Tadziona Veneetsia filmifestivalil
Mäletan, kuidas ma jalutasin mööda Lido randa. Vasakul laius erksinine rahumeri ja paremal kõrgus Des Bainsi hotell ? seesama, kuhu Thomas Mann ja Luchino Visconti olid mõlemad paigutanud oma "Surma Veneetsias". Ning hotelli ja mere vahel asus valgete supelmajadega pikk liivariba, mis oli nii ahvatlev-nukralt inimtühi. Teadagi ? selleks, et tänapäeval olla Gustav Aschenbach ja jälgida lauglainete keskel hüplevat seksikate lokkidega poissiludust Tadziot, tuleks rannakoha eest käia välja 220 dollarit päevas...
Kuid mind see muidugi ei huvita. Ma olen endale liiga kaua liiga hoogsalt sisendanud müüti post-nõukogude järjekindlusest. See tähendab, et mingi trikiga on alati võimalik saada letialust defitsiiti või minna sinna, kuhu kirjade järgi ei tohiks. Nii ma jalutasingi Des Bainsist teise lukshotelli Excelsiorini ? mööda tavapärast Aschenbachi marsruuti. Excelsiori fuajees selgus aga, et pole ma mingi Aschenbach, vaid ikka Tadzio (s.t noor, kellega tahab tutvuda vana) ? minu juurde astus keegi kirjumustrilises särgis vanem härra ja küsis: "Kas sa tead, kes ma olen?"
Muidugi ma ei teadnud, ja härra rääkis, et ta on suur vene poeet Jevgeni Jevtu?enko, kes on Veneetsia filmifestivali ?ürii liige. Ja et kuna iga ?ürii liige võib võtta ühe inimese endaga kogu festivalile kaasa (välja arvatud koosolekutele), kas ma äkki poleks nõus...
Muidugi ma OLIN nõus... hakkama Õnneseene alter ego'ks. Imed juhtuvad senikaua, kuni neisse külmalt suhtuda.
Nii algaski vita contemplativa ? nädalapikkune filmimaraton (umbes neli filmi päevas), millele vahelduseks vaid hommikused ujumistuurid ja õhtused söömingud. Tutvusin Jevtu?enko kaaskohtunikega, kelleks olid hiina filmidiiva Gong Li, prantsuse stsenarist Jacques Audiard, saksa produtsent Ulrich Felsberg, ungari päritolu operaator Laszlo Kovacs, itaalia näitlejanna, Almodovari ja Bigas Luna filmidest tuntud Francesca Neri ja türgi naisre?issöör Yesim Ustaoglu.
Meile ? s.t ?ürii liikmetele ja libaliikmetele (nagu mina) ? oli kõik ette-taha ära tehtud, et saaks ikka täie auruga filmikunstile pühenduda ? alates limusiiniga Palazzo del Cinema punavaibastatud ukseni sõitmisest kuni veinipausideni vaheaegadel. Istusime alati rõdu esimeses reas vasakul pool, paremal pool mugavlesid esitletava filmi näitlejad (näiteks Catherine Deneuve, John Malkovich, Sophia Loren, Tom Hanks, Salma Hayek või Harrison Ford) ja re?issöörid (näiteks Steven Soderbergh, Sam Mendes, Takeshi Kitano, Julie Taymor, Andrei Kontðalovski, Sergei Bodrov või vanameister Michelangelo Antonioni, kellele oli tänavu pühendatud festivali retrospektiiv). Ja filmi lõpus tõusis rahvas alati püsti ja aplodeeris ladina temperamendiga.
