Tähed disainiöös
Läinud nädalal toimunud disainiöö raames avati Disaini- ja Arhitektuurimuuseumis näitus nimega “Kokkupandavad asjad” ning kuulutati välja rahvusvahelise konkursi võitjad. Žürii – koosseisus Simo Heikkilä, Mait Summatavet ning Per Mollerup – tõstis esile nelja tööd. Äramärgituks osutus Veiko Liisi kilepiima vutlar, mis mahub kenasti külmkappi. Kolmanda koha pälvis Ingrem Floreni nahkne, trukkidega kokku käiv käekott. Teise koha sai Jaana Päeva mõneti sarnase idee, kuid tekstiilist tehtud koti eest “Lily”. 50 000 kroonise peapreemia võitis aga lina Bushmane hästi viimistletud, Ikea moodi lakooniline kokkupandav teelaud “Pause”.
Mait Summatavet
Sisearhitekt ja emeriitprofessor
Mait Summatavet, kuidas konkursitööde tase oli?
Esialgu
tundus, et töid on vähe, sest vaata, kui palju on Eestis disainereid,
aga eks kõik on väga koormatud. Aga kui me praegu tulemust vaatame,
siis on see väga professionaalne ning hea. Ja selle nelja inimese leidmine
polnud üldse raske ülesanne. Tõepoolest, kandekott
“Lily” puhul kaalusime otsust pikemalt, aga siis avastasime, mis
sellega teha saab ning et see on täiesti valmis produkt ja väga hea
disain ning väga hästi müüdav.
Kilepiima ümbris
on ka tore, aga Eestist väljaspool pole sellele turgu.
Ja võidutöö?
Selle puhul oli kohe
esimesest pilgust näha, et ta on teistest üle.
“Kokkupandava” mõte on ikka selles, et on üks ese, mida
saab lahti võtta või suureks teha, nii nagu on vihmavari.
Mis veel meeldis?
Kaspar Torni kokkupandavad
sussid on ka toredad, aga neil pole eriti kasutust. Kuhu sa nendega ikka
lähed? Pealegi tekib küsimus, et mis juhtub ikkagi siis, kui sa
sussid lahti teed ning tõmblukk jääb kuhugi küljele. Kas
see kulub ära või ei töötagi enam.
Osa asju on
selliseid kuuekümnendate aastate laadis tooted. Ka kokkupandav
prügikott on tore, kuid ka siin tekib küsimus, kui palju seda
õieti vaja on. Et ei toodetaks asju, mida tegelikult ei vajata.
Eriti hea nali oli seene- ja kõrvitsakonservipurk, mis tõi
värsket õhku siia võistlusele. Ega disain ei ole maailma
naba.
Per Mollerup
Tunnustatud disaini ning
konsultatsioonifirma juht ja teoreetik Per Mollerup, kes leiab nagu Ludwig
Wittgensteingi, et kõike, mida saab öelda, saab öelda selgelt.
Viimasel ajal on ta palju tegelenud ruumipuudust leevendada aitavate
kokkupandavate asjadega. Sellist käitumist peab ta ka bioloogiliseks
põhimõtteks. “Lilled pöörduvad päikese poole
ning ööseks sulgevad oma õie. Loomadki on kokku
käivad. Kõik tõelised mehed ning nende õnnelikud
pruudid võivad seda kinnitada,” naljatab ta näitust
avades.
Per, millised on sinu muljed sellelt
konkursilt?
Ma arvan, et võistlus oli päris hea. Ma
olen veidi pettunud, et osales nii vähe professionaale ning nii palju
tudengeid. Aga samas on ikka hea märk, et spetsid üldse osa
võtavad. Tase oli päris kõrge, kuid tootmiseks kohe valmis
olevaid ettepanekuid oli vähe. Sestap oli meil otsust kerge teha.
Kui tähtis on disainis see, et esemeid saaks kokku panna?
Kas see on ainult trend?
Ei, kindlasti mitte. Paljud asjad ei
saaks ilma kokkupanemiseta üldse sündida. Kuidas saaks
tuletõrje kiirelt jõuda tulekoldeni, kui voolikuid ja redeleid ei
saaks kokku panna? Mis oleks, kui vihmavarje ei saaks avada ning sulgeda? Kui
järele mõelda, siis maailm on täis kokkupandavaid asju.
Kui oled aus, siis kas sa siinsetes prototüüpides
vihmavarjudega sarnast uudsust näed?
Ei, see on pigem
väljakutse, et inimesed mõtleksid sel teemal. Ma küll ei tea,
kas kõik on uued tööd või mitte, aga igal juhul peab
kokkupandavat eset disainides topelt pingutama.
Kas
täheldad mingit viisi kohalikku käekirja?
Ei, seda on
igal pool järjest vähem.
Miks?
