20.09.2007, 00:00
Ta lihtsalt tegi oma tööd...
Margit Tõnson võrdleb kaht filmiajaloo värvikamat pealtkuulajat –;need on “hallid mantlid” Harry Caul ja Gerd Wiesler.
“Teiste elu”
Rež Florian Henckel von Donnersmarck. Osades Ulrich Mühe, Martina Gedeck,
Sebastian Koch jt. Kinos Sõprus alates 14. septembrist.
“The Conversation”
Rež Francis Ford Coppola. Osades Gene Hackman, Harrison Ford jpt. Plaadipoodides üle maailma.
Ilma suurema pingutuseta võib läinud aastal Euroopa filmiakadeemia poolt parimaks filmiks valitud “Teiste elu” eelkäija ja mõjutajana näha Francis Ford Coppola filmi “The Conversation” (1974). Film, mille impulsiks omakorda oli Nixoni Watergate’i afäär ja suurt osa ameeriklastest masendanud pikaleveninud Vietnami sõda. Inimeste peades trummeldas vastuolu riiklike otsuste ja kodanikuvastutuse vahel.
Ei pea ilmselt hakkama rõhutamagi, et ega tänaseks riigi kui süsteemi ja rahva kui potentsiaalse süsteemi vaenlase suhted suurt muutunud pole – kõrgendatud kontroll “kahtlaste” kodanike üle lennujaamades, telefonikõnede rutiinne monitoorimine, veebikäitumise jälgimine – ikka kõik selleks, et maailm oleks turvalisem paik, et kaitsta inimest inimese enda eest. Kõik see külvab teise käega paranoiat ja hirmu, aga mis siis, saabki ju rohkem relvi ja turvauksi ja -kaameraid turustada.
Coppola filmi peategelaseks on oma ala tõeline proff, pealtkuulamisteenust osutav Harry Caul (Gene Hackman), kes teeb kohe filmi alguses teatavaks, et teda ei huvita põrmugi, milleks konkreetset salvestust kasutatakse või millest need inimesed räägivad. Tema asi on saada see võimalikult hea kvaliteediga linti. Ja siis võtta vastu raha ja asuda järgmise töö kallale.
Aga see prillidega kiilanev kahisevas vihmamantlis mees hakkab varsti oma sõnu sööma ning juhtub see, mida ei tohiks. Ta aimab, et noore naise ja mehe, kelle pargivestlust ta virtuoosselt pealt kuulas, elu on ohus. Ning ta üritab sekkuda.
Donnersmarcki “Teiste elu” sündmused toimuvad Ida-Saksas 1984. aastal. Kuus aastat enne Berliini müüri langemist. Riiklik salapolitsei (edaspidi Stasi) viis seal vaikselt ellu orwelliaanlikku utoopiat – eesmärgiks on kaardistada kogu Ida-Saksa 16miljoniline elanikkond. Toimikuid jõuti avada küll “vaid” 6 miljoni kohta – ja need on tänaseks Berliinis tõepoolest avatud ja kättesaadavad.
Stasi agent, hauptman Gerd Wiesler (sel suvel vähki surnud näitleja Ulrich Mühe hiilgeroll) treenib nuhke, ei lahku kunagi ülekuulamistoast ilma ülestunnistuseta, ei söö ega maga, kui on vaja kellegi eraelu pealt kuulata. Ta on eesmärgile suunatud tegutseja, kuniks... Kuniks selgub, et ta on sattunud isikliku kättemaksu teenriks – ta peab leidma ühe armastatud ja riigitruu kirjaniku tegevusest midagi riigivastast, sest kultuuriminister ihaldab ise käed külge ajada kirjaniku elukaaslasele, kaunile näitlejannale. Ja Wiesler hakkab sekkuma.
