Sellest, kuidas nad „Ussisõnade“ peale sattusid, rääkis Bjarne ­Michael: „See juhtus Londoni raamatumessil. Meil oli kohtumine Eesti Kirjanduse Keskuse inimestega ja nad rääkisid raamatust, milles on mees, kes tunneb ussisõnu. Mõtlesime mõlemad, et ei, mees, kes räägib ussidega... me ei taha sellist raamatut välja anda. Siis kohtusime ühe tuttava prantsuse kirjastajaga, kes küsis, et kas me oleme kuulnud suurest ussist, mis mööda messi ringi roomab. „Mis uss?“ imestasime meie. „See on Eesti romaan ja üks Prantsuse kirjastaja on selle juba välja andnud! See on vapustav, ostke selle õigused!“ Jooksime tagasi ja ütlesime, et me ikka väga tahame seda raamatut. Kahjuks oli üks teine Taani kirjastaja ette jõudnud. Meie aga olime juba kindlad, et see raamat on meie jaoks! Kiirustasime hotelli ja saatsime Kivirähkile meili, et oleme Taani kõige tähtsam kirjastus ja tõlkeõigused tuleb just meile müüa. Ja siis vastas Kivirähk, et jah, see oleks ka talle väga meeldiv!“