
Näitus “Balti biidermeier” (kuraator Tiina Abel) Kadrioru kunstimuuseumis, kestab 29. augustini.
Üsna mehekeskses Euroopa kultuuriruumis on kodu ja perekonda küll alati hinnatud, kuid samas on seda peetud võrreldes ühiskondliku elu, töö ja kohustustega siiski teisejärguliseks. Selgeks erandiks on 19. sajandi esimene pool, mil saksakeelsetes maades valitsev kunstistiil kandis nime biidermeier. Tänu Kadrioru Kunstimuuseumis avatud näitusele “Balti biidermeier” on avanenud võimalus heita pilk ajastu paljudele tahkudele, alates sellal elanud inimestest kuni mööbli ja lauahõbedani.
Poliitiline hapukurgihooaeg
Nagu tihti juhtub, tekkis algul kriitilise varjundiga nimetus tagantjärele ning lähtus lihtsameelse, piiratud ja riigitruu väikekodanlase-tüübi hüüdnimest. Stiili kõrgaeg on määratud aastatega 1815–1848, s.t ajajärguga pärast Napoleoni vallutusretki ja enne 1848. aasta revolutsiooni. Uued mentaalsed vapustused, mille tõid endaga kaasa Karl Marxi “Kommunistliku partei manifest” (ilmus 1848) ja Darwini teooria (1859), ei kummitanud sellaseid Biidermeiereid isegi mitte õudusunenägudes.
Lisaks hapukurgihooajale ülekantud tähenduses toimis see nähtus ka sõna otseses mõttes. Hoides igati kokku, et lubada endale soliidset mööblit ja kadedustäratavaid tualette, avastati isetehtud hoidiste kasulikkus.
Purki ei pistetud mitte ainult marju ja köögivilju, vaimses mõttes oli sinna sattunud kogu ühiskond. “Purgi” nähtamatu klaassein oli läbimatu nii seisuste kui sugude vahel. Valitses täielik poliitiline surutis, kogu elu oli ühiskonna kontrolli all ning üksikisiku mänguruum üsna piiratud. Moes oli truualamlikkus stiilis “koer on kuulekas poisile, poiss emale, ema abikaasale, abikaasa ülemusele, ülemus keisrile ja keiser jumalale”. Sõjakoledustest väsinud inimesed leppisid siiski olukorraga ning püüdsid nautida koduse ringi ja sõpruskondade turvalisust.
Portreede maailm
Mahasurutud eneseteadvus otsis väljapääsu portreede tellimises. Oma nägu ja seeläbi ka oma mina jäädvustati eelkõige oma sugulaste ja tuttavate jaoks. Inimestevahelised suhted kujunesidki väga oluliseks. Sõbrad olid nagu perekond ja jõudehetkel kokkukogunenud pere nagu sõprusring.
Seetõttu kasvas surve kunstnikele, kellest paljud spetsialiseerusid portretistideks. Teisalt pakkusid oma teeneid ka kõikvõimalikud diletandid, kelle siiras naiivsus mõjub kõrgtasemel maalide kõrval kohmakalt, kuid armsalt.
Kuna paljud tellijad pärinesid rikaste kodanlaste ja intelligentsi seast, taandus aadlikultuurile omane esindustaotlus ja oluliseks muutus heade iseloomujoonte rõhutamine. Nii pidi õpetlane olema väärikas, ohvitser mehine ja abielunaine emalik. Näitusel eksponeeritud aadlike näopildid püüavad samuti ajaga kaasas käia, olles senisest vähem paraadlikud. Ometi ei saa nad üle ega ümber ei siidi särast, daamide taevalikest taljejoontest ega härrade jumalast antud seisuseväärikusest.
Noblesse oblige!
Tütarlapsest naiseks – või vanatüdrukuks
Esmapilgul ootamatult olulist rolli mängisid sellal veel läbinisti patriarhaalses kultuuriruumis õrnema sugupoole portreed. Siiski oli ju kodu südameks tubli perenaine, kes pidi olema ühtaegu oma mehele kuulekas abikaasa, lastele eeskujulik ema ja vanematele armastav tütar.
Pildid dokumenteerivadki naiseksolemise eri etappe ja elumudeleid sisuliselt hällist hauani.
Lasteportreid vaadates tajume, et kõige tähtsamaks peeti kuulekust ja suupidamist. Hea laps oli see, keda oli näha, kuid mitte kuulda ehk siis selline nagu kahvatuvõitu ja surmtõsiste silmadega tüdrukuke Brosse perekonnast. Nähtavasti on temagi õppinud tundma tollaseid kasvatusmeetodeid, milles vaheldusid ihunuhtlus ja õpetlikud kingitused.
Näiteks 3–6aastastele(!) mõeldud pildiraamat “Kahupea Kaarel”, mis hirmutas allumatuid jõmpsikaid igasuguste karistustega alates pöialde mahalõikamisest kuni tulesurmani.
Järgmises eluetapis tuli tütarlapsel istuda vaikselt, käed süles, kuid peake kelmikalt viltu (K. S. Walther “Neiu portree”). Sellisena esindas ta tüüpi “korralik tüdruk”, kes mõtles vähe, kuid tikkis palju. Ta ei rääkinud vastu, püsis kodus ja hoolitses toalillede nagu oma laste eest.
