“Lillede keel”
Autor Federico García Lorca. Lavastaja Rainer Sarnet. Osades Mari Pokinen, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Ott Kartau jt.
Esietendus 4. aprillil Von Krahli Teatris.

Von Krahli tegevus näib olevat algusest peale tõukunud missiooniteadlikust äratundmisest, et reaalsus laiemalt, nagu see kultuurist vahendatuna inimesele paistab, elab läbi semiootilist inflatsiooni: meil on väga palju (uusi) tähistajaid, aga väga vähe (uusi) tähendusi. Et semantiline iive kasvaks, et me pääseksime ette äratõlgendatud tegelikkusest, et märgid oma võime värskeid tähendusi edastada tagasi saaksid, ei tule neid mitte tuimalt juurde toota, vaid lihtsalt koodi vahetada. Krahl on kujundanud koodiväänamisest oma olemisõigustuse ning firmamärgi.

4. aprillil Rainer Sarneti lavastuses esietendunud Federico García Lorca “Lillede keel” on mulle vist esimene viimase 15 aasta jooksul Krahlis nähtud lavastus, kus vorm valitseb sisu üle, vorm tühistab sisu, aga ei suuda või soovi midagi asemele pakkuda. Kultiveeritud koodivahetus ning sellest tulenev nihe, mis pole Krahli puhul kunagi olnud lihtsalt eesmärk, vaid vahend, ei sünnitanud minu silmis seekord peaaegu ühtegi uut ja elujõulist tähendust. Semantiline iive oli selgelt negatiivne, lavastus ise stseenide kuludes üha enam pankrotis.

Väliselt on “Lillede keele” kujul tegu traditsioonilise Krahli lavastusega, mille märksõnadeks on iroonilisus, tsitaadilisus, provokatiivsus, füüsilisus, poeetilisus jne; lisaks veel juba Sarneti enda eelmisest töödest (nt “Lumi”, “Nora”) käekirjana tuttav visuaalesteetiline overload. Kunstnik Laura Pählapuu abiga esitab Sarnet seda kurba lugu väljendusjõu minetanud vormivõtete kaudu (jalaga-näkku-sümbolism, balletipoosid, ooperlik retsitatiiv, kõrgpoeetiline dialoog, ülekeeratud heliefektid, lastelavastuse kostüümid jne), mis on justkui nende alastuse rõhutamiseks kuldseks värvitud luukered, mida mingi sürrealistliku riituse käigus ükshaaval kesklavale tassitakse.

Kuid tähistajate vabastamine nende varasemast kasutuskeskkonnast ning seega ka väljenduspotentsiaalist ei anna neile automaatselt värsket tähendust, uue ja elujõulise koodi lisamiseta jäävadki nad luukeredeks.

Mulle tundub, et Sarnet on püüdnud teha dramaturgiale postmodernistlikku ilukirurgiat, kuid tulemuseks on objekti kaotanud paroodia, mis ei esita midagi peale iseenese vormi. Lorca näidendi asemel võiks siin olla ükspuha milline (kunst)muinasjutt. Katsed ühendada groteski ja poeesiat, irooniat ja tragöödiat pole ootuspäraselt õnnestunud, üldpilt kisub eklektiliseks, lavastuse visuaalil puudub selgroog ning dünaamiline suhe dramaturgiaga.

Krahli “Lillede keelt” iseloomustab irooniline distants kõigi karakteritega peale peategelase. Kuid ka siin ei teki loovat kontrasti, sest ülejäänud keskkond ning tegelased on temast liiga kaugele lavastatud. Õige rütmita kulgev lugu takerdub laval kõrvalliinidesse, mis omavahel kuskil ei kontrapunkteeru. Taotletud duende-kogemus ja sellele vastav esteetiline omaruum leiab peamiselt tuge lavastuse tarbeks tellitud muusikas (Mauno Meesit alias Sinine), ent seda polnud kasutatud piisaval määral ning järjekindlalt.

Krahli eelmine koosseis mängis peaaegu kõiki rolle iseenda pealt. Sarneti otsus sellest tehnikast “Lillede keele” puhul loobuda tipnes halvimatel hetkedel täieliku malevateatriga. Meeldejäävad ja täpselt lavastatud väikerollid tegid Mari Abel, Ivo Reinok ja Tõnis Niinemets, peaosas lummanud Mari Pokinen on võimekas ning sümpaatne noor näitleja, kes veab vist välja igas rollis, mida vali saatus ta ette kunagi paiskab. Kõik, kes pikemalt laval olid, jäid minu silmis lõpuks tüütult staatilisteks, sest dramaturgial vaiba alt tõmmanud ning tegelastele värvid peale keeranud lavastaja polnud osanud nendega midagi rohkemat peale hakata.

“Lillede keel” ei toimi lavastusena kui teatri logol kujutatud žilett, sest sel pole õiget lõikenurka, elegantselt väljapeetud jõulist tõmmet. Hea lavastus hoiab alati midagi ka teiseks vaatuseks, ent “Lillede keel” jäi avastseenis kehtestatud ning järgmiste piltidega sissetöötatud koodile lõpuni truuks. Teise vaatuse ajal oli saalis juba igav istuda. Eesti sõnateatri üldisel foonil on see lavastus oma välises teatraalsuses piisavalt tähelepanuväärne, ehkki kontseptuaalselt vananenud. Von Krahli standardite kohaselt umbes kümme aastat.