Kas mõni inimene on nuhitöö jaoks sobivam kui mõni teine? Võib-olla. Ta on ideaalis üksik, vähenõudlik, väike inimene, kes teeb oma tööd. Tal pole peret, sest ta ei usalda kedagi. Miks ta ei usalda? Sest ta teab oma kogemusest, kui habras on inimese privaatsus. Wiesler kutsub oma poissmehekorterisse õhtul prostituudi – samuti professionaali, kes teeb oma tööd ja ei esita küsimusi. Kui ta siis ühel korral abitult üritab natuke veel hellust paluda, ütleb naine, et ei mängi välja, teine töö ootab. Telli pikemaks ajaks. Harry Caul seltsib samuti prostituudiga, sest ta ei kannata välja “ülekuulamist”, mida ta s&o tilde;branna talle sünnipäeval korraldab. (Ja üleüldse, kust te teate, et mul sünnipäev on?)
Coppola peab olema ikka väga hea inimhinge insener, sest tehnoloogilise progressi lainel ratsutav “The Conversation” oli ühtlasi ettekuulutus tänasest totaalsest pihitooli-ühiskonnast. Orwelli lause “Big brother is watching You” on lühenenud vuajeristlikuks “Suure venna” nimeliseks tõsielutele-show’ks – me kõik, kes me teleka käima paneme, oleme nuhid, me kõik, kes me Delfis kommenteerime, oleme pealekaebajad. Ühiskond, kus väga palju vabadust on ohverdatud näilise turvatunde altarile, jätab suure tühimiku täita varjatud kaamerate ja anonüümsete jututubadega – et jumala eest poleks mahti paranoilisi mõtteid mõlgutada. Kõikjale ulatuv meedia on muutnud privaatsuse täiesti hämaraks mõisteks.
Ja küsimus polegi selles – küsimus on, kas inimesed muutuvad. Donnersmarck on natuke isegi liiga robustne ja puust ja punaseks tegev – on näha, et lavastaja soov on valusa lähiajaloo ebainimlikkus kindla peale kohale tuua. Ju on see üks põhjus, miks peale Wiesleri ei toimu dramaturgilist metamorfoosi mitte kellegi teisega – vanad ministrid on ikka ministrid, või nagu Eestis kombeks – endised kommud on ikka pukis. Justkui tahaks lavastaja öelda, et vaadake, harilikult inimene ei muutu. Aga sellest võib ju järeldada, et Wieslergi ei suuda päriselt muutuda? Et tal hakkavad näpud sügelema, kui ta kümme aastat hiljem posti sorteerib? Ei taha mõeldagi.
Rež Florian Henckel von Donnersmarck. Osades Ulrich Mühe, Martina Gedeck,
Sebastian Koch jt. Kinos Sõprus alates 14. septembrist.
“The Conversation”
Rež Francis Ford Coppola. Osades Gene Hackman, Harrison Ford jpt. Plaadipoodides üle maailma.
Ilma suurema pingutuseta võib läinud aastal Euroopa filmiakadeemia poolt parimaks filmiks valitud “Teiste elu” eelkäija ja mõjutajana näha Francis Ford Coppola filmi “The Conversation” (1974). Film, mille impulsiks omakorda oli Nixoni Watergate’i afäär ja suurt osa ameeriklastest masendanud pikaleveninud Vietnami sõda. Inimeste peades trummeldas vastuolu riiklike otsuste ja kodanikuvastutuse vahel.
Ei pea ilmselt hakkama rõhutamagi, et ega tänaseks riigi kui süsteemi ja rahva kui potentsiaalse süsteemi vaenlase suhted suurt muutunud pole – kõrgendatud kontroll “kahtlaste” kodanike üle lennujaamades, telefonikõnede rutiinne monitoorimine, veebikäitumise jälgimine – ikka kõik selleks, et maailm oleks turvalisem paik, et kaitsta inimest inimese enda eest. Kõik see külvab teise käega paranoiat ja hirmu, aga mis siis, saabki ju rohkem relvi ja turvauksi ja -kaameraid turustada.
Coppola filmi peategelaseks on oma ala tõeline proff, pealtkuulamisteenust osutav Harry Caul (Gene Hackman), kes teeb kohe filmi alguses teatavaks, et teda ei huvita põrmugi, milleks konkreetset salvestust kasutatakse või millest need inimesed räägivad. Tema asi on saada see võimalikult hea kvaliteediga linti. Ja siis võtta vastu raha ja asuda järgmise töö kallale.
