Tänapäeval turustatakse seda ideed “Saladuse” nime all (“The Secret”), aga tuntud on see juba ammu. Jeesus ütles: “Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis tal on,” ning: “paluge, ja teile antakse, koputage, ja teile avatakse.”

Nii lihtne ja üksühene see asi muidugi pole, et aina tahan, ja saan mida tahan. “Said, mis tahtsid,” kõlab heal juhul kaastundlikult, kuid enamasti ikka parastavalt. Muinasjutud ja müüdid on tulvil mõistulugusid sellest, kuidas inimene soovides ei saa täpselt aru sellest, mis see õieti on, mida ta tahab. Alles pärast soovi täitumist taipab ta õudusega, mis kõik sellega kaasneda võib. Früügia kuningas Midas palus jumalailt, et kõik, mida ta puutub, muutuks kullaks. Jumalad täitsid soovi ja Midas suri nälga. Kulda ei saa süüa.

Pealegi, inimene pole iial rahul, tema soovid ei saa eales otsa. Kui üks soov täitub, on uus kohe varnast võtta. Niipea kui tiivad olid Ikarose labürindist päästnud, ihkas ta päikseni lennata. “Muu,” ütleb inimene alati, nagu ütles kilplaste lehm, kui ta kõrgele kõige haljama rohu manu vinnati.

Tuleme siit nüüd Madonna Louise ­Veronica Ciccone ja tema filmi juurde. Tavalises, mitte eriti jõukas immigrandiperes sündinud proua Cicconele on antud peaaegu midaslik and feimi ja sulli ligi tõmmata. See anne on teeninud talle kõigi aegade müüduima naismuusiku auväärse positsiooni ja oma viissada miljonit taala. Mõne ketlini või Leedigaaga jaoks oleks see nirvaana, aga Madontsile – ei. Tema teatab, et tahab olla nagu Gandhi, John Lennon ja Jeesus Kristus, ning seejuures ellu jääda.

Lisaks on proua Cicconel tagasihoidlik soov lüüa läbi ka filmiilmas. Näitlejana see korda ei läinud – ehk õnnestub filmiloojana? Pealt viiekümnene leedi ju enam kaua kontserdilaval ei kepsuta, aga filme võib veel saja-aastaseltki vändata, nagu Leni ­Riefenstahl tegi. Mis see mängufilm siis ära ei ole, muusikavideotes esinetud ja filmitegemist kõrvalt nähtud ju küll.

Paraku ei piisa mängufilmi tegemiseks miljoneist, hinnalistest hilpudest siredate inimeste seljas ega edevast kaameratööst. Vaja on veel ideed, stsenaariumi, lugu ja oskust see filmi vahenditega edasi anda. Vaja on lavastada, näitlejaid juhtida ja filmitud materjalist kindla pikkusega tervik komponeerida. Ja hoolimata sellest, et isetegemise rõõm on alati suur, on vahel mõttekas teatud oskustööd, nagu näiteks hambaravi, jätta õppinud meistrite hooleks.

Meistrimeestega on aga see häda, et nad küsivad raha. Vanaproua Ciccone tahab küll olla nagu Kristus, kuid ei leia sugugi, et anda oleks õndsam kui võtta. Ta mõtleb pigem nagu liiakasuvõtja Ebenezer Scrooge Charles Dickensi “Jõululaulus”: kuuepennine on ka raha! 

Koduse hambaraviga tänapäeva meelelahutusäris kaugele ei purjeta, nii et selle pealt säästa ei saa. Ent stsenaristile ja režissöörile pole küll mõtet sentigi raisata. Need tööd saab hakkaja proua, käed-jalad küljes, hambad suus, multitalent pealegi, iga naks ise FIEna tehtud.

Päris kõike ei anta aga kellelegi. Midas suri nälga. Päike põletas Ikarose tiivad, Ikaros kukkus merre ja uppus. Madonna teine filmilavastus “W.E.” pakub vaatajale kahetunnist lõbusõitu naeruväärsuse ja verdtarretava piinlikkuse ameerika mägedel.

Madonna stsenaarium ja lavastus pole mitte lihtsalt halvad, võltsid ja saamatud – need on kliiniliselt rumalad ning panevad tõsiselt kahtlema vanaproua vaimses täisväärtuslikkuses. Madonna ettekujutus inimsuhetest äratab vaid kaastunnet. Ei julge naerdagi. Õnnetu invaliidi üle pole ilus naerda. 

Kogu see suurilmlik klantspillerkaar, mida filmis püütakse näidata romantilise ja ihaldusväärsena, paistab oma ajusurmas sama ahvatlev kui mädanenud raibe. Tõesõna, õudne hakkab.


“ME. Usume armastusse”.

R: Madonna. O: Abbie Cornish, Andrea Riseborough, James d’Arcy, Oscar Isaac, James Fox jt.
Forum Cinemas keti kinodes ja kinos Artis.