Tähed disainiöös

Karin Paulus intervjueeris festivali nimekaimaid osalejaid.

Läinud nädalal toimunud disainiöö raames avati Disaini- ja Arhitektuurimuuseumis näitus nimega “Kokkupandavad asjad” ning kuulutati välja rahvusvahelise konkursi võitjad. Žürii – koosseisus Simo Heikkilä, Mait Summatavet ning Per Mollerup – tõstis esile nelja tööd. Äramärgituks osutus Veiko Liisi kilepiima vutlar, mis mahub kenasti külmkappi. Kolmanda koha pälvis Ingrem Floreni nahkne, trukkidega kokku käiv käekott. Teise koha sai Jaana Päeva mõneti sarnase idee, kuid tekstiilist tehtud koti eest “Lily”. 50 000 kroonise peapreemia võitis aga ­lina Bushmane hästi viimistletud, Ikea moodi lakooniline kokkupandav teelaud “Pause”.

Mait Summatavet

Sisearhitekt ja emeriitprofessor Mait Summatavet, kuidas konkursitööde tase oli?
Esialgu tundus, et töid on vähe, sest vaata, kui palju on Eestis disainereid, aga eks kõik on väga koormatud. Aga kui me praegu tulemust vaatame, siis on see väga professionaalne ning hea. Ja selle nelja inimese leidmine polnud üldse raske ülesanne. Tõepoolest, kandekott “Lily” puhul kaalusime otsust pikemalt, aga siis avastasime, mis sellega teha saab ning et see on täiesti valmis produkt ja väga hea disain ning väga hästi müüdav.
Kilepiima ümbris on ka tore, aga Eestist väljaspool pole sellele turgu.

Ja võidutöö?
Selle puhul oli kohe esimesest pilgust näha, et ta on teistest üle. “Kokkupandava” mõte on ikka selles, et on üks ese, mida saab lahti võtta või suureks teha, nii nagu on vihmavari.

Mis veel meeldis?
Kaspar Torni kokkupandavad sussid on ka toredad, aga neil pole eriti kasutust. Kuhu sa nendega ikka lähed? Pealegi tekib küsimus, et mis juhtub ikkagi siis, kui sa sussid lahti teed ning tõmblukk jääb kuhugi küljele. Kas see kulub ära või ei töötagi enam.
Osa asju on selliseid kuuekümnendate aastate laadis tooted. Ka kokkupandav prügikott on tore, kuid ka siin tekib ­küsimus, kui palju seda õieti vaja on. Et ei toodetaks asju, mida tegelikult ei vajata.
Eriti hea nali oli seene- ja kõrvitsakonservipurk, mis tõi värsket õhku siia võistlusele. Ega disain ei ole maailma naba. 

Per Mollerup

Tunnustatud disaini ning konsultatsioonifirma juht ja teoreetik Per Mollerup, kes leiab nagu Ludwig Wittgensteingi, et kõike, mida saab öelda, saab öelda selgelt. Viimasel ajal on ta palju tegelenud ruumipuudust leevendada aitavate kokkupandavate asjadega. Sellist käitumist peab ta ka bioloogiliseks põhimõtteks. “Lilled pöörduvad päikese poole ning ­ööseks sulgevad oma õie. Loomadki on kokku käivad. Kõik tõelised mehed ning nende õnnelikud pruudid võivad seda kinnitada,” naljatab ta näitust avades.

Per, millised on sinu muljed sellelt konkursilt?
Ma arvan, et võistlus oli päris hea. Ma olen veidi pettunud, et osales nii vähe professionaale ning nii palju tudengeid. Aga samas on ikka hea märk, et spetsid üldse osa võtavad. Tase oli päris kõrge, kuid tootmiseks kohe valmis olevaid ettepanekuid oli vähe. Sestap oli meil otsust kerge teha.

Kui tähtis on disainis see, et esemeid saaks kokku panna? Kas see on ainult trend?
Ei, kindlasti mitte. Paljud asjad ei saaks ilma kokkupanemiseta üldse sündida. Kuidas saaks tuletõrje kiirelt jõuda tulekoldeni, kui voolikuid ja redeleid ei saaks kokku panna? Mis oleks, kui vihmavarje ei saaks avada ning sulgeda? Kui järele mõelda, siis maailm on täis kokkupandavaid asju.

Kui oled aus, siis kas sa siinsetes prototüüpides vihmavarjudega sarnast uudsust näed?
Ei, see on pigem väljakutse, et inimesed mõtleksid sel teemal. Ma küll ei tea, kas kõik on uued tööd või mitte, aga igal juhul peab kokkupandavat eset disainides topelt pingutama.

Kas täheldad mingit viisi kohalikku käekirja?
Ei, seda on igal pool järjest vähem.

