Tabatud ime
Kui Sokrates elaks praegusel ajal, siis oleks ta meedialegend nagu Esa Saarinen. Kui Saarinen oleks elanud vanas Kreekas, siis oleks ta oma jutlusi õnnest ja heast elust pidanud Ateena tänavatel ja turuplatsidel. Saarinen ise on end Sokratesega võrrelnud, öeldes, et filosoofia eesmärk on panna inimeste mõtted liikuma, siin ja praegu. "Elufilosoof ei püüa luua intellektuaalselt konstrueeritud metadiskursust, vaid diskursust, mis õhutaks, ergutaks ja sütitaks looma head elu," ütles ta EE intervjuus kaks aastat tagasi.
Infovoog lämmatab meid hommikust õhtuni. Tasapisi hakatakse siiski aru saama, et info tähtsus (või see, mida meile info pähe serveeritakse) on kõvasti üle hinnatud. Ahmides endasse "infot" (alates aktsiakurssidest ja lõpetades kaugete lennuõnnetuste ohvrite arvuga), kaugeneb inimene üha enam iseendast ja oma õnne-võimalustest.
Teadmiste lisamisega püüavad inimest õnnele lähemale juhtida ühiskonnateadlased, psühholoogid ja lõppematud riiulitäied eneseabiõpikuid. Aga võta näpust, õnn ei tule meie õuele! Tõsiasi on, et Eesti nn ühiskonnateadlastelt ei kuule me muud kui telefoniküsitluste põhjal kokku kirjutatud nuttu ja hala. Esa Saarisel tundub aga olevat see, mida valdaval osal Eesti filosoofidel ei ole: nägemus ja missioon teha inimesi õnnelikumaks.
Saarinen läheneb õnnele teise nurga alt – jättes kõrvale suurema osa ego kaitsvast ratsionaliteedist.
"Me oleme midagi enamat kui ratsionaalsed olevused. See, mida me peame tegema, on avama ennast ja ühendama mitteratsionaalse dimensiooni. Sa mõtled midagi, aga sa ka koged midagi," ütleb ta. Ja lisab, et õnn ja optimism on instrumendid. Ratsionaalne olla on mõistlik, aga õnneks sellest ei piisa.
Esimene tarkusetera: sisekõne
Kirjandusteadus tunneb seda nähtust teadvuse voolu nime all vähemalt James Joyce’ist alates, psühhoanalüüs vabade assotsiatsioonide meetodi nimetuse all vähemalt ajast, mil Sigmund Freud selle oma patsientide peal kasutusele võttis. Saarinen toob sisekõne argipsühholoogiast loengusaalidesse, õpetades seda iseendas kuulama ja tähele panema.
Oma mõtete ja tunnete kuulamine ja äratundmine nõuab tundlikkust ja ka distsiplineeritust.
Vähemalt raamatu leiutamisest saadik on inimeselt nõutud pidevalt oma mõtete järjestamist lineaarselt. Miski algab leheküljelt 1 ja lõpeb lk 300. Saarinen kuulutas lineaartekstidele arvestatava konkurendi tekkimist hüperteksti kujul 90ndate algul. Netis surfamine on tänapäeva inimese normaalne koostisosa. Kui sa vaid vaevud iseendas surfama, leiad igasuguseid asju – sa võid muutuda, kui tahad.
Hüplev, alguse ja lõputa, justkui loogikata hüpertekst on võimas nagu sisekõne, klikkides võid igal hetkel sattuda juba hoopis uude dimensiooni. See tänapäevane ja täpne kujund tähendab Saarisele ühte: sa pead olema teadlik enda "klikitavusest". Sa surfad iseendas, sa oled fragmenteeritud ja plahvatuslik, iga teksti taga võib olla järgmine tekst. Kui sa taod nagu ahv oma tunnete-mõtete klaviatuuril, ei suuda sa ennast kunagi juhtida, mis tähendab, et sinu õnne saavutamise võimalus sõltub sinust endast sama vähe nagu Viking Loto võit: sa ei ole oma saatuse sepp ega oma õnne rajaja.
Teine tarkusetera: tundlikkus
Tundlikkus enda ja teiste suhtes. Saarinen laseb ekraanile Placido Domingo esitatud aaria ja juhib tähelepanu dirigendile, kes on kogu olemusega pühendunud solistile. Dirigent peab suutma lugeda solisti murdosa sekundi täpsusega, et orkestriga õigel ajal sisse tulla. Ta suudab seda. Mõte loob midagi maagilist, tekitab ühenduse Placido Domingo ja dirigendi vahel, sünnib ime. Publiku ovatsioonide saatel teeb dirigent Domingole vaimustunud kummarduse vaat et laubaga vastu põlvi lüües. Dirigendi olemususet õhkub tänulikkust, võidukust, alandlikkust. Ainult väga võimsad isiksused saavad endale lubada alandlikkust.
Soomlaste jaoks on kõige tähtsam eestlane Markko Märtin, kuna ta on võitnud Soome ralli. Saarise sõber Ari Vatanen, nende enda ralliäss, oli aga sel eestlastele võidukal hetkel vaimustatud Eesti peaministrist – kuna ta helistas Märtinile ja õnnitles teda. Vatanenile ei meenunud, et Soome peaminister teda võidu puhul õnnitlenud oleks, ja ta oskas seda tunnustust hinnata.
