VANAMEES, KÕUSAAR JA MERI: Jevgeni Jevtu?enko koos autoriga Lido rannal, kus tunda Veneetsia surmahingust.

Mäletan, kuidas ma jalutasin mööda Lido randa. Vasakul laius erksinine rahumeri ja paremal kõrgus Des Bainsi hotell ? seesama, kuhu Tho­mas Mann ja Luchino Visconti olid mõlemad paigutanud oma "Surma Veneetsias". Ning hotelli ja mere va­hel asus valgete supelmajadega pikk liivariba, mis oli nii ahvatlev-nuk­ralt inimtühi. Tea­dagi ? selleks, et tänapäeval olla Gustav Aschen­­bach ja jälgida lauglainete keskel hüplevat seksikate lokkidega poiss­ilu­dust Tadziot, tuleks rannakoha eest käia välja 220 dollarit päevas...

Kuid mind see muidugi ei huvita. Ma olen endale liiga kaua liiga hoogsalt sisendanud müüti post-nõu­kogude järjekindlusest. See tä­hen­dab, et mingi trikiga on alati või­malik saada letialust defitsiiti või minna sinna, kuhu kirjade järgi ei to­hiks. Nii ma jalutasingi Des Bain­sist teise lukshotelli Excelsiorini ? mööda tavapärast Aschenbachi marsruuti. Excelsiori fuajees selgus aga, et pole ma min­gi Aschenbach, vaid ikka Tadzio (s.t noor, kellega tahab tutvuda vana) ? minu juurde astus keegi kirjumustrilises särgis vanem härra ja küsis: "Kas sa tead, kes ma olen?"

Muidugi ma ei teadnud, ja här­ra rääkis, et ta on suur vene poeet Jevgeni Jevtu?en­ko, kes on Veneetsia filmifestivali ?ürii liige. Ja et kuna iga ?ürii liige võib võtta ühe ini­me­se endaga kogu festivalile kaasa (välja ar­va­tud koosoleku­tele), kas ma äkki poleks nõus...

Muidugi ma OLIN nõus... hak­kama Õnne­see­ne alter ego'ks. Imed juhtuvad senikaua, kuni neisse külmalt suhtuda.

Nii algaski vita contemplativa ? nädala­pik­kune filmimaraton (umbes neli filmi päevas), millele vahelduseks vaid hommikused ujumistuurid ja õhtused söömingud. Tutvusin Jev­tu?enko kaaskohtunikega, kelleks olid hii­na filmidiiva Gong Li, prantsuse stsenarist Jacques Audiard, saksa produtsent Ulrich Fel­sberg, ungari päritolu operaator Laszlo Kovacs, itaalia näitlejanna, Almodovari ja Bi­gas Luna filmidest tuntud Francesca Neri ja türgi naisre?issöör Yesim Ustaog­lu.

Meile ? s.t ?ürii liikmetele ja liba­liikmetele (nagu mina) ? oli kõik ette-taha ära tehtud, et saaks ikka täie auruga filmi­kunstile pühenduda ? alates limusiiniga Palazzo del Cinema punavaibastatud ukseni sõitmisest kuni veinipausideni vaheaegadel. Istusime alati rõdu esimeses reas vasakul pool, paremal pool mugavlesid esitletava filmi näitlejad (näiteks Catherine Deneuve, John Malkovich, Sophia Loren, Tom Hanks, Salma Hayek või Harrison Ford) ja re?issöörid (näiteks Steven Soder­bergh, Sam Mendes, Takeshi Kitano, Julie Tay­mor, Andrei Kontðalovski, Sergei Bodrov või vanameister Michelangelo Antonioni, kellele oli tänavu pühendatud festivali retro­spek­tiiv). Ja filmi lõpus tõusis rahvas alati püsti ja aplodeeris ladina temperamendiga.

