Taipei – pisikese saare valgekraeline metropol
Suur teadmatus ja õhevilolek valdas mind enne elu esimest Aasia-reisi. Olin Riigikogu Eesti-Taiwani sõprusrühma liikmena varustatud mõningate taustafaktidega eelolevast ning teadsin, et 4 päeva pole piisavad saamaks ülevaadet 2,5miljonilisest pealinnast. Aga just Taipei oli võõrustajaks Health City Conference’i nimelise foorumi raames külalistele üle kogu maailma. Teadsin ka, et piiratud vaba aeg saab piirduma vaid hiliste õhtutundidega tundmatus suurlinnas. Aga ikkagi olin elevil…
Tagasihoidlik lennujaam võttis saabujad vastu leitsakuga (25 °C!), ehkki oli novembrikuu. Transfeer lennujaamast võttis aega umbes tunni, viies mööda eeskujulikku magistraali mäeküngastest piiratud suurlinna. Majakesed suurenesid kuidagi "slummitult" ja märkamatult, kuni ühtäkki olimegi tõelises liikluskeerises.
Erinevalt kommunistlikust mandri-Hiinast ei prevaleerinud aga mitte jalgrattad, vaid rollerid (e "scooterid"), kandes sadulas tihti näomaskidega reisijaid (õhusaaste pärast, nagu selgus). Ometi toimis liiklus hämmastavalt hästi – mitmetasemelised liiklussõlmed koos käratult efektiivsete politseinikega tegid oma tööd tõhusalt. (Väidetavalt pargivad elanikud just nendele kõrgetele magistraalidele tsunami puhul oma autod.) See infrastruktuur, nagu selgus, on taiwanlaste suureks uhkusobjektiks. Põhjus on arusaadav – kujutage ette saart, mis pindalalt (36 981 km²) pea veerandi võrra väiksem Eesti omast! Samas on asumiskõlbulikud vaid üksikud piirkonnad ja rannikualad (kõik ülejäänu on mägipiirkonnad). Kõik see on aga koduks enam kui 20 miljonile inimesele. Uskumatu hüppe infrastruktuuri arendamisel tegi riik läbi 70ndal. See juhtus siis, kui riigitüüri juurde asus esimese presidendi Chiang Kaisheki poeg Chiang Ching-kuo, kes viiski maa paternaalsest ajastust modernsesse. Ja ehkki Ching suri juba 13. jaanuaril 1988. a, oli tulemus jalustrabav: ehitati kaks meresadamat, rajati laevaehitus, elektriraudteevõrk, rahvusvaheline lennujaam, keemiatehas, tuumaelektrijaam jne. Taiwanlased on tõeliselt uhked ja rõhutavad innukalt, kuidas lähiajal käivitub ülikiire raudtee ehitamine läbi mäemassiivide saare ühest otsast teise!
Huvitav on ka see, et üle kogu maailma oma toodangut eksportiv saareriik ei oma enda pinnal enam praktiliselt suurtööstust! See kõik on kolitud "suure venna" manu mandrile (loomulikult puhtpragmaatilistel eesmärkidel). Juhtimine toimub aga endiselt Taiwanis – seega on ikka rohkem "sinikraelisi" taiwanlasi "valgekraestumas" või siirdunud teenindussfääri.
Nii võisingi oma hilisõhtustel jalutuskäikudel näha massiliselt büroodes istuvaid lipsustatud noorsande, ja seda lausa öötundideni välja.
Mis puudutab Taipei kui linna üldpilti, siis avanes luksusliku Hyatti aknast uljas kõrghoonetega panoraam, mis öösel tuksles reklaamtuledes, päeval näitas aga kummalist põimikut "mitte-nii-säravate" põiktänavatega.
Olles kõigepealt saanud kommertsšoki osaliseks ostukeskustes, kus (muide!) kohalikud massiliselt sisseoste teevad ja kus olid esindatud kõik mulle teadaolevad eliitbändid, suundusin ma just nende mainitud põiktänavate poole. (Mis puudutab riidekraami, siis õnnestus mul sellest kiusatusest üpris lihtsalt pääseda – nimelt on pikim pakutav kasv 175 cm!)