Kõige rohkem plaksutas patriootlik publik festivali ühele nõrgimale linateosele ? Daniele Vicari "Maksimaalsele kiirusele" ("Velocita massima"), mis kujutas endast ?abloonset Hollywoodi sü?eed "kiired autod pluss lihtne aus poiss pluss krutskiline tüdruk võrdub põnevus" 2001. aasta Rooma õhustikus. Aplausi kõvaduselt järgnes Michele Placido tempokas "Reis nimega armastus" ("Un viaggio chiamato amore"), mille meespeaosaline Stefano Accorsi hiljem ?ürii poolt parimaks hinnati. Accorsi kehastas legendaarset poeeti Dino Campanat. Tema osatäitmine oli loomulikult imetlusväärne, nagu ka tema partneri Laura Morante oma, ent film ise oli liiga üksluine. Kas re?issöör peab tooma ohvriks filmi jälgitavuse, et olla võimalikult ajaloosündmuste-truu?
Esimesel rõdul asusid suure saali parimad kohad, sest sai korralikult jalad välja sirutada, ja kui vaja ? magada. Muide, mõned filmid olid magamiseks ülimalt head, näiteks kahe ja poole tunnised ida filmid, milles aeg oli hiigel-luubis ja mis olid omamoodi uinutav-sugestiivsed nagu Fellini ja Bunueli filmides kõlavad kirikukellad.
Mõned ida filmid andsid unele ootamatult huvitava hüpnoefekti ? näiteks Tian Zhuangzhuangi film "Väikelinna kevad", mis rääkis väikelinnas elavale abielupaarile külla tulnud vanast tuttavast, kellel tekib säde võõrustajannaga. Tõesti ? kaameratöö oli väga ilus ja voolav, kuid sisu... jah. "Vastuvoolu" ehk itaalia keeli Controcorrente ?ürii andis "Väikelinna kevadele" peapreemia (jättes sellest ilma näiteks skandinaavia kino uue suurmehe Lukas Moodyssoni armsa filmi "Lilja 4-Ever" ning Fruit Chani provokatiivse "Avaliku käimla"). Ju siis oli Controcorrente kohtunike uni sama inspireeriv kui minu oma.
Tõenäoliselt polnud 59. Veneetsia Kuldkaru ?üriil oma otsust eriti keeruline teha. Kahekümne ühest põhikonkursi filmist olid neli tükki nii mõjult kui sisult teistest peajagu üle ? Kont?alovski "Lollide maja" ("Dom durakov"), Peter Mullani "Magdaleena õed" ("The Magdalene Sisters"), korealase Lee Chang-dongi "Oaas" ("Oasis") ja Agnieszka Hollandi "Koju jalutav Julie" ("Julie Walking Home"). Viimase briljantne idee osutus tegijaile liiga seedimatuks pähkliks, otsad tõmmati liiga ruttu kokku. "Koju jalutav Julie" on tundlik ja pingeline film lahku minevast paarist, kelle kannatusi suurendab nende vähki põdev poeg. Juhuslikult kuulevad ema-isa Poolas tegutsevast ime-arstist, kes ravib patsiente vaid käepuudutusega. Ema sõidabki haige poisiga Poola, ja ennäe ? poiss saabki tänu maagilisele puudutajale terveks. Paraku armub aga tervislikke käsi omav imearst poisi emasse, kes osalt tänulikkuse, osalt armastuse-imetluse segu tõttu noormehe tunnetele vastab. Kuid ühes süütusega kaotab noormees ka oma ravivõimed, justkui taevane anne ei sobiks kokku lihaliku kirega... Ehk kõlab see sü?ee teile naiivsena, kuid film OLI judinaid tekitav ning tundlik. Jah, tundlik on selle kohta parim sõna. Lõpust ma aga parem ei räägi ? mitte sellepärast, et teilt kunagi põnevust röövida, vaid selletõttu, et see oli nõrk.
Kuldkaru saanud "The Magdalene Sisters" oli ka üks publiku lemmikuid, lineaarne ja paikapanev film terrorist katoliku nunnakloostri müüride vahel. Julgen arvata, et selle filmi olulisus on pigem ühiskondlik kui kunstiline. "Lollide maja" teema on sama karm (T?et?eenia sõda), kuid teostus eksperimenteerivam. Kogu film kulgeb külmades toonides, välja arvatud sürr-hetkedel, mil peategelane ? vaimuhaige naine ? unistustes oma armastatud Bryan Adamsiga tantsu keerutab.
