Tagasivaade PÖFFi selle aasta filmihittidele
"Momendiks vabadusse"
Režissöör Arash T. Riahi
Austria, Prantsuse, Türgi 2008
"Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest"
Režissöör Bahman Ghobadi
Iraan, 2009
Pakun, et PÖFF on Eesti kultuuriüritustest kõige kiirem, intensiivsem ja aktuaalsem maailmapildi looja. Mis sest, et enamik on mängufilmid, kus kunst võib olla suurem kui elu. Aga mulle tundub, et PÖFF ei rõhu valikutes kunstiavangardile, pigem kogub seda, mis puudutab, mis toimub ilma eri otstes just praegu.
Maailmapoliitika silmad pöörduvad üha enam Afganistanilt ja Iraagilt Iraani poole. Hoidku jumal, et Obama ei peaks oma magedat "See ei ole järgmine Vietnam"- lauset järgmisena selle kauni maa kohta ütlema. PÖFFki keeras pilgu Iraani: eriprogrammi välja kuulutamata oli ekraanil vähemalt viis sealset filmi. Teherani põrandaalustest bändidest jutustav "Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest" sai lausa kolm auhinda, ehk just tegelaste kujutamise kerguse ja loomulikkuse eest. Iraanis, nii nagu ka kunagi N Liidus, on palju lahedaid noori, kes tahavad lihtsalt muusikat teha, ilma et keegi kiusaks. Ja tühja sest poliitikast.
Minu lemmikfilm sel PÖFFil "Momendiks vabadusse" rääkis Iraani põgenikest, kes jõuavad läbi vintsutuste Türki ja takerduvad siis Euroopa bürokraatiarägastikku. "Miks on lapsel ema juurde sõitmiseks paberit vaja?" küsib tilluke iraanlanna. See film ei teinud vaatajat relvituks mitte õuduste ja hirmuga, vaid pigem vastupidi: optimistidest ja pessimistidest kirju tegelasgalerii andis hulgi samastumisvõimalusi ja asüülitaotleja edu või ebaedu ÜRO kivikolossis viis vaataja emotsionaalsel Ameerika mäel üles-alla. Lähis-Ida filmid jätavad (eriti Iraani ja Liibanoni) elanikest ääretult sümpaatse mulje, kiirelt tekib tunnetuslik paralleel näiteks Poola või Tšehhi riigivastalise intelligentsiga aastakümneid tagasi. Pärast neile tarkadele ja ilusa hingega inimestele kaasa elamist on eriti ränk astuda kinost välja Solarise kafkalikku labürinti.
Vabadusmomendi filmi ägedaim hetk oli minu jaoks ühe Euroopasse pääsenu pilk: 360kraadine panoraam ühel Berliini platsil. Eks see oli sama pilk, mis kunagi eestlasel Helsingis. Iraani külast alanud film jõudis meie ilma välja, eksootilisest sai järsku tuttav ja kogetu. Paistab, et filmiilm hakkabki nüüd ära tabama, et ühe riigi piires püsiv kaamera ei taba enam hästi globaliseerunud maailma reaalsust. "Paabel" avas massifilmide reas tee mitme-mandri-filmidele ja nüüd jõudis meieni Lukas Moodyssoni "Mammut", kus riikide sõltuvussuhted muulasest lapsehoidja sümbolkujus eredalt näitlikuks tehakse. Eestlastele väga õpetlik film muide, ja mitte ainult termini "Skype-seks" kasutamise pärast.
Mele Pesti
"It Might Get Loud"
Režissöör Davis Guggenheim
USA 2008
"It Might Get Loud" toob kokku kolm muusikut, kolm kitarristi, kelle maine kõrgub muusikamaailma kohal nagu kummuv taevas. Jimmy Page (Led Zeppelin), The Edge (U2) ja Jack White ( White Stripes) on erinevad vanuselt, ellusuhtumiselt, mängustiililt. Mingis salapärases hiigelküünis oma kitarride ja võimendustega kinniste uste taga istudes arutlevad nad muusika ja elu üle.
Võiks oodata, et hiiglaslikud egod põrkuvad suletud ruumis nii, et tükid taga. Led Zeppelin ja U2 on ühtekokku müünud ilmselt 50 miljoni plaadi ringis, Jack White ei jõua selliste numbriteni vahest kunagi, aga temas peituv tahe ja loomalik anne pole sugugi väiksemad kui teistel.