Kolmas tarkusetera: tunnustamine
See, mida me oma lähedastelt ootame, on lihtne siiras tunnustus. Saarinen toob näite filmist "Iseseisvuspäev". Mees, kes on just päästnud inimkonna kindlast hävingust, kuuleb presidendilt vaid kaks sõna: "Good job." Kui palju me oma igapäevaelus seda raatsime teistele öelda? Parimal juhul lisandub sinna lõppu alati mingi aga, mis nullib teenitud võidusära.
Inimesed hoiavad end tagasi, ka töökohal, ei tunnusta teineteist. Aga sisekõne ju muudkui käib ja moodustab tähendusi, andes su päevale värve.
Esa Saarinen toob näite, kuidas ta sõidab mööda Lõuna-Esplanaadi ja mõtiskeb parajasti soomlaste edust rallis. Ta tunneb, et soome mehed on maailma vägevaimad autojuhid ja kuna tema on samuti soome mees, siis tunneb ta õigustatud uhkustunnet. Sel hetkel märkab ta Esplanaadil haruldast vaba parkimiskohta ning keerab elegantse kaarega sinna. Tema kui rallimaa-mehe võimekus on leidnud kinnitust ning uhkustunnet paisutab veelgi tema kallis naine Pipsa (kes on Saarise loengute näidistegelasena kogu aeg kohal), kes kiidab meest fantastilise parkimissoorituse eest. Sel hetkel on mees nii rahulolev, et võiks järgnenud kingapoe-külastusel naisele kõik kingad nurisemata kokku osta, kuid ta elab rõõmsalt üle ka poest tühjade kätega väljumise. Igal muul juhul oleks võinud kingapoes raisatud aja pärast viriseda, aga Esa mõtted on sel hetkel teisel, positiivsel lainel. Ta oli oma naise jaoks kohal ja sel oli praktilisem väärtus kui uuel kingapaaril.
Küsimus ongi selles, kuidas tekitada positiivsete mõtete ahelat.
"Tegelikult on väga vähe vaja, et luua küünilisust," ütleb Esa. "Kui sa oled lasknud oma päeva juhtida negatiivsetel mõtetel, siis sa magad maha selle ime, kui su koju tulles su nelja-aastane laps sulle uksele vastu jookseb, sind lihtsalt pole kohal, sa hautad ennast mingites küünilistes mõtetes, sul on segajad peal, mis ei lase sul seda hetke vastu võtta."
Neljas tarkusetera: positiivne mõtlemine
Mis asi on see ameeriklastele nii armas ja eestlastele nii arusaamatu positiivne mõtlemine (Saarinen nimetab seda ka dünaamiliseks mõtlemiseks)? See on tundlik, loov ja kohalolev mõtlemine.
Saarinen jagab inimese argielu komponendid alumise ja ülemise skaala vahel.
Alumine skaala, kuhu kuulub näiteks küünilisus, on argipäev, need on negatiivsed automaatmõtted, stereotüübid, rutiin à la sellised need naised-mehed-naabrid ongi. Alumise skaala register tekib iseenesest. Ülemine skaala, kuhu kuulub kahtlemata ka õnn, ei hoolitse enda eest ise, selleks peab midagi tegema.
"Haavatavad ja nõrgad on need ülemised seosed, nende eest tuleb hoolitseda," ütleb Saarinen.
Igapäevaelu aitab meid iseenda eest peita. Ülemisse skaalasse kuulub ka enese ja oma tegemiste tõsiselt võtmine – see on ime sünni eelduseks.
Tundlik ja tõsiselt suhtuv inimene taotleb imet. See on juba õnnele üsna lähedal olev seisund.
Kui sa oled otsustanud, et su elu kulgeb alumises, madalamas astmestikus, siis sa lepid ime mittetaotlemisega, ning ennäe, sa hakkadki kohtuma inimestega, kes võimaldavadki su elu lihtsamal, pingutust mittenõudval moel ära elada – sa satud keskpäraste pretensioonitute inimeste seltskonda, kes ei paku sulle heaendelist tulevikku (sõna "heaendeline" meeldib Saarisele väga). Miks mõnedes meeskondades sünnib ime (näiteks Nokias) ja teistes mitte, miks Esa ja Pipsa suhe toimib, aga paljud teised mitte?
Saarinen refereerib ameeriklaste uuringut, kus vaadeldi üliedukaid, keskpäraseid ja halvasti toimivaid, madala tulemuslikkusega meeskondi. Selgus, et edukates tiimides toimusid koosolekud õhkkonnas, kus valitses üksteise julgustamine, huvi ja toetus, ühesõnaga, positiivne ja turvaline õhkkond. Väetite tulemustega kollektiivides aga käis üks susimine, küünilisus, sarkasm, tõrjumine, naeruvääristamine – kõik see suitsunurkade salakeel. Naeruvääristamine võtab julguse lisaväärtuse loomiseks.
"Miinused suruvad alla inimliku soojuse," ütleb Saarinen.
Nii lihtne see ongi. Katsugu vaid keegi seda naeruvääristada.