Aga see prillidega kiilanev kahisevas vihmamantlis mees hakkab varsti oma sõnu sööma ning juhtub see, mida ei tohiks. Ta aimab, et noore naise ja mehe, kelle pargivestlust ta virtuoosselt pealt kuulas, elu on ohus. Ning ta üritab sekkuda.
Donnersmarcki “Teiste elu” sündmused toimuvad Ida-Saksas 1984. aastal. Kuus aastat enne Berliini müüri langemist. Riiklik salapolitsei (edaspidi Stasi) viis seal vaikselt ellu orwelliaanlikku utoopiat – eesmärgiks on kaardistada kogu Ida-Saksa 16miljoniline elanikkond. Toimikuid jõuti avada küll “vaid” 6 miljoni kohta – ja need on tänaseks Berliinis tõepoolest avatud ja kättesaadavad.
Stasi agent, hauptman Gerd Wiesler (sel suvel vähki surnud näitleja Ulrich Mühe hiilgeroll) treenib nuhke, ei lahku kunagi ülekuulamistoast ilma ülestunnistuseta, ei söö ega maga, kui on vaja kellegi eraelu pealt kuulata. Ta on eesmärgile suunatud tegutseja, kuniks... Kuniks selgub, et ta on sattunud isikliku kättemaksu teenriks – ta peab leidma ühe armastatud ja riigitruu kirjaniku tegevusest midagi riigivastast, sest kultuuriminister ihaldab ise käed külge ajada kirjaniku elukaaslasele, kaunile näitlejannale. Ja Wiesler hakkab sekkuma.
Kas mõni inimene on nuhitöö jaoks sobivam kui mõni teine? Võib-olla. Ta on ideaalis üksik, vähenõudlik, väike inimene, kes teeb oma tööd. Tal pole peret, sest ta ei usalda kedagi. Miks ta ei usalda? Sest ta teab oma kogemusest, kui habras on inimese privaatsus. Wiesler kutsub oma poissmehekorterisse õhtul prostituudi – samuti professionaali, kes teeb oma tööd ja ei esita küsimusi. Kui ta siis ühel korral abitult üritab natuke veel hellust paluda, ütleb naine, et ei mängi välja, teine töö ootab. Telli pikemaks ajaks. Harry Caul seltsib samuti prostituudiga, sest ta ei kannata välja “ülekuulamist”, mida ta s&o tilde;branna talle sünnipäeval korraldab. (Ja üleüldse, kust te teate, et mul sünnipäev on?)
Coppola peab olema ikka väga hea inimhinge insener, sest tehnoloogilise progressi lainel ratsutav “The Conversation” oli ühtlasi ettekuulutus tänasest totaalsest pihitooli-ühiskonnast. Orwelli lause “Big brother is watching You” on lühenenud vuajeristlikuks “Suure venna” nimeliseks tõsielutele-show’ks – me kõik, kes me teleka käima paneme, oleme nuhid, me kõik, kes me Delfis kommenteerime, oleme pealekaebajad. Ühiskond, kus väga palju vabadust on ohverdatud näilise turvatunde altarile, jätab suure tühimiku täita varjatud kaamerate ja anonüümsete jututubadega – et jumala eest poleks mahti paranoilisi mõtteid mõlgutada. Kõikjale ulatuv meedia on muutnud privaatsuse täiesti hämaraks mõisteks.
Ja küsimus polegi selles – küsimus on, kas inimesed muutuvad. Donnersmarck on natuke isegi liiga robustne ja puust ja punaseks tegev – on näha, et lavastaja soov on valusa lähiajaloo ebainimlikkus kindla peale kohale tuua. Ju on see üks põhjus, miks peale Wiesleri ei toimu dramaturgilist metamorfoosi mitte kellegi teisega – vanad ministrid on ikka ministrid, või nagu Eestis kombeks – endised kommud on ikka pukis. Justkui tahaks lavastaja öelda, et vaadake, harilikult inimene ei muutu. Aga sellest võib ju järeldada, et Wieslergi ei suuda päriselt muutuda? Et tal hakkavad näpud sügelema, kui ta kümme aastat hiljem posti sorteerib? Ei taha mõeldagi.