Taevane kuningriik maa peal
Linateose süžee viib alustuseks 1184. aastasse, ristisõdade kõrgaega. Balian (eksisteeris protagonisti sugugi mitte nii ühetähenduslik prototüüp) on lihtsast perest pärit sepp kusagil Prantsusmaa provintsis, kes isikliku tragöödia (naise surm ja lurjusest preestri tapmine äkkviha ajendil) ajendil ühineb Pühale Maale suunduvate ristisõdijatega. Sinna jääb ta mitmeks aastaks, teenib sangarlikult hukule määratud leeprahaiget Jeruusalemma kuningat ning tagatipuks armub kohalikku printsessi. Tänu isiklikule vaprusele lüüakse Balion rüütliks ja filmi lõpus juhatab ta juba Püha linna kaitsmist Egiptuse sultani Salah ad-Dini ülekaalukate piiramisvägede eest. Jeruusalemm siiski langes (ajalooliselt 1187), kuid õilis võitja lubas elujäänud kristlastel kodukohast eluga lahkuda, mis samuti vastab tõele. Lõpuks on kangelane uuesti kodus, kui aga Kolmandasse ristisõtta suunduv Inglise kuningas Richard Lõvisüda kutsub teda endaga ühinema, siis Balion vastab ettepanekule eitavalt, sest kurjas ilmalikus maailmas on jumalariigi ülesehitamine võimatu. Sellest sai ta aru nii omaenese dramaatilise kogemuse kui ka Pühakirjas jäädvustatud Lunastaja kannatuste kaudu.
Ideaalse ja reaalse vastandamine väljendub üksikisiku saatuses eriti võikalt-traagiliselt maailma pühas keskpunktis, Jeruusalemmas, leeprasse sureva monarhi isikus (muide, see võigas haigus oli tollal üsna levinud). Eksisteeris ka reaalne Jeruusalemma kuninga prototüüp – Balduin IV, kes tõepoolest suri pidalitõppe ja kelle arvates võinuksid juudid, prohvet Muhamedi järgijad ning kristlased rahulikult üksteise kõrval elada.
Rohkearvulistest näitlejatest jäid mulle meelde eelkõige Orlando Bloomi ja Ghassan Massoudi osatäitmised. Eriti viimase poolt kehastatud musulmanide karm juht tundub olevat kaunis usutav. Viimasega seoses leidis filmivõtete ajal 2004. aasta augustis aset üks huvitav seik. Nimelt õnnestus The New York Times´il hankida stsenaariumi koopia, toimetus andis selle ekspertiisiks ühele islami teoloogia õpetlasele ning juudi rabile. Araablasest professori arvates õpetab see film vihkama moslemeid, rabi nimetas aga stsenaariumi väga täpselt vastavaks ajaloolistele reaaliatele, milles ei ole midagi solvavat islamiusulistele. Mina isiklikult jagan rabi seisukohta selles küsimuses. Pigem on just kristlasi (eeskätt Guy de Lusignani) kujutatud ülimalt “poliitkorrektselt leppimatu ja julma vägivalla põhjustajatena”.
Filmitehniliselt on selgelt hoomatav kineastide püüd olla maksimaalselt autentne ajaloolistes detailides, Jeruusalemma arhitektuuri, tolleaegse riietuse ning sõdalaste relvastuse osas see peaaegu õnnestuski. Tõsi küll, ülikiirelt-rohkelt lendavad nooled ja viskemasinate kivid meenutavad vägisi “Sõrmuste isanda” supermadinaid, samuti ei olnud Püha linna kristlikel valitsejail kunagi kümnetesse tuhandetesse ulatuvaid malevaid. Balioni pöördumine erinevate religioonidesse kuuluvate linnlaste poole on kah tänapäevaselt liigoikumeeniline. Ühesõnaga, poliitkorrektne ajalooliselt-kitšilik Hollywood. Teisalt aga on vähemalt üks filmi sõnum ikkagi üleajaline ning ülimalt päevakajaline – Jeruusalemm, taevane ja maine võib kergesti hullutada. Seepärast hoidkem taevariiki oma peades ning südameis.