Kõigest saja meetri kaugusel ostukeskustest avastan sootuks teistsuguse maailma: pisikesed räämas söögikohad, maikasärkides vanamehed "teab mida" tegemas, tänavatele avatud majapidamised.
Kuid eksib see, kes usub end astuvat slummide rajooni. Prahti pole endiselt kusagil ja juba ülejärgmises tänavas leiate end keset hiiglaslikke kaubanduskeskusi ja moekalt riietatud noortehorde. Ja nii keskööni välja, mil kaubamajad oma uksed sulgevad, andes teatepulga üle nn Nightmarketitele, kus tervete tänavate ulatuses kaubeldakse hommikuni välja kõigega!
Nii hotellis kui kommertskeskustes valitseb huvitav atmosfäär: iga 20 meetri tagant pakub teile oma abi livreesse riietatud noormees või neiu, juhatades kätte otsitud suuna. Nagu selgus, on see osa teadlikult aetavast poliitikast – nimelt siis, kui töökohad Hiina Rahvavabariiki koliti, hakkas tööpuudus kiiresti suurenema. Tuli midagi kiiresti ette võtta ja nii tekitatigi lisaks valgekraedele tohutul hulgal kohti teenindussfääris. Nüüdseks on suund vilja kandmas, sest töötus Taipeis on kahanenud neljale protsendile. Kui lisada siia juurde, et käibemaks on kõigest viis protsenti (!), siis on selge, et ostuparadiisid vaikelu ei näe!
Et linnal rahapuudust pole, võib näha uutest uljatest rajatistest, mis häbenemata taeva poole sööstavad. Uusimaks fenomeniks on tagurpidi kuuske meenutav "Taipei 101" (101 korruse järgi), mille maailma kiireim lift viib teid võrratule vaateplatvormile, startides alumisi korruseid hõlmavast linna kõige eksklusiivsemast ostuparadiisist.
Sama eksklusiivses stiilis möödusid meie rahvusvahelisele seltskonnale pakutavad lõunasöögid. Muljed, mida vahetatakse, on vaimustatud nii nähtu-kuuldu kui linnapea poolt räägitu osas. Linnapea "Mayoo-Ma", nagu teda kutsutakse (täisnimi Ma Ying-jeou – toim.), on ehtameerikalikult karismaatiline ja sõnaosav, nagu Harvardi mehele kohane! Ta räägib varjamatu uhkusega modernsest allmaaraudtee võrgustikust koos E-rahal baseeruva maksekaardiga (muide, kellelgi ei tule pähegi jänest sõita, prahi mahaloopimisest rääkimata!), õhusaastevähendusprogrammidest jms.
Taiwan areneb ja ponnistab kõigest väest, üritades end maksma panna rahvusvahelises plaanis aina kitsamaks jääval areaalil, kuhu "suur vend" ta surunud on.
Õnneks ei kajastu see atmosfääris, mille kohapealt leiate. Vaatamata kõikidele bankettidele jäi kõige eredamalt meelde see üks söögikord, mil pidin toituma omal käel.
Leidsin ühe tillukese söögikoha ühel ülalmainitud põiktänavatest. Lausa emalikult hoolitsedes tõstis elatanud ettekandja minu ette juurvilja, mereandide ja maitseainekuhjad, mis siis sujuvalt otse laual podisevasse katlasse libistati. Õigel ajal tuli vastavaid asju pulkadega leida ja läbi maitsekausikese suhu pista. Tõeliselt vaimustav kogemus, eriti kui sinusse suhtutakse viisaka heatahtlikkusega!
Milles on siis see vahe Aasia mandril laiutava Hiinaga, mille Teise maailmasõja lõpul vallutasid kommunistlikud relvajõud, tõrjudes (tegelikult legitiimse) Hiina Vabariigi n-ö viimastele saartele? Väidetavalt näevad Shanghai-taolised metropolid pealiskaudsel vaatlusel välja sarnased ka Rahvavabariigi poole peal?
Mõlemal poolel käinud inimeste kommentaaride põhjal on kaks peamist erinevust: need on elukvaliteet ja inimesed ise. Totalitaarsele ühiskonnale omase morni maski asemel vaatab teile Taipei otsa helgelt ja rõõmsalt. See ongi elementaarne, kui ollakse – vaba rahvas vabal maal!
