“Täheaeg” — ulme võhiku pilguga
Almanahhi “Täheaeg” esimene number alapealkirjaga “Sädelevad uksed” ilmus koostaja-toimetaja Raul Sulbi käe all juba 2002. aastal. Tänavu nägi valgust “Täheaja” üheksas osa, “Joosta oma varju eest”. Koostajale tuleb anda au, et ta on sellele tänuväärsele ettevõtmisele truuks jäänud ning osutanud eesti ulmelugejaskonnale stabiilse häälekandja tagamisega suure teene. Eriti algaja ulmelugejana oli Sulbi koostatud almanahhide lugemine valgustuslik. Seda mitte ainult mitmekülgse tekstivaliku, vaid ka kogust kogusse suureneva analüütiliste artiklite hulga tõttu, mis ulmekirjanduse eri tahke ja probleeme püüavad avada.
Esimeses osas seadis Sulbi almanahhide eesmärgiks tutvustada eelkõige teaduslikku fantastikat, mida peab tol hetkel Eesti kirjanduspildis fantasy ja õuduse kõrval vaeslapse rollis olevaks. Juba teises almanahhis laiendab ta aga valikut ja lubab peale kodumaiste autorite soosimise muid piire mitte seada. Järgmistes kogumikes ongi esindatud kõikvõimalikud stiilid, teemad ja vaatenurgad, mis annavad kireva ülevaate ulmekirjanduse rikkast materjalist.
Autoreid meilt ja mujalt
Ka autorite valik muutub aastatega: näiteks on esimeses almanahhis kahe kohaliku autori (Märt Laur ja Kristjan Sander) kõrval eranditult inglise ja ameerika kirjanikud, aga teises (“Täheaeg 2: Doominosillad”, 2003) vastupidi — eesti kirjutajate enamuse kõrval esineb vaid kaks ameeriklast. Kuigi kolmas almanahh (“Täheaeg 3: Kauge lahingu kaja”, 2006) on taas välisautorite ülekaaluka mõju all, jääb edaspidi põhirõhk tõesti kohalikele kirjanikele. Samas on just kolmas väljaanne see, kus lisanduvad artiklirubriik, “Terra fantastica kartograafid” ja “Ceterum censeo…”, koostaja enda kirjutatud arvamusveerud, raamatututvustused ja muud muljetamised-mõtisklused.
Eriti jäid silma kaks Sulbi artiklit, rubriigis “Terra fantastica kartograafid” ilmunud lugu tõlkimisest (“Täheaeg 5: Süütalastepäev”, 2009) ja arvustamisest (“Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall”, 2010), milles koostaja analüüsib ulmekirjanduse terminoloogia tõlkimise problemaatikat ning kritiseerib tuliselt interneti-retsensente. Nii mõndagi Sulbi tähelepanekut võiks ülekohtuta laiendada igasuguse kirjanduse kohta. Samuti on märkimisväärsed Siim Veskimehe humoorikas muljetamine “Romaanivõistlus 2008 ja ulme selles” (“Täheaeg 6: Pika talve algus”, 2009) ja Veiko Belialsi asjalik arutlus tõest ja loogikast “Narratiivne fiktsioon ja ulme mudellugeja” (“Täheaeg 8: Süda kosmose rannavetes”, 2011).
Nende kõrval väärivad esiletõstmist teisedki “Täheaja” püsiautorid. Viimaste seas on nii eestlasi (Indrek Hargla, Marcus Kaas ja kurioosne õudusautor Maniakkide Tänav) kui ka välisautoreid, nagu Alastair Reynolds, britt, kelle kaheksandas “Täheajas” ilmunud “Pandora laeka” (kirjutatud 2009) sünnilugu on huvitav eriti seetõttu, et see tõlgiti Soome ulmekongressi Finncon 2009 tarbeks soome keelde käsikirjast, mille autor hävitas, nii et siinsesse kogumikku tõlkiski selle Veiko Belials juba ainsast, soomekeelsest versioonist; ja Charles Stross, samuti briti autor, kelle väga viljakas loomingus esineb nii uut küberpunki, kosmoseoopereid, seikluslikku alternatiivajalugu kui õudust.
Muide, vahemärkusena: usun, et nii ulmevõhikust siinkirjutajale kui ka teistele lugejatele on tekstide eel esinevad autorite lühitutvustused huvitavad ja vajalikud taustsüsteemi loomisel.
Pedagoogilised kurvid
Tuleb tunnistada, et BAASi (Eesti ulmelugejate arvustuste lehekülg internetis) kirjutajatel, kes esimesele paarile almanahhile teravalt ebaühtlust ette heitsid, oli teataval määral õigus. Vastukaja tekitas koostajas vajaduse kolmandas köites sel teemal ka sõna võtta ning rõhutada, et pigem püüab “Täheaeg” võtta ulmeajakirja kui -antoloogia suunda ning seega ei saa antoloogia-alaseid puudujääke ette heita. Samas on aastatega tekstide kooskõla paranenud ning tõepoolest, omal moel toimibki kogude heterogeensus pigem plussi kui miinusena, andes olukorrast ulmekirjanduse maastikul üsna tõepärase pildi.
Ülevaatliku pildi loomist toetavad ka väikesed kõrvalepõiked, lausa pedagoogilised kurvid valikutes. Näiteks Nat Schachneri “Minevik, olevik ja tulevik” viiendas kogus (jutt, mis Sulbi andmetel ilmus esimest korda 1937. aastal), mis teiste enam-vähem nüüdisaegsete tekstide kõrval mõjub justkui arheoloogilise avastusena ning sunnib lisaks loole endale mõtlema tolleaegsele ühiskonnale ning kõigele, mida me nüüd teame sündmustest enne ja pärast.
Juubelikogu oodates
Üsna raske on paari lühikese lõiguga kokku võtta üheksat raamatut, mille kirjutajad ja nende kirjutatu nii eriilmeline ja pärit eri maailmust. Almanahhidena on “Täheajad” sisult ja kohati ka kujunduselt veidi kõikuva kvaliteediga, samas eriti tõlkejuttude tase on raamat raamatu haaval stabiliseerunud. Olulisematele tõlkijatele, nagu Juhan Habicht, Jaana Peetersoo, Andrus Igalaan ja koostaja Raul Sulbi, tuleb avaldada lugupidamist, kuna enamik tekstidest on eestindatult sujuvad ja loomulikud, tänu selgelt keele- ja valdkonnatundlike ümberseadjate kogemusele. Vaid siin-seal, ja sedagi peamiselt varasemates almanahhides, tekib eriti tõsiteaduslikus fantastikas segadusi terminoloogias, mis aeglustab lugemist ning viib lugeja tähelepanu loo sisult sõnade dešifreerimisele.
