Süžeega majad
Plot on üks edukamaid noori arhitektuuribüroosid, kes sel sajandil Euroopa arhitektuuritaevasse trüginud. Tõus oli kiire - 2001. aastal Kopenhaagenis loodud büroo võitis esimesel tegutsemisaastal hulgantisti ning on saanud pea igal aastal mõne olulise auhinna. Ainuüksi 2004 pälvisid nad nii Veneetsia arhitektuuribiennaali kuldlõvi, ergutusauhinna Mies van der Rohe Euroopa arhitektuuri preemiažüriilt kui inglaste AR+d noortepreemia.
Büroo mootorid on olnud 32aastane taanlane Bjarke Ingels ning aasta noorem Belgiast pärit Julien de Smedt.
Tänavu jaanuaris läks viis aastat tegutsenud büroo keset kõige suuremat hoogu laiali - Bjarkest lõi brüroo BIG ning Julien JDS. Arhitektide endi sõnul läks büroo liiga suureks ja kumbki otsustas jätkata omal viisil. Esimene suuremalt ja laiemal ühiskondlikul pinnal tegutsedes, teine väiksemat skaalat ja tööga vahetumat kontakti hoides.
Koolhaasi jüngrid
Eelnev võiks sobida ka mõne rock-bändi edulukku, keda menuplaat on ootamatult orbiidile paisanud. Arhitektide Liidu kutsel Eestisse esinema lennutatud Bjarke Ingels on teadlik oma uljast paha poisi imagost. Tema jutust õhkub kätteõpitud enesekindlust ning seda saadab veendumus, et veel viis aastat tagasi oli Taani noor arhitektuur ümmargune null. Plotist sai popi maaletooja, teeme arhitektuuri - see on lahe!
Nad on ehedad S, M, L, XL-põlvkonna arhitektid (väljend Rem Koolhaasi kultusbüroo üllitatud koguteosest, millest sai arhitektuuritudengitele 1990ndate kõige mõjukam raamat). Nende jaoks on arhitektuuri aineseks kogu ümbritsev ühiskondlik väli. Nende meetodiks selle kriitiline analüüs, nende arhitektuurne vorm on uuringu tuletis ja ei midagi muud. Nende võtmesõnaks on programm ja selle osav kombinatoorika - milliseid tegevusi ja kuidas ühte majja kokku panna. Nad usuvad, et hulludel ideedel ning igaval korporatiivarhitektuuril on oma puutepunkt - pragmaatiline utopism. Ja lõpuks otsustab kõik retoorika, kõneosavus.
Radikaalne sotsiaaldemokraatlik arhitektuur
Bjarke räägib kiiresti ja samal ajal arvutist pilte lapates - iga maja taga on illustratiivne diagrammideseeria, osav graafiline loogika. Loomulikult kohtusidki nad Julieniga Rotterdamis Koolhaasi kultusbüroos O.M.A. (Office for Metropolitan Archiecture), Bjarke oli seal kokku poolteist aastat. Oma büroo tegemise idee kasvas välja kahe mehe ühisest soovist teha filmi ja seda sarnasel viisil, nagu tehakse arhitektuuri.
Ingels selgitab: "Sa ei tee kunagi hoonet nagu savist välja voolitud asja, vaid võtad rea olemasolevaid elemente ja materjale ning paned need kokku teistmoodi. Projekti originaalsus ei peitu mitte niivõrd materjalis endas kui selles, mil viisil see on kokku pandud. David Lynch on öelnud, et pärast filmi saja-aastast ajalugu on võimatu filmida midagi sellist, mida varem tehtud ei oleks. Tahtsime teha filmi ilma ühtegi stseeni filmimata, lihtsalt olemasolevat musta materjali kokku lõigates. Filmi liidab fragmentidest kokku süžeeliin (ingl k plot - siit ka büroo nimi), niisamuti seob süžee kõik osad kokku ka arhitektuuris."
Bjarke ei tee saladust, et toona, dot-com-äride kõrgajal, tahtsid nad teha midagi rohkem meediaga seotut: "Et saaksime kiiremini rikkaks, et mitte ei oota, kuni saame viiskümmend ja võiksime hakata maju ehitama." Mindi Taani, kuna muu hulgas tegutses seal Lars von Trier. Filmitegemise ks rahataotlus tehtud, hakati otsust oodates osalema arhitektuurikonkurssidel. Kuue kuu pärast, kui saadi filmifondist eitav vastus, oli taskus kolm konkursivõitu. Loogilise sammuna järgnes oma büroo tegemine.
Bjarke Ingelsi rõõm edust ja ehitamisest võib Eesti ehitusbuumi toel kosunud noore arhitektuuri kontekstis tunduda vana Euroopa sündroomina - meie ühiskondlike süsteemide, käibivate kultuurimudelite "valmidusaste" on väga erinev.