Nii Controcorrente kui põhikonkursi filmides, aga ka konkursivälistes linateostes võis kahjuks märgata üht miinusmärgiga tendentsi ? võtame suurepärased näitlejad, aga stsenaariumi ärme küll tee. Nii oligi mittemidagiütlevate filmide peale sõna otseses mõttes raisatud hulk supernäitlejaid. Kõige kohutavam näide on muidugi Edoardo Ponti "Võõraste vahel" ("Between Strangers"), kus näitlejatenimistus troonib Sophia Loren. Paras pettumus oli ka Soderberghi "Full Frontal" Julia Robertsi, Brad Pitti ja teistega, mis on film filmi tegemisest. Soderbergh üritas vist Hollywoodi mõnitada, aga sai hakkama võltsi ja tüütu pseudofilmiga.
Veel lehvitab läbikukk Tonie Marshalli teosele "Au plus pres du paradis" Catherine Deneuve'iga,ja "American Beauty" re?issööri Sam Mendesi uuele filmile "Road to Perdition", mis on küll üliprofilt tehtud, aga absoluutselt mõttetu gangsterifilm Tom Hanksi ja Jude Law'ga. Ka "K-19: The Widowmaker" Harrison Fordiga on profilt tehtud, aga absoluutselt etteaimatav allveelaevafilm. Mustanahalise aednikuga sõbrustava koduperenaise rolli eest filmis "Far From Heaven" sai Julianne Moore küll parima naisnäitleja auhinna, kuid isegi "Koletiste ball" lahkab rassismi-teemat meeldejäävamalt. Suhteliselt kesine oli ka Sergei Bodrovi "Karu suudlus", mis räägib tsirkuse tüdruk-artistist, kelle karu öösiti noormeheks moondub. Kohe kuskilt poleks osanud taibata, et selle (laste)filmi on vändanud sama mees, kes tegi "Kaukaasia vangi". Paraku oli re?issöör vahepeal ise vangiks muutunud ? raha vangiks. Nagu ka paljud teised eespool mainitud nimed.
Kui rääkida puhtalt ilust, värvidest ja muusikast, siis kuulusid festivali õndsaimad hetked Takeshi Kitano filmile "Nukud" ("Dolls"), Flora Gomesi teosele "Nha fala" ja Julie Taymori "Fridale". Maailma läbi aegade ühe edukaima naiskunstniku Frida Kahlo biograafia on muidugi äärmiselt filmiväärne ? eluaegne võitlus raske haiguse ja narkootikumidega ning tormiline abielu kommunistist kunstniku Diego Riveraga ?, kuid minu jaoks rikkusid kogu filmi Trotskit (Kahlo lühiajalist armukest) ja tema abikaasat kehastanud ingliskeelsed näitlejad, kelle vene keel oli pehmelt öeldes koomiline, ning poliitikat puudutanud laused nagu oktoobrilaste suust pillatud.
"Mind ei huvita mitte rahvus, vaid karakter... Näitleja ime!" ütles mulle ühel peol Julie Taymor. Näitleja ime... see on olemas, mõtlesin veel hiljem surmtühje kanalitänavaid pidi hotelli lonkides. Enamik ?effe näitlejaid osutuvad pärast grimmi äravõtmist ikka väga lahjadeks tüüpideks. Kuid mingi ime (või re?issööri karisma) annab neile ekraanil vastupandamatu sügavuse. Autogrammikütid, kes kolm tundi varem Staari saabumiseks kino ette rivistuvad, seda õnneks ei tea. Sest nööritõmbajad on käskinud ka minusugustel köielkäijatel festivali saladustest vaikida.