Miks?
Sest piirid on avatud. Loeme samu ajakirju, vaatame samu telesaateid. Mina olen Taani disainer, kuid ma ei tee taani disaini, vaid disaini, mis on sarnane sellega, mida valmistatakse Stuttgardis ja Londonis. Mõtleme sarnaselt. Mõnel pool on rahvuslikud eripärad siiski suuremad.

Kus?
Näiteks Hollandi graafilises disainis, see veidi erinev.

Tootedisainis vist seda eriti pole.
Jah. Ma ei saa öelda, et see on nüüd itaalia tool. See võib sama hästi olla pärit Eestist.

Mis teemad on sinu arvates tootedisainis olulised?
Oleneb, kes sa oled. Muidugi võiks öelda, et aids ja nälg, aga tegelikult oleneb kõik ikka sellest, mida oskad. Inimesed tahavad ju osta ka ilusaid kingi, kauneid kleite ja kõrvarõngaid.
On ju?

Mida arvad meie disainiöö üritustest laiemalt?
Võiksin öelda, et disain on olnud siin väga viljakas. Lennukis loed disainist pardaajakirjas, kohale jõudes näed disainiaastat ja disainiööd. Tõesti toimub palju asju ning sellest räägivad ka inimesed väljaspool Eestit.

Kas see on sinu kui kogenud tegija jaoks üldse huvitav?
Ikka on. Ei ole nii, et kuna Taani ja Rootsi on vanad disainimaad, siis meid mujal toimuv huvita. Siit võib tulla uusi värske esteetikaga asju. Te olete disainirahvas.

Simo Heikkilä

Mööblidisainerist professor Simo Heikkilä, miks selline võistlus on oluline?
Iga selline võistlus on koht teada saada, mis disainerite peas toimub. Nagu trendidest väljaspool asuv inventar mõtetes.  Kuna võistlemine on vabatahtlik, siis minu arust ainus asi, mida osaleja meeles peab pidama, on see, et pole mõtet töid saata, kui võita ei taha.

Millised on muljed siinselt valgus- ning disainiüritusi koondavalt nädalalt?
Disaininädalaid olen ka Soomes jälginud ning neist ise osa võtnud. Ka eesti oma tundub huvitav. Disaininädalal räägitakse ainult disainist, kõik lehed on seda täis. Muidugi Soomes liitub sellega sisustusmess “Habitare”. Ja “Habitarelgi” on firmade vahel suured tasemevahed. ­Mitmed väiksed tublid mööblifirmad (­Vivero, Artek, Avarte, Mobel) on selgelt disainile orienteeritud ning ei tegele ainult kopeerimisega, teised on massidele suunatud ning peavad disaineri palkamist ­mõttetuks ­kulutuseks. Aga seetõttu on nad kogu aeg ajast maas.
Samas on väga oluline, et kord aastas või üle aasta disain esile tõstetakse. Toonitan, et hea on taoliste ürituste nagu disainiöö ja -nädal jätkamine, et need ei jääks ühekordseks. Ebakindlus, et kas järgmine aasta ikka disaininädal toimub, on kõige halvem.

Aga Tallinna disainiöö võrreldes Helsingi kunstide ööga? Mis on justkui meie ürituse prototüübiks.
Kunstide öö on natuke hulluks kätte läinud. Kunstide roll kaob seal melus ära. Neist ma enam osa ei võta. parem on pidada seda väiksemalt ning stiilsemalt.

Milline on disaineri positsioon ühiskonnas?
Minu arust on disainerid tulnud poodiumilt alla. Staatus on pigem argine, tähttegijaid, nagu Tapio Wirkkala ja Kaj Franck, enam pole. See on minu arvates hea.

Kuidas disainiöö meeldis?

Risto Räägel, arhitekt:
Kui ma nüüd pärast disainiööd kava läbi lugesin, tekkis kahjutunne, et nii paljud põnevad üritused jäid külastamata.
Läinud aastal saabus disainiöö justkui suurema paugu ja käraga. Kuulsin isegi ühe ürituse raames avatud kangapoe müüjatelt arvamust, et nad on täiesti ilma reklaamita jäetud.
Laboratooriumi tänav oli vahva ja isegi parem kui eelmisel aastal. Eriti meeldisid tekstiilitudengite väljapanekud ja nende poolt loodud õdus ilusate kangaste ja miljoni paberitükiga tuba ühe linnamüüritorni viimasel korrusel.
Selle aasta meeldejäävaimaks ürituseks oli uue Eesti rõivabrändi Errorist moeetendus Hobuveskis.
Meeldiv ja vahva üritus see disainiöö, kahju ainult, et ta nii hajutatult on üle linna ja paljudesse kohtadesse ei jõua, kuhu tahaks ja võiks ju jõuda. Aga ettevõtmine ise on ju ka alles noor ja küll ta jõuab veel kasvada.