Küsin Ploti sobitumisest Taani noorte arhitektuuribüroode konteksti - neid peaks ju olema kümneid?
"Kui meie alustasime, polnud Taanis rohkem kui kümme aastat ainsatki uut bürood loodud. Levinud oli arusaam, et bürood on võimatu alustada, valitsesid kuus suurt tegijat. Me olime analüütilisemad, argumenteeritumad, vähem esteetilised, vormiliselt põnevamad. Nüüdseks on Taanis tärganud noorte büroosid plahvatuslikult. Mõnes mõttes oli Kopenhaagen ka hea koht alustamiseks, sest seal, kus midagi ei ole, on kõik võimalik. Mingit kaasaegset "arhitektuurivälja" ei eksisteerinud, meil peaaegu tuli see luua."
Katsun uurida Koolhaasi rolli nende kujunemisel, teades, et see on ilmselt ülioluline. Bjarke võrdleb oma kunagise tööandja tähendust 1990ndate noorte põlvkonnale Le Corbusier' rolliga sõjajärgsete modernistide loomingule. Praegu Kopenhaagenisse uut arhitektuurikeskust projekteeriv Koolhaas oli BIGi (Bjarke Ingels Group) büroos mitu päeva tööd teinud: "Teda hämmastas meie projektide väsimatu optimism, nendesse kätketud rõõm. Tema lähenemine on pessimistlikum või igatahes küünilisem. Võimalik, et meie laad on seotud Taani spetsiifikaga.
Kui Holland on selgelt turumajanduslik ühiskond, seal ollakse hingelt kaupmehed, kes asju müüvad, siis Taani on väga palju sotsiaaldemokraatlikum. Siin kehtib idee kõikide võrdsusest ja igaühele peab jätkuma ruumi. See jutt võib kõlada igavana, kuid selle saab pöörata radikaalseks - kuidas ikkagi teha nii, et kõigil oleks hea, oleks oma ruum. See nõuab oskust hõlmata kõiki erinevusi, kogu paljususte ampluaad. Meie viimased projektid tõesti rõhutavad seda, et kõik peaksid olema õnnelikud. Radikaalsust seostatakse tavaliselt vihaste noorte meestega, kes kõiki kuu peale saadavad, meie püüame leida viisi, kuidas kõiki korraga õnnelikuks teha. Mitte tehes kompromisse, vaid leides näiliselt võimatu lahenduse."
Kriitiline arhitektuur
Aga ikkagi - kuidas see ruumiline õnnevalem sünnib?
Bjarke sõnul püüavad nad iga uut projekti alustades selgitada välja, millised on selle kõige olulisemad punktid. "Näiteks asudes koolimaja projekteerima, võid sa lihtsalt uuesti ehitada mõne maailma parima kooli mis eales tehtud. Ent sel pole mõtet, kuna alati on mõni parameeter muutunud - näiteks õpetamis- või õppimisviis jne - ja seega pühendame projekti algstaadiumis aega olemasolevat mudelite ja materjalide kriitikale, püüdes luua rea reegleid. See on nagu darvinistlik evolutsioon. Loodusliku valiku idee kohaselt sünnib rohkem isendeid, kui neid ellu jääb, ja selle protsessi kriteeriumid on sarnased projekteerimisele.
Me paneme paika oma kriteeriumid ja siis eksperimenteerime nendega. Variatsioonide paljususest sünnib idee, mis vastab paremini kui kõik ülejäänud meie endi paika pandud nõu e tele." Nende meetod on kombinatsioon jõulisusest ja analüütilisusest, kus "analüüs ei vii vastusteni, vaid küsimusteni. Vastuseid otsides oleks see tunduvalt lootusetum tee."
Bjarke ei varja, et näiteks konstruktiivne, insenerlik aspekt vormiloogika dikteerijana pole neile kuigivõrd oluline, nemad töötavad eelkõige programmi ja krundiga.
Bjarke kõige värskem valminud objekt on veel Plotiga tehtud VM-maja Ørestadis. Suur 230 korteriga elamukompleks koosneb kahest osast, mis oma neljakandilisel krundil moodustavad tähekujud VM. Planeering nägi ette traditsioonilise, siseõuega kandilise elamuploki. Selle asemel, et panna naabrid üksteisele üle õue tuppa vaatama, pressisid arhitektid kvartali külgi diagonaalselt V-na sissepoole, nii et kõik said osa lõunapäikesest, vaated avanevad üksteisest mööda, maastikele.
Põhjaküljel on kõikidel korteritel läbi kahe korruse ulatuv ruum, kokku on kahes majas ligi kaheksakümmend korteritüüpi. Individuaalsus müüb - majatäis kortereid osteti momentaanselt.