Kõige rohkem plaksutas patriootlik publik festivali ühele nõrgimale linateosele ? Da­niele Vicari "Maksimaalsele kiirusele" ("Velo­cita massima"), mis kujutas endast ?abloonset Hollywoodi sü?eed "kiired autod pluss lihtne aus poiss pluss krutskiline tüdruk võr­dub põnevus" 2001. aasta Rooma õhusti­kus. Aplausi kõvaduselt järgnes Michele Pla­ci­do tempokas "Reis nimega armastus" ("Un viaggio chiamato amore"), mille mee­speaosaline Stefano Accorsi hiljem ?ürii poolt parimaks hinnati. Accorsi kehastas legendaarset poeeti Dino Campanat. Tema osa­täitmine oli loomulikult imetlusväärne, nagu ka tema partneri Laura Morante oma, ent film ise oli liiga üksluine. Kas re?issöör peab tooma ohvriks filmi jälgitavuse, et olla võimalikult ajaloosündmuste-truu?

Esimesel rõdul asusid suure saali parimad kohad, sest sai korralikult jalad välja sirutada, ja kui vaja ? magada. Muide, mõned filmid olid magamiseks ülimalt head, näiteks kahe ja poole tunnised ida filmid, milles aeg oli hii­gel-luubis ja mis olid omamoodi uinutav-su­ges­tiivsed nagu Fellini ja Bunueli filmides kõlavad kirikukellad.

Mõned ida filmid andsid unele ootamatult huvitava hüpnoefekti ? näiteks Tian Zhuangzhuangi film "Väikelinna kevad", mis rääkis väikelinnas elavale abielupaarile kül­la tulnud vanast tuttavast, kellel tekib sä­de võõrustajannaga. Tõesti ? kaameratöö oli väga ilus ja voolav, kuid sisu... jah. "Vastu­voo­lu" ehk itaalia keeli Controcorrente ?ürii an­dis "Väikelinna kevadele" peapreemia (jät­tes sel­lest ilma näiteks skandinaavia kino uue suur­mehe Lukas Moodyssoni armsa filmi "Lilja 4-Ever" ning Fruit Chani provokatiivse "Avaliku käimla"). Ju siis oli Controcorrente ko­htunike uni sama inspireeriv kui minu oma.

Tõenäoliselt polnud 59. Veneetsia Kuld­karu ?üriil oma otsust eriti keeruline te­ha. Kahekümne ühest põhikonkursi filmist olid neli tükki nii mõjult kui sisult teistest pea­jagu üle ? Kont?alovski "Lollide maja" ("Dom durakov"), Peter Mullani "Magda­lee­na õed" ("The Magdalene Sisters"), korealase Lee Chang-dongi "Oaas" ("Oasis") ja Ag­niesz­ka Hollandi "Koju jalutav Julie" ("Julie Wal­king Home"). Viimase briljantne idee osutus tegijaile liiga seedimatuks pähkliks, otsad tõmmati liiga ruttu kokku. "Koju jalutav Julie" on tundlik ja pingeline film lah­ku minevast paarist, kelle kannatusi suu­rendab nende väh­ki põdev poeg. Juhuslikult kuulevad ema-isa Poolas tegutsevast ime-arstist, kes ravib pat­siente vaid käepuudutu­sega. Ema sõidabki haige poisiga Poola, ja ennäe ? poiss saabki tänu maagilisele puudutajale terveks. Paraku armub aga tervislikke käsi omav ime­arst poisi emasse, kes osalt tänulikkuse, osalt armastuse-imetluse segu tõttu noormehe tunnetele vastab. Kuid ühes süütusega kao­tab noor­mees ka oma ravi­võimed, justkui taeva­ne anne ei sobiks kokku lihaliku kirega... Ehk kõlab see sü?ee teile naiivsena, kuid film OLI judinaid tekitav ning tundlik. Jah, tundlik on selle kohta parim sõna. Lõpust ma aga parem ei räägi ? mitte sellepärast, et teilt kunagi põ­ne­vust röövida, vaid selletõttu, et see oli nõrk.

Kuldkaru saanud "The Magdalene Sisters" oli ka üks publiku lemmikuid, li­neaarne ja paikapanev film terrorist katoliku nunnakloostri müüride vahel. Julgen arvata, et selle filmi olulisus on pigem ühiskondlik kui kunstiline. "Lollide maja" teema on sama karm (T?et?eenia sõda), kuid teostus eksperi­menteerivam. Kogu film kulgeb külmades too­nides, välja arvatud sürr-hetkedel, mil pea­­tegelane ? vaimuhaige naine ? unistustes oma armastatud Bryan Adamsiga tantsu keerutab.