Kitarrihuvilisele on film muidugi põnev - erinevate instrumentide esitlused ja jutud nende saamisloost on haaravad siis, kui vaataja suhtub instrumenti ka ise nagu elusolendisse, kui kunstniku kehaosasse. Kes peab kitarri lihtsalt pingul traatidega puutükiks, rahuldub ehk superkitarristide mürakatkenditega (kuigi just sellise iroonilise vaatepunkti esitab Jack White kohe filmi alguses!). Kindlasti on filmi ühekordsest vaatamisest liiga vähe, sisu on palju sügavam, kui esialgu paistab. See pole kerge jämmifilm, vaid pigem filosoofiline arutelu kunstnikuks saamise ja kunstnikuna püsimise üle.
Kolme superstaari erinev kaalukategooria tekitab filmi alguses peamurdmist. Ühest küljest neid muidugi omavahel kaaluda ei saa. Teisest küljest aga... võiks võtta aluseks episoodi filmist, mis ongi mu meelest üks võimsamaid hetki selles loos.
See on moment, kui Jimmy Page, kes on kadedakstegevalt heas vormis ja päevitunud, võtab buddhaliku leebe naeratusega kätte oma Gibsoni ja alustab maailma kõige kuulsamat, kolmest noodist koosnevat riffi, mis defineeris kogu rokk- ja ka kitarrimuusika uut moodi: Led Zeppelini laulu "The Whole Lotta Love" alguskäiku. Page'i pale hiilgab peidetud tarkust ja mõistmist; The Edge nagu tardub oma pidevas sisemises liikumises ühe koha peale ja alati vastuhakuline Jack White sulab kui või ning jääb lapseliku imetlusega Page'i sõrmi vaatama... Jah, kaks neist on kuningad, kuid üks nendest on jumal.
Priit Hõbemägi
"500 päeva armastust"
Režissöör Marc Webb
USA 2009
Ma ei ole kunagi aru saanud, miks tituleeritakse filme, mis jutustavad haiget saanud inimeste tunnetest, "romantiliseks komöödiaks". Mis on selles naljakat või romantilist, kui tema armastab temakest, aga temake teda ei armasta? On see siis nii vahva, kui üks püüab kogu hingest teisele küünlavalguse või kingitustega rõõmu valmistada, teine aga laseb end küll mõnusasti hellitada, ent jätab püüdleja siiski oma hinge ukse taha? Triviaalne, miljoneid kordi leierdatud narratiiv, jah. Ent sel narratiivil on turgu - järelikult ei ole veel ükski kunstnik suutnud sellele dilemmale ammendavat vastust anda.
Ka selle filmi annotatsioonis poleks vaja muud öelda, kui et "poiss armus tüdrukusse, nad käisid ja seksisid mõnda aega, siis tüdruk abiellus teisega".
"500 päeva armastust" räägib nähtusest, mis on juba mõnda aega olnud psühholoogia tulipunktis - kiindumus traumad (vt näiteks psühhoanalüütik John Bowlby "Attachment Theory").
Kui kokku saavad kaks inimest, kellel on erinev lapsepõlvesuhete ajalugu, ühel on olnud mõistvad ja hoolivad vanemad, teine on aga väiksest peale tunda saanud emotsionaalset jahedust, ongi häda käes. Üks pakub soojust ja lähedust, teine kardab ega oska seda vastu võtta. Esimene on selle peale arusaamatuses: mis ta siis tahab, me veedame ju jumala lahedasti koos aega, miks ta vahepeal ära kaob ja endasse tõmbub? Sel teisel aga pole midagi öelda, pakutav lähedus on talle hirmutav. Et keerulisest olukorrast pääseda, on lihtsam abielluda mõne pretensioonitu kutiga.
Võimetus luua lähisuhteid on psühhoterapeutide tugitoolides ja sohvadel igapäevane teema. Film "500 päeva armastust" püüab seda ka näidata, analüüsida ehk vähem. Ilma analüüsita, ilma nähtuse juurteni jõudmata võib seda tõepoolest vaadata kui ilusat ja kurba "allways-the-same-story" lugu. Aga keegi ei keela pakutud loo valgel oma kiindumusstiilide ja -traumade üle mõelda.
Tiina Jõgeda
"Lohetätoveeringuga tüdruk"
Režissöör Niels Arden Oplev
Rootsi-Taani-Saksamaa 2009
Rootsi viimase aja suurima menukirjaniku Stieg Larssoni (1954-2004) romaani "Lohetätoveeringuga tüdruk" (originaalpealkiri "Mees, kes vihkab naisi") järgi valminud samanimeline krimifilm oli 150 minutit pikk, aga igavustunnet ei tekkinud. Nagu Rootsi filmikriitika on rõhutanud, polevat teos ehk nii hea kui romaan, aga tavalisest rootsi krimifilmist siiski kaks sammu ülespool, milles oma osa nii Rootsi tippnäitlejatel kui taanlasest režissööril Niels Arden Oplevil. Taanlastele pidavat filmikunst paremini istuma.
