KANGESTUNUD MESIPUU: Bassist Heiki (pildil keskel) on peakokk siiani taset ja mainet hoidnud restoranis Elevant. Trummar Lauri (vasakul) on maalikunstnik, just hiljaaegu olid tema tööd üleval galeriis Aatrium näitusel “Koomiksimaitseline maal”. Tartu ülikoolis füüsikuks õppinud kitarrist Ander on meistrimees – ehitab ise kitarre, töötab ehitustel Soomes. (Allan Amberg)

Peied. Ära saadetakse korteripõlengus traagiliselt hukkunud noort meest. Väikepunk E oli laulja ja andekas sõnasepp Võru ansamblis SO BOIC A.P.I, mille eksperimentaalsed karjatused virvendasid Eesti metsikutes öödes 90ndate keskpaigas. Leinajate hulgas on palju punkareid ja on ka kaaslased SO BOICist, bassist Heiki Lepist ja kitarrimängija Ander Roots. Punkarid panevad peielauas peale lindistuse, mida Heiki ja Ander enam ei mäletanudki. Kadunud Väikepunk laulis kõlaritest: joodi viina, söödi liha, anti mitu keretäit / mälestuseks jäävad plekid nahale, mis hallahall... Kõik see – lein, punk, mälestused, muusika, kogu situatsioon – miksis sedasi kokku, et Anderile ja Heikile tundus, et… kurat peaks jälle muusikat tegema.

Nüüd, aastal 2005 ja Anderi välja pakutult, valiti teekonnaks kantrimuusika. Trummariks “palkasid” nad Lauri Pajose, kelle ainulaadset meisterlikkust oli Heiki tundma õppinud aastatel, kui jändas gööl-grupi Zriamuli mänedžerina.

Bändinimede pakist valisid nad Tolmunud Mesipuu, aga armas ja ehtne kantri sel triol välja ei kukkunud. Kui bändi surisevalt soojad tilgad aegamisi – ja vahel äkilisemalt – kõrvaaukudesse kleepusid, kasutati TM instrumentaalse roki jaoks vägisõnu drone, sludge-doom, pehme drone, ka post-rock ja happe-kantri. Kolmiku möödunud aastal ilmunud debüüdi “Puusse panen” võtsid vastu uudishimulik publik ja aplodeerivad arvustused (Areeni aasta albumite tabelis plätsatas plaat positsioonile 16). Sarnase isuga on emmatud ansambli sügisel ilmunud uut teost “Koger ja panter”. Ja täitsa võimalik, et Mesipuu vedela funk’i mullidega weird-bluus on veelgi paremaks läinud – kahtlemata on uus plaat selgem ning veelgi soojem aine.

Intervjuu tarvis esindas ansamblit bassist, ülikiire suuga Heiki Lepist.

Milliseid kujutluspilte te enda või kuulajate vaimusilma soovite muusikaga manada?

See on hästi isiklik nägemus ja saan rääkida vaid enda kujutlusest.

Kes see naine oligi, kes hakkas omal ajal rahvusromantikast kantud balletti rahvatantsuga ühendama ja muutis rahvatantsu täiesti vastuvõetamatuks. Tulid meeletud sirutused! Mida küürus põllutööline ei suutnudki sirutada, aga kui juba vungi sisse sai, hakkas ta korralikult õõtsuma, tekkis hull vibratsioon ja vaib. Ja kui ma mängin, mängin, mängin, siis mingi hetk hakkab see gruuv tekkima ja – oh sa raks! – tekib see liikumisvajadus. Nii et pigem mõjub meie muusika mulle füüsiliselt. Selles liikumises, mida kujutan kümme korda suuremalt ette – staadionitäis inimesi ikka –, hakkavad kõik korraga naeratama ja seeläbi mõjub see ühtlasi groteskselt.

Sellistel hetkedel saan ma aru, et loost hakkab midagi tulema. Edasi on juba arranžeeringu küsimus, et kas suudad ka teistele selle arusaadavaks teha.

Lugu toimub mu sisimas, kuna mu muusikaline kuulmine ei ole nii hea. Mida rohkem ma kaasa liigun, seda rohkem ma suudan seda endast välja ajada.

Kui kerge on teil lugu tehes aru saada, kui pikk peab see lugu olema?

Pigem teeme pikad jorud valmis. Nagu künnaks mingit vagu ja paned sinna kartulid maha. Aga kas kartulivõtjaid on nii palju? Kes suudaksid need kõik kokku koguda? Mina võin lõputult neid korjata, aga kas kuulaja ka viitsib?

Nii et päris sageli me lihtsalt lõikame neid lühemaks. Ja pikemad lood, lased neil veidi settida, siis tajud, kust tükk maha võtta. Ma ei valeta – selle plaadi puhul isegi mõtlesime sellistele asjadele. Näiteks ldquo;7 000 000 meest vaatavad su naist” eeldasin ma, et on raadio lugu – kiire ja lühike, mis peaks raadiosse mahtuma, hoolimata sellest, et see pole popmuusika. Enda raadiojaamas saaks muidugi kõik mängitud.