Sest
piirid on avatud. Loeme samu ajakirju, vaatame samu telesaateid. Mina olen
Taani disainer, kuid ma ei tee taani disaini, vaid disaini, mis on sarnane
sellega, mida valmistatakse Stuttgardis ja Londonis. Mõtleme sarnaselt.
Mõnel pool on rahvuslikud eripärad siiski suuremad.
Kus?
Näiteks Hollandi graafilises disainis, see
veidi erinev.
Tootedisainis vist seda eriti
pole.
Jah. Ma ei saa öelda, et see on nüüd itaalia
tool. See võib sama hästi olla pärit Eestist.
Mis teemad on sinu arvates tootedisainis olulised?
Oleneb, kes sa oled. Muidugi võiks öelda, et aids ja nälg,
aga tegelikult oleneb kõik ikka sellest, mida oskad. Inimesed tahavad ju
osta ka ilusaid kingi, kauneid kleite ja kõrvarõngaid.
On
ju?
Mida arvad meie disainiöö üritustest
laiemalt?
Võiksin öelda, et disain on olnud siin
väga viljakas. Lennukis loed disainist pardaajakirjas, kohale
jõudes näed disainiaastat ja disainiööd. Tõesti
toimub palju asju ning sellest räägivad ka inimesed väljaspool
Eestit.
Kas see on sinu kui kogenud tegija jaoks üldse
huvitav?
Ikka on. Ei ole nii, et kuna Taani ja Rootsi on vanad
disainimaad, siis meid mujal toimuv huvita. Siit võib tulla uusi
värske esteetikaga asju. Te olete disainirahvas.
Simo Heikkilä
Mööblidisainerist
professor Simo Heikkilä, miks selline võistlus on
oluline?
Iga selline võistlus on koht teada saada, mis
disainerite peas toimub. Nagu trendidest väljaspool asuv inventar
mõtetes. Kuna võistlemine on vabatahtlik, siis minu arust
ainus asi, mida osaleja meeles peab pidama, on see, et pole mõtet
töid saata, kui võita ei taha.
Millised on
muljed siinselt valgus- ning disainiüritusi koondavalt
nädalalt?
Disaininädalaid olen ka Soomes jälginud
ning neist ise osa võtnud. Ka eesti oma tundub huvitav.
Disaininädalal räägitakse ainult disainist, kõik lehed on
seda täis. Muidugi Soomes liitub sellega sisustusmess
“Habitare”. Ja “Habitarelgi” on firmade vahel suured
tasemevahed. Mitmed väiksed tublid mööblifirmad
(Vivero, Artek, Avarte, Mobel) on selgelt disainile orienteeritud ning ei
tegele ainult kopeerimisega, teised on massidele suunatud ning peavad disaineri
palkamist mõttetuks kulutuseks. Aga seetõttu on nad
kogu aeg ajast maas.
Samas on väga oluline, et kord aastas
või üle aasta disain esile tõstetakse. Toonitan, et hea on
taoliste ürituste nagu disainiöö ja -nädal jätkamine,
et need ei jääks ühekordseks. Ebakindlus, et kas järgmine
aasta ikka disaininädal toimub, on kõige halvem.
Aga Tallinna disainiöö võrreldes Helsingi kunstide
ööga? Mis on justkui meie ürituse prototüübiks.
Kunstide öö on natuke hulluks kätte läinud.
Kunstide roll kaob seal melus ära. Neist ma enam osa ei võta. parem
on pidada seda väiksemalt ning stiilsemalt.
Milline on
disaineri positsioon ühiskonnas?
Minu arust on disainerid
tulnud poodiumilt alla. Staatus on pigem argine, tähttegijaid, nagu Tapio
Wirkkala ja Kaj Franck, enam pole. See on minu arvates hea.
Risto Räägel, arhitekt:
Kui ma nüüd pärast disainiööd kava läbi lugesin, tekkis kahjutunne, et nii paljud põnevad üritused jäid külastamata.
Läinud aastal saabus disainiöö justkui suurema paugu ja käraga. Kuulsin isegi ühe ürituse raames avatud kangapoe müüjatelt arvamust, et nad on täiesti ilma reklaamita jäetud.
Laboratooriumi tänav oli vahva ja isegi parem kui eelmisel aastal. Eriti meeldisid tekstiilitudengite väljapanekud ja nende poolt loodud õdus ilusate kangaste ja miljoni paberitükiga tuba ühe linnamüüritorni viimasel korrusel.
Selle aasta meeldejäävaimaks ürituseks oli uue Eesti rõivabrändi Errorist moeetendus Hobuveskis.
Meeldiv ja vahva üritus see disainiöö, kahju ainult, et ta nii hajutatult on üle linna ja paljudesse kohtadesse ei jõua, kuhu tahaks ja võiks ju jõuda. Aga ettevõtmine ise on ju ka alles noor ja küll ta jõuab veel kasvada.