Tadeusz Ró?ewicz “Valitud luuletused 1945–1995”
“Palju raskem kui raamatu kirjutamine on elada hästi kas
või üksainuke päev.” See suure poolaka Adam Mickiewiczi
lause on suurepärane poola pessimismi näide. Ja kui Teises
maailmasõjas hukkus iga viies poolakas, siis võttis
pärastsõjaaegses poola luules pessimism sedavõrd
võimust, et ei tahetud enam kirjutada midagi ilusat, vaid illusioonitut,
“sõnajäänustest” ja “sõnade
prügimäelt” (nii väidab TR oma luule kohta) korjatud
sõnadest metafoorivaba antiluulet. Sellise stiil väljapaistvaim
esinda on just Tadeus Ró?ewicz (sündinud 1921). Lähemalt saab
sellest lugeda Märt Väljataga järelsõnast.
Ró?ewiczi luule toetub suurele kultuurile ja sügavale kristlikule
aluspõhjale ja saab võimsaks nende kaotuse lauluna. Ta ei usu
enam lunastust ega ülestõusmist, näeb vaid surma ja kadu
(“Kui ma hakkasin kirjutama luuletusi, olid kõik veel elus”,
meenutab ta oma hilisloomingut sisaldavas Lindepuu tõlgitud raamatus
“Alati fragment”) ning kirjutab luuletuse Jeesusest, kes pidi
tegema lapsikuid trikke, et veenda inimesi.
“Rehabiliteerides
banaalsust”, loob Ró?ewicz ometi humanistliku poeetilise ruumi,
mis teispoolse, kõrge ja igavese üle ironiseerides
väärtustab inimese füüsilist olemasolu just siin ja praegu.
“sündides / verisena pimedana / karjuvana / sattusid / elu
keerlevasse ringi // Sinu kriidiring / täis pimedust ja valgust / suletud
täiuslik / see on ainus Jumal / kes pole veel surnud // läbi surma /
lahkud temast” (“Kriidiring”).
Väga mitmed
luuletused kõnelevad luulest, selle kirjutamisest võib peavad
dialoogi möödaniku luuletajatega. Róžewicz on luuletamise
suhtes väga umbusklik, kartes toota illusioone, mis on valelikud sest
”Kirjutamise ajal / on luuletaja seljaga / maailma poole /seljaga
tõsielu / segaduse poole“. Niisiis üks vana suurmees, kes on
terve elu kirjutanud madalate ja väikeste sõnadega suurt luulet