Nii Controcorrente kui põhikonkursi fil­mi­des, aga ka konkursivälistes linateostes võis kahjuks märgata üht miinusmärgiga tendentsi ? võtame suurepärased näitlejad, aga stsenaariumi ärme küll tee. Nii oligi mittemidagiütlevate filmide peale sõna otseses mõttes raisatud hulk super­näitlejaid. Kõige kohutavam näide on muidugi Edoar­do Ponti "Võõraste vahel" ("Between Stran­gers"), kus näitlejatenimistus troonib So­phia Loren. Paras pettumus oli ka So­der­berghi "Full Frontal" Julia Robert­si, Brad Pitti ja teistega, mis on film filmi te­ge­misest. Soderbergh üritas vist Holly­woodi mõnitada, aga sai hakkama võltsi ja tüütu pseudofilmiga.

Veel lehvitab läbikukk To­nie Marshalli teosele "Au plus pres du paradis" Catherine Deneu­ve'iga,ja "American Beauty" re?issööri Sam Mendesi uuele filmile "Road to Per­di­tion", mis on küll üliprofilt tehtud, aga absoluutselt mõttetu gangsterifilm Tom Hanksi ja Jude Law'ga. Ka "K-19: The Widowmaker" Harrison For­di­ga on profilt tehtud, aga abso­luut­selt etteaimatav allveelaevafilm. Mus­ta­na­halise aednikuga sõbrustava ko­du­perenaise rolli eest filmis "Far From Heaven" sai Julianne Moore küll parima naisnäitleja auhinna, kuid isegi "Koletiste ball" lahkab ras­sismi-teemat meeldejäävamalt. Suh­­te­liselt kesine oli ka Sergei Bod­ro­vi "Karu suudlus", mis räägib tsir­kuse tüdruk-artistist, kelle karu öö­si­ti noormeheks moondub. Kohe kus­kilt po­leks osanud taibata, et selle (las­te­)filmi on vända­nud sama mees, kes tegi "Kaukaasia vangi". Pa­raku oli re­?is­söör vahepeal ise vangiks muutunud ? raha vangiks. Nagu ka paljud teised eespool mainitud nimed.

Kui rääkida puhtalt ilust, värvidest ja muusikast, siis kuulusid festivali õnd­saimad hetked Takeshi Kitano filmile "Nukud" ("Dolls"), Flora Go­me­si teosele "Nha fala" ja Julie Tay­mo­ri "Fri­dale". Maailma läbi aegade ühe edu­kaima naiskunstniku Frida Kahlo bio­graafia on muidugi äärmiselt fil­mi­väär­ne ? eluaegne võitlus raske hai­gu­se ja narkootikumidega ning tormiline abielu kommunistist kunstniku Diego Riveraga ?, kuid minu jaoks rikkusid ko­gu filmi Trotskit (Kahlo lü­hi­ajalist ar­mu­kest) ja tema abikaasat ke­­hastanud ingliskeelsed näitlejad, kel­le vene keel oli pehmelt öeldes koomiline, ning po­liitikat puudutanud laused nagu ok­toob­rilaste suust pillatud.

"Mind ei huvita mitte rahvus, vaid karakter... Näitleja ime!" ütles mulle ühel peol Julie Taymor. Näitleja ime... see on olemas, mõt­lesin veel hiljem surmtühje kanalitänavaid pidi hotelli lonkides. Enamik ?effe näitlejaid osutuvad pä­rast grimmi äravõtmist ikka väga lahjadeks tüüpideks. Kuid mingi ime (või re?issööri ka­risma) annab neile ekraanil vastupandamatu süga­vu­se. Auto­gram­mikütid, kes kolm tun­di va­rem Staari saabumi­seks kino ette rivistuvad, seda õnneks ei tea. Sest nöö­ritõmbajad on käski­nud ka minu­su­gustel köielkäijatel festivali sala­dustest vaikida.