Tahaks Gunnarit kiita
Gunnar Press “Jüri Jaanson. Sauruse tee”
Menu, 2011. 288 lk.
Julgen arvata, et Gunnar Pressi portreeraamat sõudja Jüri Jaansonist on tõenäoliselt parim spordiraamat, mis Eestis ilmunud. Möönan, et ma võin ka eksida. Iga hinnang – parim või halvim – baseerub lõppude lõpuks lugeja maitsel. Aga see on väga hea raamat. Kohe ütlen, miks.
Kõigepealt üks katke, mille juhatab sisse Pressi küsimus: “Kui tippspordiga ühele poole saad, kas lähed ikka Pärnu jõele sõudma?” Jaanson vastab: ““Kuhu ma veel minna võiks, kui tahan terve olla? Mõni käib seenel, see on tema tervisesport. Mina lähen sõudma. Südant koormama. Sõuan näiteks kümme kilomeetrit.”
“Kui sõuad üksi, pole see enam sport…”
“On küll!”
“Ei ole. Kui sõuad nii, et publik ja ajakirjandus sust välja ei tee, siis pole see sport.”
“Huvitav, mida ajakirjanik võib välja mõelda, tõesti huvitav. Kui me sinuga nurga taga selgitame, kumb on kõvem, siis ei ole see sport?”
“Ega vist.”
“Vist jah! Kirjuta, et Jaanson pole spordifilosoofias tugev! Aga sõudma lähen ikka.””
Minu meelest annab see koht väga hästi edasi raamatu tooni, rütmi ja üldisema mõtte. Tõepoolest, osalt on see ju võtmeküsimus tänapäeva spordis. Kust algab tõsine sport? Kas siis, kui meedia kirjutab ja publik vaatab? Või loeb üksnes tegija enda arvamus? Ja selle taustal kerkib esile omaette teema – mis hetkest võiks riik seda sportimist rahaliselt toetada? Olulised küsimused, mida, kui vaja, võib esitada mis tahes looja tegemiste kohta. Ja vaat siia tahtsingi jõuda – Press ja Jaanson arutlevad spordi teemal nii, nagu oleks tegu kõige ehtsama kultuurinähtusega. Küllap mõnikord, kui sportlane oma tegemisi piisavalt mõtestab, nii ongi, kuigi spordi (ja spordiala) mõttekust ja otstarvet hinnatakse tavaliselt meelelahutuse mõõdupuu järgi.
Jaanson, Eesti spordimaastiku üks võimsamaid-vägevamaid mastimände, pole lihtne mees. Tal on huvitavad mõtted ning omapärane vaade asjadele. Ta on meeldivalt intelligentne inimene, kuid keerulisevõitu iseloomuga. Nagu ta pikaaegne tohter ja sõber Ants Kiviselg raamatus tabavalt ütleb: “Jüri on tark, analüütiline ja karm sportlane.”
Jaansoniga pole lihtne rääkida, kui teda ennast ei tunne, sõudmisest suuremat ei jaga.
Press tunneb Jaansonit, tunneb ala, tunneb sporti. Legendaarne sportlane avaneb temaga rääkides. Sestap saavad nad vestelda kui kaks võrdset. Kõnelevad asjast ja lähevad julgelt süvitsi. Vaidlevad. See, et biograafia autor n-ö objektiga avameelselt rääkida suudab, peaks olema elementaarne, kuid Eestis on see paraku harvaesinev juhtum. Olen ise päris mitut puhku lükanud tagasi pakkumise kirjutada mõnest sportlasest raamat. Olen lükanud tagasi, sest pole olnud kindel, et tunnen inimest piisavalt.
Pressi “Sauruse tee” on mu isikliku arvamuse (ja maitse) kohaselt kõigiti piisav. On raskete tõusude, sügavate mõõnade ning väheste rõõmuhetkedega isiksuse lugu. On täpsed ja selged ülevaated oluliste võistluste kohta, on analüüs ning emotsioon. On paljude Jaansonit aidanud, seganud, vihanud või armastanud inimeste hinnang “sauruse” ettevõtmistele. Aga ka tema enda arvamus – vahel tunnustav, vahel kriitiline, vahel enesekriitiline – abiliste ja konkurentide tegemiste kohta. Seega, Gunnar Press, keda ma ei häbene hindamast Eesti parimaks spordiajakirjanikuks, on kirjutanud suurepärase raamatu suurest Jaansonist.
“Sauruse tee” müüginumbrid tõenäoliselt ei konkureeri Kristina Šmiguni raamatu näitajatega, aga sisukuse ja vaimsuse mõttes on ta siiski tuntavalt tüsedam tükk.
Juhuse tahtel tuleb Jaansoni raamatu arvustust kirjutada ajal, mil Eestis kõneldakse legendaarse suusamehe Andrus Veerpalu positiivsest dopinguproovist. Jaanson on meedias oma kaastundliku arvamuse juhtunu kohta öelnud.
Raamatus, kus dopinguteema samuti jutuks, ütleb ta nii: “Olen omad võitlemised võidelnud, olen võitnud ja kaotanud. Ma ei viitsi panna kätt südamele, et öelda: küll ma olin puhas, näe, mis teised tegid! Kusagil piiri peal oleme ajanud asju kõik, see pole saladus. Aga vajalikud inimesed on olulisemad. Ükski dopinguaine ei aita sedavõrd kui usk.”
Hästi öeldud ju.