TM muusika on märkimisväärselt soe. Selles vallas on pigem selline tumedam ja külmem asi esiplaanil.

Tumedam on pigem metal’i teema.

Nagu Ander ühes intervjuus ütles – eelkõige on meie puhul tegemist mälestusbändiga. Ja milleks siis kiirata midagi negatiivset? Võib-olla on see elus igapäevaselt puudujäävast soojusest? Ma ei mõtle nüüd, et oleme koledad tüübid, kes elavad kuskil kabelis, aga lihtsalt: igapäevase vahetu suhtlemise vajadus, spekuleerin ma. Äkki see on sellest kantud.

Kas teie bändil on ka tehnilised ambitsioonid? Või kõlaliste trikkide?

Kui kunagi Anderiga SO BOIC A.P.I-d tegime, siis kogu ettevõtmine oligi selline. Siis oli meil aega ja tegime aastaid lugusid. Iga päev sõitis ta mulle külla ja terve päeva tegime bändi. Proovisime nii, proovisime naa. Tohutu luksus.

Praegu on sedasi, et kui mõtled midagi välja, siis see idee, see ideaal jookseb nii ees, et ei suuda seda ära mängida. Ja kui lindistama hakata, siis selgub, et selle lindistamiseks peaks kodus päevade viisi pillimängu harjutama. Ja seda aega ei ole. Nii et meil ei ole selliseid eesmärke.

Lauri mängib meil nii ägedalt trummi. Nii oma käekirjaga. Kui mul tantsubiit sisse tuleb, siis on see tänu trummimehele, kes suudab selle sealt välja mängida.

Olete rääkinud laulja puudumise asjus, et te ise ei ole head lauljad. Kes on üldse head lauljad Eestis?

Head lauljad on meie jaoks kõik, kes viisi suudavad pidada. Ma tean, et Anderi iidol on Koit Toome. Kui saaks Koit Toome siirata kuhugi mujale laulma! Väga hea laulja oli Rein Marani filmidele laulnud Peeter Tooma. Tema oligi Eesti Johnny Cash.

Tänapäeval on ju hästi popp, et võetakse üks laulja ja pannakse ta kokku väga vastandliku tüübiga ja tulemus võib jumalast äge olla. Eesti lauljaid tuleks julgemalt kasutada ja lauljad võiksid vabamalt võtta. Teeks cover’eid näiteks. See tõstaks ka bändi esile, kõik võidaksid. Kujutad ette, kui Koit Toome laulaks ja saadaks klahvpillidel Juuksuris ükskõik millist underground-bändi! Ja ta enda street-credibility, mida siin mõned mehed tikutulega taga ajavad, oleks kohe kümme palli kõrgem.

Kuhugi soovisid Riho Sibulat laulma…

See oli ammune mõte BOICiga. Väikepunk oli väga hea tekstikirjutaja ja mõtlesime, et Sibul võiks kas või ühe meie loo laulda, ja sinna otsa – mõtle, kui Riho Sibul laulaks kantrivõtmes [J.M.K.E. lugu] “Külmale maale”! Kogu õudus sellest loost jõuaks kohale palju suuremale seltskonnale.

Teine põhiteema TM puhul on lugude pealkirjad. Ka Areeni arvustuses heideti ette, et need on vaimutsevad.

Kui Islandi vulkaani õnnetus ehk “Saatana kivipurakas” – nagu Tristan Priimägi ütles – tundus vaimutsemisena, siis see oli ikkagi ju hoiatus. Pealkirjad tulevad siis, kui plaadiümbris läheb kujundusse, ja kuna tekste ei ole, on neid väga keeruline välja mõelda. Ja mis vahet seal on, mis sa paned. Kas “I”, “II”, “III” nagu klassikalised doom’i bändid või midagi lõbusat.

Liialt lahti seletada ei ole ka mõtet. See võtab võlu ära. Jääb vähemalt spekulatiivne osa. Näiteks “Produtsendid ei pääse kesksagedustele ligi”, mille nimi tuli lindistamise ajal, kui mängisin dub’i saundiga bassi ja mis kõlas justkui reiv, ja see oli väga erinev ülejäänud loo sisust. Tunne nagu produtsendid üritaksid reivi lugu teha. Mõni mees võib mõelda, et see tähendab “Vabamüürlased ei suuda Keskerakonda kukutada”. Või “Loomemajandus ei küüni Trubetskini mitte kunagi”. Kasuta fantaasiat ja lõpuks võid tuletada ükskõik mida.


Debüüt “Puusse panen” on seniajani tasuta mp3dena alla laetav aadressilt:
www.mediafire.com/?qdmhyzygdzg
. Värske “Koger ja panter” on soodsalt müügil normaal­setes plaadipoodides.