Me võiksime Martin Pedanikku pidada uueks Andres Taliks. Graafikaharidus ja kunstitööd  ja hiilgav karjäär kultuuriinstitutsioonide graafilise disainerina. Aga ajastud ja maailmad on siiski erinevad. Nooremale, disainivallas hõivatud kunstnikule pole näitustel erilist võlu. Või aega igapäevatöö kõrvalt.

Kui juba Talist rääkida, siis üks asi on neil veel Pedanikuga ühine: tööde mõistatuslikkus. Me saame nende tegevuse kohta esitada lõputuid küsimusi, mis see ikkagi on, mida nad kujutavad. Abstraktne kunst, jah, aga mida?! Pingestatud on mõlemate tööd. Siinkohal sarnasused ka lõpevad, sest Pedaniku kunst on vähemalt pealiskaudselt vaadates optimistlik, samas kui Tali töid on ka matusebüroode seinal.

Lihtsates, värvilistes, ringimotiive ja ümarnurkseid objekte reastavates piltides liigutakse lihtsuse suunas. Esimese saali meditatsiooniobjektidega pildid (Tõnis Vint nimetab sellist objekti kahesilmaaltariks) on juba nii lihtsad ja üldistavad, et sealt kaugemale minna ei saa. Need on pildid kõigest ja mitte millestki. Tähtsad, maailma algolemust ja põhijõude kirjeldavad. Vaid värvide eemaldamine lihtsustaks neid veel.

Tagumises saalis olevaid piltides on siiski mingi jutustus. Mingid olendid, nende näod, silmad ja kehad. Koomiksiloomad, nunnud, kuid oma lihtsuse tõttu ohtlikud, meile tundmatust maailmast. Esimeses saalis on nende passipildid!

Samas on selles "kujutavas" kunstis olemas kogu meile tuntud disainer Pedanik. Silmi sulgedes ilmub varem või hiljem olendite kõrvale seriifideta kirjas tekst.

Algselt peoflaiereilt tuntud olendid on nüüd teise tuppa tulnud. Ma kardan, et nad ei lähe ära...