Mardi Valgemnäe on teatriteadlane, New Yorgi linnaülikooli professor

            &nbs p;        

Eestlased võivad olla Eestimaa põliselanikud, aga kuna meie ajalugu on olnud erakordselt karm, on märkimisväärne osa meie kultuurist  laenatud võõrastelt.  Laulupeod näiteks jäljendavad sakslaste 19. sajandi traditsioone, ja rahvuslikuks toiduks tituleeritud verivorst on tegelikult inglaste black pudding

Lõvid meie riigivapil on Taani kuninga kingitus.  Kadrioru lossi lasi püstitada vene tsaar, ent Tõnismäele paigutet sõjamehe eest tuleb ilmselt tänada tsaari tapnud bolševikke.  Lihula ausamba ümber tekkinud poleemika põhjustas samuti võõras vormiriietus.   Arusaamatuste vältimiseks tuleks vaenlaste vastu  võitlejaid mälestada mingi ürgrahvusliku süvasümboliga.  Seepärast teengi siin ettepaneku, et maa tuleb täita pronksi valatud mesilastega ja mesilaste lastega.

Mesilased esinevad juba Eesti rahvaluules healoomuliste olenditena, kes toovad inimestele süüa, ootavad neid koju ja (nagu loeme Muhust pärit salmist) ravivad nende haavu:

                        “Mesilane, linnukene

                        õrilane, tõine lindu

                        tullid metsast mauratessa,

                        rohtu kaudu roomatessa.

                        Tõid metta mõnesugusta

                        neiu haige haava peale,

                        pakatand prao vahele”.

“Kalevipoja” 16. loos esineb hästituntud mõistatus mesilinnust, kes “kõnnib kõrta mööda”, ning 20. loos kohtame Vahemereäärset mütoloogiat riivavat rida: “Vereke, vereke, elulla mesi”, kus mesi haakub eluverega, nagu antiigis seostus see jumalate toidu ja verega.

Kunstluule arenedes kirjutasid mesilindudest näiteks Otto Wilhelm Masing, Kristjan Jaak Peterson ja Friedrich Kuhlbars, ent alles siis, kui Juhan Liiv võrdles

isamaad igatsevaid eestlasi taru suunas tõttavate mesilastega luuletuses “Ta lendab mesipuu poole”, sai kiletiivalisest putukast rahvuslik metafoor.  Lapsena kogesin minagi selle sümboli maagiat, kui pärast Teise maailmasõja lõppu viidi meid sakslaste keskelt Geislingeni eesti sõjapõgenike laagrisse.  Olles harjunud tänaval kuulma vaid kohalikku keelt, toimus Geislingenis ameeriklaste veoauto kastist maha hüpates otsekohe midagi seletamatut, ent sügavat, millest sain aru alles mõni aasta hiljem, kui lugesin Pedro Krusteni romaani “Ihaldatud silmapilk”.  Reisides kaaslasega ühest põgenikelaagrist teise, satub romaani peategelane paika, mis meenutab talle kodumaad: “…nad jõudsid majade vahele, mille lahtistest akendest kostis nende emakeelt.  Kõikjal näis olevat teorõõmsaid inimesi.  Nagu mesipuud sumisesid suured majad elust, eesti elust”.

Mesila isamaa metafoorina on jäänud püsima eestlaste ühisalateadvusse.  Vaid seitse aastat pärast Juhan Liivi värsside ilmumist nimetas luuletaja Jaan Lõo mesilast “pühaks putukaks”.  Ning kui Teise maailmasõja ajal võõrsile paisatud kirjanikud hakkasid uuesti looma, oli näiteks Marie Underil, Bernard Kangrol, Kalju Lepikul ja teistelgi (nagu “Kalevipoja” 20. loos) rahvuslik mesi veres.  Loomulikult ei läinud kõik pagulased liiviliku mesila liimile.  Ilmar Laaban ei nutnud taga “kivistund mesilasi”, ja Urve Karuks, kes väitis oma esimeses luulekogus, et “…minu mustil hetkil / on su müüdid mesilastest / aidand”, kirjutas järgmises:

            &nbsp ;           “Oh Koidula oh Liiv oh Suits

                        ei aidand lillesidemed, jutt mesipuust

                        ei laulust…”.

