Minevik

On sada aastat möödas sellest a’ast, kui Johannes Pääsuke Tartu kohal tiirleva vigurlendur Utotškini kaameraga kinni püüdis. Temast sai paar aastat hiljem ka esimese Eesti mängufilmi “Karujaht Pärnumaal” autor. Siis tulid juba vennad Parikased, vennad Märskad ja Theodor Luts. Eesti film oli sündinud. Suremisest pole juttugi, ikka veel sünnib, eriti hoolega on ta seda teinud kohe lõppeval filmiaastal 2012.

Minevikust lugupidamine, vundamendi toestamine on 12. detsembril filmiaasta pidulikult lõpetanud Eesti filmi andmebaasi www.efis.ee avamine Balti Filmi- ja Meediakooli filmipaviljonis.

Eesti filmi andmebaas hõlmab Eesti filmiloojate loomingut aastatest 1912–2012 ja selles on kokku 15 471 kirjet Eesti filmide ning filmikroonikapalade kohta. Kuigi elektrooniline rahvusfilmograafia ei ole veel valmis täismahus ning filmiuuringud ja informatsiooni täiendamine jätkuvad kavakohaselt 2017. aasta lõpuni, on see juba praegu kõige täielikum avalikkusele kättesaadav Eesti filmi ja filmikultuuri varamu. Paljude mängufilmide katkendeid ja kroonika-, tele- ja tudengifilmide täisversioone saab andmebaasis ka vaadata.

Olevik

Eesti filmi aasta on olnud rikas. Esilinastus seitse Eesti režissööride täispikka mängufilmi: Ilmar Raagi “Eestlanna Pariisis”, Toomas HussariSeenelkäik”, Ain Mäeotsa “Deemonid”, Rain Tolgi ja Andres Maimiku “Umbkotid”, Andres Kõpperi ja Arun TammeVasaku jala reede”, Peeter Simmi “Üksik saar” ja Heleri Saariku “Kõik muusikud on kaabakad”. Hulgast uutest dokumentaalfilmidest kajasid kõige enam Marianna Kaadi “Tööpealkiri: Imelaps”, Sulev Keeduse “Varesesaare venelased” ja Manfred Vainokivi “Vaeste kirjanike maja”. Animafilmidest tooks välja näiteks Priit Tenderi ja Kaspar Jancise “Ussinuumaja”, Vladimir Leschiovi “Villa Antropoffi” ja Andres Tenusaare “Kolmnurga afääri”.

Publiku huvi oli erakordselt suur: Eesti filmi vaatajanumber jõudis just ilusa numbrini 200 000.

Publiku lemmikuks osutus Toomas Hussari “Seenelkäik”, mis esilinastus 20. septembril ja kogus esimese nädalavahetusega kinodes 4697 vaatajat, olles juba selle tulemusega käesoleva aasta edukaim Eesti film. Praeguseks on vaatajaid üle 70 000.

Kõige eksootilisem paik maakeral meie kinokunsti valgele linale jõudmisel oli lumine ja jäine Antarktis. 24. detsember 2011 – 31. jaanuar 2012 toimus Antarktise lühi-, dokumentaal- ja animafilmide festival, kus oli “Eesti film 100” filmide valik. Polaarjaamades Novolazarovskaja, Maitri, Troll ja Aboa vaadati 40 filmi 14 riigist. Eestist olid programmis Andres Söödi, Priit Pärna, Riho Undi, Jaak Kilmi jt autorite tööd, kokku 13 filmi.

Tulevik

Kes teab, mida Eesti filmi tulevik toob? Eks ikka noored andekad eesti režissöörid.

Ivan Pavljutškov:

Ivan Pavljutškov on Balti Filmi-ja Meediakooli filmikunsti õppekava magistrant. Ivani film “Valge ruut” tunnistati žürii poolt parimaks BFMi selle aasta festivalil ja filmi autorid pälvisid esimesed kuldsed poisikesed ehk BoBid. Film on rännanud ka mööda rahvusvahelisi festivale ja võitnud mitmeid auhindu. Ivaniga ajab veidi filmijuttu Kairi Prints.

Su “Valge ruut” oli väga edukas. Mis emotsioonid sul on selle filmiga praegu?