Teos pakub klassikalise krimižanri situatsiooni, kus kahtlustatavate ring on piiratud suguseltsiga, kes kõik olid oletatava mõrva toimumise hetkel 30 aastat tagasi muust maailmast isoleeritud. Nüüd, aastakümneid hiljem palkab vana tööstusmagnaat ajakirjaniku uurima oma armsa vennatütre salapärast kadumist. Teose vaim ja pildikeel on "karge põhjamaine", aga see käibefraas sisaldab enamasti ka kurjasid kirgi ja vägivalda, nagu see oli juba viikingitel kombeks. Nii on filmiski ekspressiivseid vägivallastseene, aga ka jäiseid talvevaateid. Kaamera näitab pinge kruvimiseks ülisuurplaane, kus tegelaste näopoorid täpselt näha. See mõjub naturalistlikult ja kurjakuulutavalt. Palju taliöiselt tumedat tonaalsust. Lohetätoveeringuga tüdruk on eriti karm mutt. Kui midagi ette heita, siis teatavat rutiinset tõdemust, et mõrvarid ja verepilastajad on teadagi vanad natsid. Seda trikki viljelesid nõukogude autorid juba aastaid tagasi, Vambola Rähn teiste hulgas. Nüüd on siis vanad natsiroimad (millele lisandub moekas pedofiilia) ka rootslasi õõvastama pääsenud. Vastavalt žanri reeglitele siiski õiglus võidutseb, kõik pahad saavad palga ja head õilistuvad. Liigagi ilus, et olla tõsi.
Kalev Kesküla
"Valge Pael"
Režissöör Michael Haneke
Saksa-Austria-Prantsuse-Itaalia 2009
Need mustvalged pildid sööbivad mällu. Ühes Põhja-Saksa külas hakkab juhtuma seletamatuid asju - küla arst kukub ratsutades, paruni ingellik poeg pekstakse armutult läbi, küün süttib seletamatul moel... Olgu lõikuspidu või püha jõuluaeg, ühtmoodi jäine on atmosfäär ses kogukonnas, kus hierarhia ülemisel astmel troonib parun, tema kõrval kirikuõpetaja, allpool kooliõpetaja muldpõrandal lihtsad talupojad. Aastad 1913-1914, Esimese maailmasõja eelõhtu. Lapsi on külas palju, nii kirikhärra peres kui talupoja tares. Saksamaal näidatigi filmi alapealkirjaga "Saksa laste lugu" - Hanekele tegi see nalja - panna sakslasi uskuma, et see on eksklusiivselt sakslaste lugu, mängida nende süütundega - Prantsusmaal ja Inglismaal ta seda alapealkirja ei kasutanud.
Toonane protestantlik maailmapilt tunnistas ühelt poolt, et laps on vastutusvõimetu süütu väike ingel, kes saatanale lihtne saak, sestap oli hea vanema kohustuseks lapsukese hukkaminekut vältida ja teda kõige alandavamate karistamiste läbi õigel teel hoida. Kohalik pastor praktiseerib oma laste peal unikaalset distsiplineerimismeetodit - vooruslikkuse meeldetuletuseks (teistpidi vaadates häbimärgistamiseks) seob ta lastele valged lindid külge, et need ei unustaks, et nad on jumala teenrid. Vanem generatsioon, kes head ja kurja veatult eristada suudab, elab teadmises, et pattu võib teha, kui seda hiljem kahetseda.
Haneke hoidis filmi tegemise ajal silme ees küsimust, miks nii paljud natsid oma tegude eest vastust andes nii valutult vastasid, et see oli nende kui truude kodanike kohus teenida oma riiki. Kuigi need peaaegu kolm tundi näitavad üsna veenvalt, millistest tingimustest niisugune mõtteviis virgus, kuidas möödus nende lapsepõlv, kes Jumala asemel Hitlerit jumaldama hakkasid, ei pea seda vaatama ainult kui fašismi sünnilugu. "Valge pael" on röntgenipilt ükskõik kus ja kuidas alla surutud ja hääleõiguseta, alandatud ja ahistatud, ärakasutatud või siis täielikult tähelepanuta jäetud indiviidi idanema pandud kättemaksuseemnest.
Margit Tõnson
