Süütust kaotades
Tammsaare “Tõe ja õiguse” 2. osa tähenduskoormus on praegu mõistagi hoopis midagi muud kui nõukogude ajal, Panso päevil. Tollal kõneles see raamat tõest ja selle salgamisest, poliitilisest valest, jumalaotsingust, rahvuslusest, igavestest väärtustest. Mida võiks romaani uuslavastus öelda täna, kus suurte sõnade devalvatsioon pikema jututa selge? Enam ei pruugita Tammsaaret eluõpikuna, paremal juhul otsivad Lacani jüngrid sealt “fallilist ja letaalset naudingu” (vt. Maire Jaanus “Tammsaare ja armastus”, Vikerkaar 2005, 1-2). Tammsaare süütus on võetud.
Ometi on Elmo Nüganen lavastanud Linnateatris, ligi 5 tundi Mauruse kooli. Juhtusin kuskilt kuulma lavastaja ülestunnistust, et ta polnud seda raamatut varemalt oma mälus talletada suutnud ning kui nüüd üle luges, tekkis vaimustus. Selline “hilisvaimustus” ei kõla just hästi. Kuigi pärast esimest vaatust oli mul veel tunne, et lavastaja on kõik paremad dialoogid lavalaudadele seadnud, tuli ometi tunnistada, et ta on teinud seda kaasakiskuvalt. Teise vaatuse lõpus tuli juba tõdeda, et kvantiteet on kvaliteediks üle läinud. Koolirahva jauramised hakkasid omandama teatavat eksistentsiaalset suurust.
Lavastus on mänguline. See tähendab, et stseenid esitatakse hasardi ja dünaamikaga, repliikide sügavmõttelisuses ei hakata liialt kaevama. Kirutakse lätlast ja juuti, aga selge, et see on ainult kirumine mitte mingi igavene elutõde. Suuri sümboleid vaatajale ei kuhjata tuntaks lihtsalt rõõmu koolipoiste madinast ja krutskimees Mauruse paradokslemisest. Võetakse elu sellisena nagu ta on.
Mängulist lähenemist rahvuslikule pühatekstile võib pidada teatripäraseks ja realistlikuks. Madis Kolk kirjutas veidi kahetsevalt, et Aarne Üksküla Maurus ei mõju sümpaatselt. Aga Maurus polegi ju õpetaja Laur! Maurus on eesti majanduslikult ja poliitiliselt räbalate olude egotsentriline produkt, jumalaga sideme kaotanud kirikuõpetaja, kes on silmakirjalikkusest kujundanud omamoodi ellujäämisdiskursuse, mida õpilastelegi sisendab. Samas on tal kahtlemata rahvuslik missioon ning tõsine kirg oma koolitöö vastu. Kui Maurus on homoseksuaal, nagu Mihkel Mutt on arvanud, siis see veel üks kavaldamisvajaduse vedru. Igatahes on Maurus sümbolina elu mitmepalgelisuse võrdkuju ja sellisena psüühiline käi, mis peab Indrekult ideaalid, sotsiaalse süütuse maha lihvima maha. Pole vist põhjust Aarne Ükskülalt nõuda, et sellesse autoritaarsesse komödianti suuremat inimlikku sügavust mängiks.
Et tänapäevaga dialoogi pidada, on lavastuses hoolega esindatud härra Mauruse vaated juudiküsimusele. Kui Mauruse suhu pandud sõnad mõnd poliitiliselt korrektset vaatajat hämmastavad, siis meenutagem, et omas ajas oli teema aktuaalne. Kõigepealt võis kirjanik peegeldada ju tuntud eesti “juudiõgijat” Ado Grenzsteini ning teiseks huvitasid Tammsaaret juudid enam-vähem samal põhjusel kui naised. Eelviidatud Tammsaarele pühendatud Vikerkaares selgitab Mirjam Hinrikus, et kirjaniku naisekäsitus pärineb põhiliselt Otto Weiningerilt, kelle arvates juutlus oli peaaegu seesama mis naisesus. Mõlemad esindasid tundelisust ja dekadentsi.
Mees on Weiningeri (ja Tammsaare) järgi mõistusega olend, naine pigem loom, kes elab ainult tunnetele ja seksile. Miralda-Ramilda on tüüpiline nartsissistlik naine, kes igatseb olla armastatud, ise kedagi armastamata.
Misogüüniasse pole lavastus siiski laskunud, kui miski teemana rõhutamist leiab siis on see just pigem rahvuslik karakter. Leitud on ka suurpärane “võõritusvõte”: osa teosest on vene keelde “tagasi tõlgitud”. Sellega on saavutatud ühtaegu veidi koomiline ja teisalt hüperrealistlik efekt, sest eks olnudki ju Mauruse kool venekeelne ja enamik õpetajaid venelased. Rain Simmuli (tundeline suurvenelane Slopashev) vene keel kõlas suurepäraselt. Saksa keelega oli ilusti piiri peetud, see pole meil enam “kolmas kohalik keel”.
Et romaani tegelased peale Indreku (kelle ülesandeks on teisi peegeldada) pole mitte karakterid, vaid tüübid (Maurus on lihtsalt vastuoluline tüüp, naised on naised) ei eelda lavastus ka erilist psühholoogitsemist. Indreku siseelu palju ei paista, aga tema dialoogid annavad ometi mõista, et süütus, maalt kaasa võetud ausus, kaob. Härra Maurus õpetab ta valetama, Ramilda surm ja “ropu haiguse käes hulluks läinud” Nietzsche tapavad kahe peale jumala. Säherdune naiivsus on härra Maurusele liig, ta kupatab Indreku minema. Viimane aga salgab jumala surma selsamal päeval, et mitte kurvastada jalutut tüdrukut.
Mis on niisuguse loo moraal? Et elu koosneb enamasti purjus hingehaigete veidrike (valdav osa kooli õpetajaid) või kelmide (Maurus) targutustest, aga vahel pakutakse ka usku ja lootust (mida kehastab jalutu Tiina). Lavastus esindab meeldivalt tasakaalustatud eluvaadet, kandes adekvaatselt suure paradoksimeistri vaimu.
Mängiti hästi nagu linnateatris ikka, eriti jäi silma Elmo Nüganeni herr Ollino, kelle arukas tuimus mõjub teiste eksalteerituse juures värskelt.
PS. Mulle on täitsa arusaamatu, miks Linnateater ei võiks mängida normaalses saalis Salme tänaval, et inimesed nende etendusi näha saaksid.
A. H. Tammsaare, Elmo Nüganen
“Tõde ja õigus”. Teine osa
Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Iir Hermeliin.
Mängivad Argo Aadli, Aarne Üksküla, Elisabet Tamm jt.
Esietendus Tallinna Linnateatri põrgulaval 12. veebruaril 2005.