Filmi “eluga” olen väga rahul. Üsna tore on näha, et ka teised meeskonna liikmed saavad rahvusvahelist tunnustust. Helirežissööri, operaatori ja ühe peaosalise tööd on tunnustatud – kuna filmi tegemine on kollektiivne töö, siis see on väga tähtis. Meie film on tõlgitud nelja keelde – inglise, portugali, prantsuse ja eesti – ning seikleb siiani maailmas ringi.

Mis sul tulevikus plaanis on: kas on ka mingi film praegu töös?

Hetkel kirjutan oma diplomifilmi stsenaariumi. Lugu on ühest vene noormehest (pärit linnast), kes läheb oma eesti neiuga maale jaanipäeva tähistama, et samal ajal paluda tema kätt. Muidugi kõik ei lähe suurepäraselt. Lisaks valmistame kooli raames lühinäidendit, millest tuleb minu esimene teatri katsetus.

Mida sa arvad praegusest eesti filmi seisust? Mis tase meil on, kuidas meil maailma filmiga võrreldes läheb?

Ma mõtlen, et tähtis on see, et Eesti filmid mõjutasid sel aastal laiemat publikut. Euroopa filmidega võrreldes on meil veel vaja palju areneda, aga praegu liigume õiges suunas, nii et lähiaastatel võiks minna paremaks.

Mis suund see siis on? Mis žanrid tuleviku-Eesti filmis juhtivad võiksid olla?

Tundub, et varsti tuleb Eestis õige tasakaal mainstream-filmide ja art-kino vahel, kuna uue põlvkonna režisööridel on võimalused ennast väljendada vabamalt nii ideeliselt kui tehniliselt. Arvatavasti võivad Eesti filmi tulevikus juhtivad žanrid olla komöödiad ja ulmefilmid. Teeme ja vaatame!

Mis on su eredamad mälestused sellest filmiaastast?

BFMi uue maja avamine, “Sleepwalkersi” festivali tagasitulek ja kindlasti Fellini retrospektiiv Sõpruse kinos.

Anu Aun:

Noore režissööri Anu Auna lühimängufilm “Vahetus” on maailma filmifestivalidel võitnud praeguseks juba 17 väärikat auhinda. Katrin Maimik uurib, mida filmiaasta talle tõi ning millised on tulevikuplaanid.

Eesti filmi aasta on kohe läbi, mis see sulle kui filmitegijale andis?

Enamasti tegelesin oma filmiprojektidega, aga vaatasin näiteks televisiooni vahendusel päris suure hulga vanu eesti filme, paljusid neist polnud varem kordagi näinud. Avastasin enda jaoks mitmeid režissööre, kelle puhul ma teadsin küll nende olemasolust, aga nende filmiloominguga ei olnud seni tuttav. Kõige parem uudis filmitegijatele tuli minu arvates nüüd aasta lõpus, kui kuulutati välja EV100 filmide konkurss. See tähendab, et avaneb võimalus rohkem filme teha.

Praegu on sul arendamises täispikk mängufilm “Polaarpoiss”, mille stsenaristiks ja režissööriks oled. Mis lugu see on?

“Polaarpoiss” on gümnaasiumi lõpetavast poisist Mattiasest, kelle suur unistus on minna Berliini oma suure eeskuju käe alla fotograafiat õppima. Poiss armub bipolaarsesse tüdrukusse, kes tõmbab Mattiase igasugu sekeldustesse. Kõik on väga seikluslik, aga illegaalne. Mattiast ähvardab koolist välja viskamine ning lõpuks sooritab ta kuriteo, mille pärast on tal oht vangi minna. Mattiase peas hakkab küpsema plaan, et tal õnnestuks karistusest pääseda, kui ta süüdimatuks tunnistataks. Selleks tuleks tal aga teeselda ainsat vaimuhaigust, mida ta lähedalt näinud on – bipolaarsust.

Bipolaarsus on nagu mingi moodsa ühiskonna haigus?