Vaatamata selliseile kõrvalepõikeile ning Arno Vihalemma robustsetele ridadele luuletajast kui mesilasest, kes korjab “sitalt mett”, oli isamaalik metafoor muutunud niivõrd arvestamisväärseks, et Gustav Suits võis avaldada Rootsis kodumaad igatseva luuletuse “Mälestussumine uim”, mis saavutab liiviliku efekti ilma mesilasi nimetamata. 

Suitsul tarvitses vaid asetada mesilindude sumin nii luuletuse pealkirja kui ka viimasesse stroofi, ja eesti pagulane, nagu Pavlovi koer, reageeris automaatselt ning õigesti.

Kui väliseesti kirjanikud unistasid kaugest suminast ning, olenedes temperamendist, ihkasid või vihkasid seda, pidid kodu-eestlased taruvaredele kainelt

silma vaatama.  Artur Alliksaarel näiteks “läks meelest olla mesilane”.  “Tolmu ja värvide” Jaan Kaplinski nägi mesilaseestlasi uinumas “tumedate müüride taga”.  Mati Unt laseb romaani “Mõrv hotellis”  vanemasse generatsiooni kuuluval tegelasel öelda, et mesilased on “ainus pide kaasaja elumöllus”.  Sama autori “Sügisballis” arvab keegi, et kuigi eesti rahvas unistab mesipuudest, ei ole ajalooratast võimalik tagasi pöörata, ning mesipuid “ei saa me enam”.  Mats Traadi “Mehitsed puhastavad taru. / Enne kui tuleb tuisk ja maru”.  Hando Runnel, kes väidab, et mesilastel “ei tasu / otsast lüüa…pead”, sest “nad on head”, luuletab Stalini-vuntsidega suurest vene karust, kes limpsab aiataguse mesipuu järele keelt.  Mesilasallegooria esineb liigutavalt veel Runneli “Pereheitmises”

ning Paul-Eerik Rummo kolmes klassikaks kujunenud isamaaluuletuses: “Jälle jälle jälle jälle jälle”, “Ma seisan mesilastaruna” ja eriti “ Me hoiame nõnda ühte”.

Viivi Luik peidab oma liiviliku allegooria romaani “Seitsmes rahukevad” näiliselt realistlikku detailistikku.  Kommunistlikult häälestet maalapse jutustus sisaldab episoodi, milles minategelane ihaldab rangelt normeeritud ja vanaema poolt mesilastele hoitud suhkrut:  “Oli tarvis ainult mesipuusse natuke külma lasta, et pesaruum maha jahtuks…. mesilased võtab aga külm ära ja kõik vanaema suhkur jääb alles!”

Mõni lehekülg hiljem samastab ta pealt nihutatud katusega mesipuud Eestimaaga, kasutades jällegi sõna “pesaruum”: “Sel hetkel jõudsime metsast välja ja põrkasime vastu otsatuid sätendava lumega kaetud välju.  Pesaruum oli pealt täiesti lahti ja suured tähed suunasid oma  armutuid taskulambikiiri otse ilmapõhja”.

Kuigi minategelane leiab mesipuust “Saksa täägi”, süüdistab Viivi Luik siin kommuniste, kes murdsid meie kodumaa selgroo ning saatsid paljud pesakonna liikmed Siberisse külma kätte surema.

Arvestades mesilassümboli laia levikut meie kirjanduses, julgen niisiis loota mitte ainult, et hakkaksime peatselt püstitama ausambaid mesilindudele, vaid et pikapeale asendaksime ka vabariigi vapi võõrapärased, kunagist okupatsiooni märgistavad ja pealegi veel nälginud kutsikad kolme usina, priske ja isamaaliku mesilasega.                                &n bsp; 

 Ettekanne 13. novembri 2004 Kultuurfondi õhtul  New Yorgi Eesti Majas.   

            &n bsp;