Suveöised unenäod: uued ja vanad joodikud ning Jääääre salasõnum

1.

Ükskord öösel nägin unes, et olen päevasel ajal kodus hirmsas pohmellis, no ikka täiega. Et pea on raske otsas ja surub jõuliselt voodi ligi. Päris vaev.

Siis aga helises ühtäkki uksekell. No mida värki! Külm juga käis selle peale rindkerest läbi. Polnud ma selleks päevaks kellegagi midagi kokku leppinud ega mingeid plaane teinud.

Sellises vaimselt hapras olekus ehmatavad ootamatud uksekellad ju eriti. Et äkki on ukse taga politsei või mingid muud probleemid. Ja ega ka häid sõpru-tuttavaid sellises olekus just väga näha ei soovi – suhtlemiseks napib energiat ja parem on siis omaette olla.

Hiilisin siiski ettevaatlikult ja tasahilju ukseni ning vaatasin läbi silma, et kes seal siis õieti on.

Ja mis ma nägin – ukse taga seisab ühe tuntud Eesti punkbändi purupurjus vokalist ja laulukirjutaja F, poolenisti tühjaks joodud liitrine viinapudel näpu otsas. Ta on muidu päris hea sõber, aga tundsin, et tol päeval meie erinevad konditsioonid ja meeleolekud küll kokku ei hakka klappima – mul oma väsinud peaga olnuks igasugustele huvitavatele mõttekäikudele ikka päris raske ja keeruline kaasa elada. Seepärast hiilisin vaikselt ukse juurest eemale ja tegin näo, et mind pole kodus. Natuke ebaviisakas küll, aga tookord polnud midagi parata.

Hiilisin akna juurde ja piilusin tasahilju välja. Purjus punkartist F kakerdas hoovimudas ja hüüdis rusikat viibutades mu akende poole: “Vanu joodikuid ei lasta sisse ainult sellepärast, et saaks uute ja hullematega tina panna!” Tol hetkel ma tõesti jaksanud seda sügavana mõjunud mõttetera põhjalikumalt analüüsida, ehk edaspidi mõnel paremal päeval.

2.

Teinekord nägin unes, et mu hea tuttav muusikakriitik T soovitas mul põhjalikult kuulata üht ansambel Jääääre kindlat heliplaati ja püüda nende lauludes tajuda vulgaarset ja pahelist seksikäsitlust. Huvitaval kombel ei olnud meil Von Krahli teatri baaris juttu bändi viimasest heliplaadist, vaid nende mõne aasta tagusest albumist “Oota”, mis mul endal ka juhtumisi olemas on.

“Oota, oota, mis jama sa ajad,” üritasin ma vastu vaielda. “Jäääär teeb ju sihukest malbet ja rahumeelset armastusmuusikat. Mis vulgaarsest seksikäsitlusest sa nende puhul õieti jahud?” Muusikakriitik T selgitas, et kuulata tuleb väga tähelepanelikult, ridade vahelt. Aga mitte tagurpidi, nagu on soovitatud kuulata Led Zeppelini plaate, et sealt põrgulikke sõnumeid tabada, Jäääärt ikkagi õigetpidi. T sõnul võib sealt ridade vahelt leida perversset ja dekadentlikku erootikat, sadomasohhismi markii de Sade’i laadis. Mustade sukkade lõhkirebimist ja nii edasi. “Oota rahulikult ning sa kuuled,” julgustas mind muusikakriitik T.

Ja kujutage ette – täpselt nõnda see oligi! Muusikakriitikul oli taaskord õigus. Dekadents võimutses ikka täiega. Vaat millised salaunelmad võivad peituda paipoiste maski taga! Ning milliseid uusi vaimuavarusi võivad avada suveöised unenäod.