Elamuehitus on Taanis sama kuum teema nagu Eestis. Hinnad on üles aetud ja nõudmine kannustab tagant. Bjarke sõnul on nad juba liigagi palju teinud elamuid, sest ehkki püütakse luua erinevaid "segusid" (näiteks korrusparkla, mille katusel on mäena tõusev terrassmaja, või mix büroodest ja korteritest, kus katustel kulgeb kilomeetrine jalgrattatee), hakkavat kujutlusvõime end ammendama.
"Üks meie enda initsiatiive oli näiteks nn elamusild, mis ühendaks hädavajaliku sillana Kopenhaageni vanalinna uute arendusaladega ja mis kasutaks ära tohutut nõudmist veeäärsete korterite järele. Miks mitte teha peaaegu Rooma akvedukti sarnane sild, mille peal saab sõita ja mille all asuvad korterid finantseeriks ühtlasi sillaehituse. Meie üllatuseks on linnas seda ideed tõsiselt võetud!"
Arhitektuuriaktivism
Nii Ploti kui ka laiemalt kogu nende põlvkonna Euroopa noorarhitektide üks lemmiksõnu on proaktiivsus - sekkumine arhitektina ühiskondlikesse diskussioonidesse, pakkudes nn virtuaalsete ruumide abil välja omi stsenaariume ja vastusevariante. Bjarke räägib näitena Kopenhaageni 5000 odava korteri projektist, mis sealne linnapea oma möödunudaastase valimiskampaania müügilauseks valis. Mõelnud siis arhitektid oma kontoris, kuhu tulevane linnapea need majad kõik panna kavatseb, ning pakkusid omapoolse variandi - ümber jalgpalliväljaku!
Projekt sai nimeks Ristikhein ehk Suur Taani müür. Tegu on 30st jalgpalli harjutusväljakust koosneva alaga kesklinnas, mida ümbritseb segase otstarbega eikellegimaa. BIGi idee kohaselt ehitataks ümber väljaku 22 meetri laiusele ja 3 km pikale ribale hiigelmaja umbes 3000 korteriga. Maja all on suured sillalaadsed avaused, kust pääseb väljakutele. Vaba avalik ruum on loodud ka maja katusele. Ja alati on tagatud vähemalt 3000 pealtvaatajat!
"Me rääkisime oma ideest meedias, jagasime enne valimisi vastavasisulisi buklette, pärast juba saatsime võitnud naislinnapeale lilled ja kohtusime temaga oma idee tutvustamiseks. Hetkel teemegi projekti linna tellimusel edasi. Selle asemel et mõelda, kas majad või jalkaväljak, võiks hoopis mõelda, et ehk sünnivad sellest kooslusest hoopis huvitavamad elamud - sa näed rohkem vaeva, et mitte kellegi varvastele astuda, ja arhitektuur saab parem." p>
Umbes samasugune skeem on ka veel Plotina tehtud Supersadama projekti taga. Selles kavatseti koondada kõik Taani sadamad tehissaarele. Ja kõik mereäärsed alad kesklinnades oleks vabaks jäänud - milline arengualternatiiv suburbiale!. Maailma juhtiva merevedudega tegeleva firma Maerski logo silmas pidades tehti sadamasaar seitsmeharulise tähe kujuline, ent sellest hoolimata ei suudetud vanale Mærsk Mc-Kinney Møllerile (samale, kes Kopenhaagenisse kingiks uue ooperi ehitas) ideed maha müüa ning edasi sai saar Bjarke käe all juba sujuvalt viisnurga kuju - proovigem siis Hiina turgu...
Uusutopism
Bjarke Ingels on veendunud, et arhitektuuri tähtsus aina kasvab. "Mul oli kooliajal teooria, et arhitektuuri tipphetk oli 1967. aastal Montreali maailmanäitusel, kus kõik projektid taotlesid maksimumi, püüdsid parandada elu seda radikaalselt ümber korraldades. Kohe pärast seda saabus esimene naftakriis, majandus käis alla, loobuti eksperimentidest. Tegu polnud esteetilise vormimänguga, vaid usuga, et arhitekt saab kasutada tehnoloogiat ja materjali inimkonna hüvanguks.
Mõnes mõttes oleme tagasi samas kohas, jätkamas 1960ndate projekti - meis on teatud optimism, usk tulevikku. Säästev areng on muutumas palju huvitavamaks, see ei pea tähendama seda, et auto tuleb maha müüa ja peab elama talus. Tehnoloogiat saab kasutada proaktiivselt. Kultusdisaineril Bruce Mau'l oli üks hea tsitaat: "Nüüd, kus me võime kõike teha, mida me siis teeme?" On äärmiselt värskendav võtta arhitektuur välja puhtast esteetika kategooriast ning kasutada teda tööriistana loomaks lisaväärtust."
