Aronofsky liigub oma eelmise filmi (“Maadleja”) mehisest macho-maailmast mängleva kergusega teise äärmusesse – naise haprasse eneseteadvusse balletiteatri kulissidetaguses. Nina Sayers (­Natalie Portman, pildil) on edasipüüdlik baleriin, kelle suurim unistus on tantsida Tšaikovski “Luikede järves” peaosa. Eksbaleriinist ema poolt vaimselt ja seksuaalselt represseeritud naine suudab veatult tantsida vaid puhast ja süütut Valget Luike. Deemonliku ja võrgutava Musta Luige kehastamiseks pole temas aga piisavalt pahelisust. Obsessiiv-kompulsiivse sündroomi all kannatav tantsijanna ei rahuldu aga millegi muuga peale täiuslikkuse.

Otsides enda seest oma kurja teisikut, keda filmis kehastab trupi uus vabameelne tantsijanna Lily (Mila Kunis), on ta valmis kuulda võtma lavastaja Thomas Leroy (Vincent Cassel) soovitusi ning astub elu hämaramale poolele oma seksuaalsusega eksperimenteerima. Piir elu ja kunsti vahel hägustub ning vaataja sõidutatakse üheotsapiletiga maniakaalselt paranoilise naise moondunud minapilti, kus reaalsusel ja hallutsinatsioonidel pole enam võimalik vahet teha.

Kuid naise allasurutud seksuaalsus pole siiski ainus, mis Aronofskyle huvi pakub. Teda võlub ka müüt kunstnikust kui loojast ja hävitajast, ohvrist ja monstrumist ühes isikus; legend Ikarosest ja Daidalosest – geniaalsest insenerist, kes takerdub omaenda leiutise labürinti, kui tema poeg Ikaros sulgedest ja vahast ehitatud tiibadel päikesele liiga lähedale lendab ja surma saab.

Oluline rõhk on ka füüsilisel kehal ja selle muutumisel – mida karmimat treeningut Nina teeb, seda võikamalt muteerub keha ka tema nägemustes.

Nii koondub ühte filmi mitu temaatikat – Roman Polanski “Vastikusest” pärit haiglase kompleksiga meestevihkaja kohtub Michael Haneke pedantse ja range klaveriõpetajaga, kelle võimatud nõudmised ja täitumatud ootused laienevad kunsti valdkonnast ka inimsuhetele ja armastusele. Ja see kõik toimub David Cronenbergi “Videodroomi” bioloogilise horrori maailmas, kus tehnoloogia sulab inimese lihaliku kehaga ühte.

Sarnaselt Polanski “Vastikusega” võtab Aronofsky naise paranoiade kujutamisel kasutusele õudusfilmi valdkonda kuuluvad stiilivõtted – sürreaalsed nägemused tikuna murduvatest jalaluudest, kokkukasvanud varvastest ja seljast kasvavatest luigetiibadest. Ta eelistab psühholoogiliste pooltoonide asemel kasutada baroksemat lahendust ja kõik varjatud tundenüansid visuaalsete eriefektide keelde tõlkida.

Mida kaugemale areneb peategelase maniakaalne ihalus täiuse järele, seda kiiremaks muutub montaaž ja seda närvilisemalt liigub kaamera. Operaator Matthew Libatique, keda seob Aronofskyga juba pikaajalisem koostöö (“Reekviem unistusele”, “Pii”, “Allikas”), kasutab filmi jooksul järjest rohkem käsikaamerat, muutes pildikeele üha dokumentaalsemaks ja liibudes ekspressiivsete lähikaadritega peategelasele ja tema haigusele kõhedusttekitavalt lähedale.

Film, milles otsitakse iga hinna eest kunstilist täiuslikkust, püüab ka ise olla igati täiuslik – psühholoogiliselt filigraansed näitlejatööd, mõtestatud pildikeel ning viimse detailini läbimõeldud montaaž ei jäta justkui midagi soovida.

Kuid ometi puudub sellest filmist miski, mis oli kohal Aronofsky eelmises filmis – Mickey Rourke’i anarhistlikult kehastatud maadlejas – ning tema eeskujude Polanski, Haneke ja Cronenbergi filmides. See on julgus eksida, jätta midagi ütlemata, olla vajadusel natuke liiga maitsetu või vulgaarne, oskus mitte lihvida teemanti nii hollywoodlikult täiuslikuks, et see kaotaks oma tahumatuse võlu. Tsiteerides klassikuid – et pärast kõlavate klaveripassaažide ja perfektse näpuosavuse demonstreerimist ei saaks keegi öelda: “Ma ei tabanud sinu mängus imet.”