25.04.2008, 00:00
Taak. „Läbi halli kivi"'
Plaat, mida Ruja kunagi miskipärast ei teinud. Ja keegi teine pidi selle ära tegema.
Taak
“Läbi halli kivi”
(Nailboard Records)
No ei ole see (rahvuslik?) metal, mida Taagalt ootasime. Pigem, kui
pealiskaudselt kuulata, võlts-diippöörpl! Ja tagasihoidlikumas
– aga see on ju helirežii küsimus – stiilis laurisaatpaluliku
vokaaliga, mis sest, et esitajaks metal’i-multimees Mart Kalvet!
Aga. Kui.
Me püüame minna asja südamesse. Me ei
saa aru, millest see imelik, pigem 80ndaist ideid imev läbinisti
eestikeelne plaat räägib. Aga pikapeale saab aru. Ettekujutus sest,
mis selle muusika taga on, saab üha selgemaks. Algul on ettekujutus
vuntsidest, Perestroika, Paradoks, “Ära möödu must
lähedalt”, T-Klaas, Hetero ja lõpuks Omas Kojas, bänd,
millest räägib kolleeg Siim ja mida ma eales kuulnud pole. 80ndate
halvim külg, labane pop-metal või pehme hardrock mu jaoks. Aga see
pole päriselt enam see. See siin on kas stilisatsioon või paroodia.
Või midagi veelgi enamat ilmselt. Teatud imelik tõsidus aga
jõuab kuulates pärale ja siis pole lapsepõlvehittidega
midagi enam teha. Taaga plaat on midagi enamat. Eestikeelne, sünge,
asjalik. Mis sest, et nagu ühes teises ajas imelikel põhjustel
kinni.
*
See on plaat, mille Ruja oleks võinud teha
umbes aastal 1989 või 1994, kui neil oleks veel miskitki võhma
olnud. Mis sest, et võib-olla juba Alenderita, aga Kalvet on üks
kõige alenderlikumaid vokaliste võimalikest. Jah, neil oleks siis
siinkuuldavale materjalile lisaks olnud Jaanus Nõgisto unikaalne,
sentimentitekitav kitarrikõla eriti südantlõhestavates
soolodes ja Igor Garšneki imelikud süntekad siinse vist
hämmondipõhisuse, et mitte öelda banaalsuse asemel, aga idee
oleks ilmselt olnud väga, väga sama.
Kurat, ma tahaks
ikkagi oma eluajal Ruja come-back’i. Ma arvan, et Alenderi vaim
andestaks. Ja just Mart Kalvet võiks olla siis seal laulja. Jaanus, Igor
ja teised, kus te olete? Päriselt.
7