Taas kord sotsiaalpoliitiliselt teadliku Eesti kunsti otsinguil
Lõdvalt seotud grupinäitus pealkirjaga, mis kõlab üsna banaalkonjunktuurselt ning millele natuke head vanamoodsat kuraatoripoolset vägivalda, s.t juhuslikumate ja vähem kõnekate tööde väljapraakimine ning ehk veel kellegi kampavõtmine, oleks ainult kasuks tulnud. Omas naiivsiiruses küll armas, ent täiesti ebaüllatav on leida sellise pealkirjaga näituselt osutamist islamiäärmuslusele kui probleemile või Ameerika-vastast sentimenti. (Kelle silmi neis küsimustes lõppeks enam avada annab?)
Õnneks ei piirduta vaid sellega. Produktiivne Marko Mäetamm esitleb küll omajagu tavapäraselt morbiidseid mänge (enim paistab neist silma liivakast-tapalava roosa flamingo-võllapuuga), ent on video "Purtsatus (5 versiooni)" ja selle saateteksti kujul hakkama saanud ka täiuselähedaselt lakoonilise ja vaheda seisukohavõtuga. Miski/keegi kurblikul ilmel seisva ja seda/teda silmitseva lastesumma jalge ees maas piserdab pilti odava digitaalse "vere" jugadega agoonilis-orgastiliste kriisete, rögina, korina, öökimise ja ägamise saatel, ja nii viis korda järjest. Mäetamme signeeritud tekst vastasseinal ütleb: "Ma olin seal, istusin oma ateljees kaamera ees põrandal maas, tegin seda koledat häält ja pritsisin pildi peale punast värvi. Selle asemel, et rääkida tõelistest probleemidest ja midagi päriselt ette võtta. Ma arvan, et ma olen üks absoluutselt persekukkunud tegelane."
Tõepoolest, maailmapäästmine, nii kunstisaalis kui mujal, on harva muud kui katse päästa iseennast südametunnistuspiinadest formaalselt "õiget asja" ajades, ning niisugusena silmakirjalik ja mõttetu. Seda enam, nagu osutab teises saalis Marco Laimre arkaanselt agressiivne installatsioon "Vegetables, cocktails & reflections" Dead Kennedyse 1980. aastast pärit debüütalbumi intellektuaalse-vastuhaku-hümnide näitel, on seda kõike – paljastamist, süüdistamist, irooniat – tehtud juba küll ja veel, ilma et miski oleks paremaks muutunud. Oma jõuetuse äratundmine pöördub enesevihkamiseks ja autoagressiooniks. Pehmeid väärtusi, tolerantsust, multikultuursust jne sümboliseeriva vikerkaarelipu kirjamine hiiglasuure sõnaga "raev" on üsna aplausi väärt liigutus.
Elin Kardi osa väljapanekust on kontekstis kõige konjunktuursem ja väheütlevam, ehkki niqab’i kandvat Hitlerit kujutav, plakatlikult lööv töö nimega "Mein Kampf" on kahtlemata näituse provokatiivseim – samas tundub, et see võiks kõige rohkem riivata Lääne "kaetud" mosleminaisi, kes kannavad sellist rõivastust valdavalt siiski isikliku valiku tulemusel ning pole sihtgrupina sellist ründamist eriti millegagi ära teeninud. Õnneks või kahjuks ei hooli Eestis keegi Kunstihoones toimuvast niipalju, et sel teemal debattidesse laskuda.
Kõige ootamatumas võtmes tabab teemat aga Andres Tali võrratult pahaendelise "Pastoraalse pastišiga". Kuuel suurel korrektselt raamistatud "maalil" on ontlikult kirjas, mis "piltide peal" toimub – kujutatud on selgelt stalinistliku maiguga narratiivseid stseene töörahva elust maal, mis lähevad "Saaremaa valsi" sotsrealistliku idülli ainetelt sujuvalt üle mobilisatsiooniks, kaevikukaevamiseks ja kulmineeruvad mahajäetud lahinguväljaga. Stseenikirjeldustesse kätketud allasurutud, aga külmavärinaid tekitavalt kohalolevat vägivaldsust saadavad õhkavalt paatoslikud kommentaarid.
Tallinna Kunstihoones, kestab kuni 28. maini.
