Lugesin viimasest Kultuur ja Elust hävituspataljoni veretöödest Kautlas 1941. aasta juulis. Olin teemaga ammu tuttav, kuid üks lõik vapustas mind ometi: “Suureks Nõukogude riigi vastaseks tunnistati ka põlevast laudast kuidagi välja saanud õues jalutanud siga. See riigivastane hävitati kaheteistkümne täägitorkega.”
Hakkasin mõtlema, et see väikese Nõoda talu siga oli omamoodi kogu kommunistliku hirmuvalitsuse perioodi suurmärter. Tema oli oma südames palju süütum kui ükski kommunistlike bandiitide inimohver. Isegi kui viimased okupatsioonivõimule midagi kurja ei olnud teinud, siis oma südamesopis võisid nad ometi nõukogude võimu vihata. Sellega isehakanud punased võimurid oma julmi tegusid, näiteks juuniküüditamist, ju põhjendasidki. Inimeste tapmises oli vähemalt mingi loogika. Aga siga ei tundnud nõukogude võimu vastu isegi surmahetkel kübetki vastumeelsust.
Nõoda siga kui kõige süütum punase terrori ohver ja ühtlasi selle sümbol väärib tingimata mälestussammast. See peaks väljendama kõrgeimal kunstilisel tasemel Eesti maa ja rahva kallal toime pandud vägivalda ja metsikusi. Siga kui elusolend, kuid siiski tunduvalt looduslähedasem liik kui inimene, sümboliseeriks ühtlasi punatimukate poolt meie looduse suhtes toime pandud kuritöid, mille tagajärjed end veel praegugi tunda annavad.
Loomulikult ei saa sammast rajada Kautlasse, sest seal on juba inimeste mälestusmärgid ja need kaks asja sobiksid sama vähe kokku nagu loomade matmine inimeste kalmistule.
Parim koht sea monumendi jaoks on hoopis Tõnismäel, leinava pronkssõjamehe asemel, sest selle teisaldamiseks on praegu juba väga tugev seaduslik surve olemas. Pärast monumendi äraviimist jääks sellele kohale linnapilti rikkuv inetu tühik nagu väljalöödud hammas.
Tuttav noorepoolne dramaturg, kellele ideest rääkisin, arendas kohe välja ka mälestussamba visuaal­se vormi. Ta leidis, et siga peaksid ümbritsema kaksteist väikest pronksist nõukogude sõdurit, kes kõik teda täägiga torkavad.
Mulle tundub see väga hea mõte mitmel põhjusel. Esiteks majanduslik kokkuhoid: uued sõdurid võiks ümber sulatada vanast – vähemalt osaliselt. Siis pole seda vajagi minema vedada kusagile, kus ta nagunii jälle hakkab pahandusi ja vaenu külvama. Teiseks saaksid Punaarmee veteranid ja austajad endale ühe pronkskuju asemele koguni kaksteist ja täpselt sama palju kordi tõuseks ka Eesti prestiiž Venemaa silmis. Nõukogudemeelsed võiksid segamatult oma meeleavaldusi vanas kohas edasi pidada, marurahvuslased ning safarifašistid jätaksid nad rahule, sest kuidas sa ikka sea ette kaklema ja rahvuslippu lehvitama lähed.
Niisiis: Aljoša asemele Oskar!
Lisaks Kautlas toimunud kurbmängule ja asjaolule, et idamaade kalendri järgi algas meil äsja sea aasta, on seal ja eriti sea tapmisel Eestis tugev ajalooline traditsioon, mis muudab selle sõralise meile mitmest aspektist lähedasemaks kui teised koduloomad.
Osalesin paari aasta eest Võrumaal seatapu seminaril, kahjuks küll vaid vaatlejana. Huvi oli elav. Mehed rääkisid eri harjasevõtmise meetoditest, suurimatest sigadest, keda nad tapnud on, vägijookidest, mida enne ja pärast tapmist tavaliselt pruugivad. ­Isegi seda sain teada, et pärast südame seiskumist võib seal tööle hakata teine, maksapõhine vereringe, nõnda et loom jookseb veel pärast kliinilist surma õues ringi nagu lollakas.
Ja milline õndsus valit ses õhtul, kui osavõtjad rikkaliku söögilaua taha istusid, peategelane ise verikäkkide, supi ja prae kujul meie keskel!
Vaevalt et lamba või veise organiseeritud tapmine sedavõrd suurt huvi ja kaasaelamist oleks tekitanud. Sellealane seminar paneks pigem korraldajate mõttetu julmuse üle pead raputama. Aga inimese tapmise seminar erutaks kindlasti igaüht veel rohkem. Agathe Christie kriminaalromaanides tuleb ettekuulutatud mõrvatöid aeg-ajalt ette ja neid on ikka põnev lugeda. Nii et olgu elutingimused küll kardinaal­selt erinevad, vähemalt surres on siga meile lähedasem kui teised koduloomad.
Seatapu õpetamine toimub Eestis kodanikualgatuse korras, inimeste tapmise õpetamiseks on aga riiklik institutsioon – Eesti Kaitsevägi. Viimane koostatakse üldise sõjaväekohustuse alusel. Lihunikud on meil seevastu traditsiooniliselt olnud elukutselised. Mitte keegi ei nõua, et iga täisealiseks saanud terve noormees peaks kolmveerand aastat tapamajas töötama, kuigi looma tapmine on tunduvalt leebem tegevus, sest seda tehakse meie ühise toidulaua huvides. Minu meelest tõestab säärane võrdlus ilmekalt vajadust üle minna palgaarmeele.
Seal on kindel koht meie kultuuris ja pärimuses. Eriti hiilgab selle poolest memuaarikirjandus. Sageli meenutakse mälestusraamatutes heldimusega jõulueelset aega, kui lauale tuli värske sealiha. Heino Kiik nimetab seda “Kuresaabastes” otsesõnu magusaks.
Sama magus tunne valdaks kindlasti iga tõelist Eesti patriooti ümberkujundatud Tõnismäel.
Monumendi rajamisega või vähemalt planeerimisega tuleb alustada viivitamatult. Sea aasta küll alles algas, aga asjatute vaidluste ja edasilükkamistega võib selle kenasti lillegi liigutamata maha magada. Ja järgmine, roti aasta küll monumentaalkunsti ei inspireeri.

PS Igaks juhuks tuleks hoiatada meie kaitseväelasi Iraagis ja Afganistanis. Kes neid terroriste ja mässajaid teab. Need on nii alatud tegelased, et võib-olla hakkab neilgi tööle maksapõhine vereringe ning nad suudavad ka läbilastud südamega tuld ja surma külvata.