PÕGENE, OTSI: peaosaline Rose (Jaime King) eraldatakse zombi-katastroofi käigus tütrest, keda ta läbi hävingus ja ohtliku linna otsima suundub. Foto: Netflix

Zombid on neis eluohtlikud töllerdavad rögisejad, kes tekitavad elavatele küll ebamugavusi, aga probleemi kõrvaldab üks täpne toikahoop läbi mädanäo. Kordades ohtlikumad on neis maailmades teised elavad inimesed, nende kommuunid ja salgad ning seeläbi on ellujäänute omavahelised sadistlikud kavatsused ja allutusplaanid palju haaravam teema, mida jälgida. Ja see sentimentaalsus. See on liiga sageli korduv motiiv, mille põhjal tehakse valesid ja hukatusse viivaid otsuseid.

Suurtest walking-dead-hittidest erineb aga sootuks uudis-zombikas „Black Summer“, mis on omamoodi prequel spin-off viis hooaega kestnud komöödiasugemetega tsompariloole „Z Nation“ (mida ma ei ole vaadanud ja mille taga on sama sõltumatu produktsioonifirma kui „Black Summeril“ – The Asylum). „Black Summer“ on selgemalt närviline õudusfilm, mille kõrval „The Walking Dead“ on muinasjutt ja morsipidu.

Avalehele
0 Kommentaari