Kostüümi täiendav kuldkell viitas nii pere jõukusele (kaasavara!) kui oskusele aega kasutada, s.t lõunasöök abikaasa kojutulekuks valmis saada. Välistatud polnud siiski ka variant, et ingellikust tütarlapsest sai tüse ja võimukas matroon, võtmekimp käes (G. A. Hippius, “Abikaasa portree”). Kunstniku omakäeline südamlik pühendus maali tagapoolel on ehk pisut pugejalik, kuid teisalt tahab ju igaüks, et singisahver lahti keerataks ja magamistuba lukku ei pandaks.
Halvimal juhul, kui tütarlapsest ei saanud abielunaist, muutus ta naljakaks vanatüdrukuks. Selline tegelane kuulus iga (suur)perekonna juurde nagu tülikalt suur, kuid siiski vältimatu kummut. Sellist “vallalist tädi” iseloomustasid kindlad “tõutunnused”, nagu mehekindlalt kurguni kinninööbitud riietus, mis oli vastuolus nooruslike preili-lokkide ja mõnede ülearuste (hiid)lehvidega. Kuigi K. S. Waltheri “Karoline Pauckeri” puhul on tegemist väga noorelt leseks jäänud pastoriprouaga, mängis ta oma kodakondsete mälestuste põhjal tädirolli lausa hiilgavalt. Nimelt nõudnud ta kõigilt islamiäärmuslaste normidele vastavat moraali, lahutas erisoolised maimukesed mänguplatsil ja arvas, et lapsed peavad aasta läbi kandma vastikult torkivaid villaseid sukki.
Tema portreed vaadates tundub see kõik vägagi usutav!
Kuidas üksikuks jäämise õnnetus üldse juhtuda sai, näitab O. Zoege von Manteuffeli pereportree. Vaatamata õitsvale eale on kunstniku õekeste kleidivärv mustjaspruun, mis signaliseerib vaatajale, et tüdrukud ei tea meestest midagi ega tahagi teada. (Must on maistest rõõmudest loobumise värv.) Kõik kolm suridki vallalistena ning me ei tea, kas neil kunagi õnnestuski perekonna valvsa silma all kanda midagi, mis polnud must ega pruun. Igal juhul kirjutab üks nende saatusekaaslane oma mälestustes, et oma 50 aasta juubeliks võis ta endale tõesti midagi muud lubada. Tema uus, unistuste kleit oli … tumesinine.
Sõbrad ja seltsimehed
Biidermeierlik ajastu armastas seltsi, kuid perekonna poolt pakutust jäi ikkagi väheks. Seetõttu oli tähtis roll täita ka mõttekaaslastel, kelle eestvedamisel asutati muusikat, kirjandust, loodusvaatlusi jms harrastavaid rühmitusi. Teiste seas loodi 1839 Tartus Õpetatud Eesti Selts, 1842 Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ühing.
Eriti suurt huvi tunti kohaliku ajaloo ja muinsuste vastu, mida jagati üha rohkearvulisemaks muutuva turistidehulgaga. Nende tarbeks – kuid samas ostmiseks ka oma kodupaiga üle uhkust tundvatele kodanikele – anti välja rikkalikult vaategraafikat.
Intiimsemat omavahelolemist pakkusid sõpruskonnad, nagu Tallinnas tegutsenud elitaarklubi Vennaspärg, kuhu kuulus ka kunstnik K. S. Walther. Viimase visandatud elavad ja meisterlikud joonistused vestlusringi protokolliraamatus kujutavad isegi enneolematut tempu – keegi paneb endale küünlajala pähe!
Teised meist
Lisaks muinsuste uurimisele ja loodusvaatlustele pakkusid haritlastele huvi ka eesti talupojad. Satuti ju kodumaastikke uurides kokku neid kaunistavate triibuseelikutes naistega. Või kui ei vedanud, karvamütsis kerjusega. Pealegi oli talurahvas ametliku hoiaku kohaselt mõisnike isaliku hoole alla usaldatud lapsed ning lapsi sellal armastati. Mis, nagu eespool öeldud, ei seganud kasvatuslikku karistamist, kui kuulekusest vajaka jäi.
Teistsugust lähenemist pakkus intelligentsi estofiilne osa, kes kirjutas rahvale õpetlikke lookesi à la “Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” ning jäädvustas rõõmsa õhinaga värvikat folkloori. Selles jäljendati muidugi Saksamaa eeskujusid, kus vennad Grimmid panid kirja muinasjutte ning kunstnikud jäädvustasid külakirmeseid.
Oi, kui naljakas!
Vaatamata püüdlikule tõsidusele, mis valitseb paljude modellide nägudel, kohtab aeg-ajalt ka rahulolevaid naeratusi ja isegi mõnusaid muigeid. Ehk näidati väsinud poseerijale mõnd karikatuuri, näiteks F. B. Dörbecki oma? Kujutades elu Berliinis, avastas ta selles mõned “veel esinevad puudused”, mis on nõukogude korda mäletavatele inimestele üsna tuttavad.
Tuli ju meilgi sellal vaid loota, et juuksekarvu ja kotlette pakutakse sööklates mitte koos, vaid eraldi!
