Taak. „Läbi halli kivi"'

Plaat, mida Ruja kunagi miskipärast ei teinud. Ja keegi teine pidi selle ära tegema.

Taak

“Läbi halli kivi”

(Nailboard Records)

No ei ole see (rahvuslik?) metal, mida Taagalt ootasime. Pigem, kui pealiskaudselt kuulata, võlts-diippöörpl! Ja tagasihoidlikumas – aga see on ju helirežii küsimus – stiilis laurisaatpaluliku vokaaliga, mis sest, et esitajaks metal’i-multimees Mart Kalvet!

Aga. Kui.

Me püüame minna asja südamesse. Me ei saa aru, millest see imelik, pigem 80ndaist ideid imev läbinisti eestikeelne plaat räägib. Aga pikapeale saab aru. Ettekujutus sest, mis selle muusika taga on, saab üha selgemaks. Algul on ettekujutus vuntsidest, Perestroika, Paradoks, “Ära möödu must lähedalt”, T-Klaas, Hetero ja lõpuks Omas Kojas, bänd, millest räägib kolleeg Siim ja mida ma eales kuulnud pole. 80ndate halvim külg, labane pop-metal või pehme hardrock mu jaoks. Aga see pole päriselt enam see. See siin on kas stilisatsioon või paroodia. Või midagi veelgi enamat ilmselt. Teatud imelik tõsidus aga jõuab kuulates pärale ja siis pole lapsepõlvehittidega midagi enam teha. Taaga plaat on midagi enamat. Eestikeelne, sünge, asjalik. Mis sest, et nagu ühes teises ajas imelikel põhjustel kinni.

*

See on plaat, mille Ruja oleks võinud teha umbes aastal 1989 või 1994, kui neil oleks veel miskitki võhma olnud. Mis sest, et võib-olla juba Alenderita, aga Kalvet on üks kõige alenderlikumaid vokaliste võimalikest. Jah, neil oleks siis siinkuuldavale materjalile lisaks olnud Jaanus Nõgisto unikaalne, sentimentitekitav kitarrikõla eriti südantlõhestavates soolodes ja Igor Garšneki imelikud süntekad siinse vist hämmondipõhisuse, et mitte öelda banaalsuse asemel, aga idee oleks ilmselt olnud väga, väga sama.

Kurat, ma tahaks ikkagi oma eluajal Ruja come-back’i. Ma arvan, et Alenderi vaim andestaks. Ja just Mart Kalvet võiks olla siis seal laulja. Jaanus, Igor ja teised, kus te olete? Päriselt.

7