Jah. Eks “Polaarpoisi” lugu peegeldab ka seda, kuidas ühiskonnas on asjad paigast ära, kuna inimeste paljud tunded on alla surutud. Kui normaalsed on tegelikult need, kes ei ole bipolaarsed ning ei tunnista oma loomuse tumedamat poolt? Kogu maailm on polaarne. Öö ja päev, mees ja naine... Kui see tasakaalust välja läheb, siis ongi tulemuseks stressis kooliõpilased ja vanainimesed, kellel on vähemalt 20 haigust. Kui oma emotsioonid ja tahtmised niimoodi alla suruda, siis ei saa lõpuks ise ka enam aru, kes sa selline oled ja mida sa oma elust tahad. Alustada tuleb sellest, et olla enda vastu aus.

Ja kaugel on filmi ettevalmistus?

Oleme filmi arendanud viis aastat, sel suvel loodame kindlasti võttesse minna. Filmi peaosades on andekad ja ilusad noored Roland Laos ja Jaanika Arum. Filmi operaator on Erik Põllumaa, kunstnik Jaagup Roomet.

Kelle filmid sulle endale meeldivad?

Mulle meeldib Taani kaasaegne kino. Sellised realistlikud draamad, kus on pandud tugevasti rõhku ka visuaalsele poolele. Režissööridest võiks nimetada näiteks Christoffer Boed, Dagur K?rit, Per Flyd, Lars von Trieri.

Kuidas siis tundub, kas Eesti filmi kuldaeg on möödas või pigem ees?

Ma arvan, et see on ikka ees. Tuleb anda võimalus uutele noortele tegijatele, et nad saaks end tõestada enne, kui nad väsivad üritamast. Julgust oleks vaja rohkem otsustamiste osas. Praegu minnakse pigem alati kindla peale välja, mistõttu on uusi tulijaid filmis vähe. Noorte tegijatega tuleks filmi ka värskust.
Aasta...... Nälgija

“Kõik muusikud on kaabakad” režissöör Heleri Saarik: “Lähed võtteplatsile, vaatad, et seda sööki on nii vähe seal, siis tuleb ikka arvestada, et mehed ja poisid ikka söönuks saaks. Ju see on mu figuurile hea, mõtled, ja jätad söömise vahele.” (Ringvaade)

... Antsakas

“Seenelkäigu” režissöör Toomas Hussar käis Karlovy Vary filmifestivalil. “Mulle öeldi ka, et sellise kerglase suhtumisega ei maksa festivalil auhinda loota. Selle peab saama film, millel on ikka maailmavalu sees.”

... Arusaaja

“Deemonite” režissöör Ain Mäeots: “Noor režissöör peab aru saama, et ka näitleja on arusaaja inimene. Enamasti. Kui ei osata seletada, mida tahetakse, on alati parem ka see välja öelda. Näitleja ju mõistab. Hullem variant on püüda endast paremat muljet jätta, mingi poos võtta, monitori taha peitu pugeda või targutama hakata.” (Kinoleht La Strada)

... Üllatuja

“Deemonite” režissöör Ain Mäeots: “Kui “Deemonid” valmis sai, olin meeldivalt üllatunud – just sellise filmi matahtsingi teha.” (Kinoleht La Strada)

... Sulataja

“Kirjanike maja” režissöör Manfred Vainokivi: “Kui ta toksib arvuti taga, seal ei olegi midagi vaadata. Aga see, kuidas ta maailma mõtestab ja kui ta ühel hetkel ära unustab, et kaamera käib ja inimeseks muutub ja üles sulab. Ta olemus hakkab vähehaaval välja paistma.” (Eesti Päevaleht)

... Meremees

“Kirjanike maja” režissöör Manfred Vainokivi: “Põhiline on ikka dilemma: mis on minu eksistentsi mõte. Sõnades kõlab see muidugi tüütult, hallilt ja igavalt, aga pildis on tunnet, meeleolu ja romantikat ikka rohkem.” (Eesti Päevaleht)

... Fatalist

“Umbkottide” üks režissööridest Rain Tolk: “Seda, kas film “Umbkotid” saab seriaali näol järje, teab praegu vaid Issand Jumal.” (Õhtuleht)

... Romantik

“Eestlanna Pariisis” režissöör Ilmar Raag: “Oma elu vaadates on mul tunne, et kinomehe elu on üsna sarnane meremehe eluga, mistõttu sind ei ole iial kodus. Et aga tunded rähmlevad rinna sees, pean nendega midagi tegema. See ongi materjal tekstidele, mida kirjutan, ja filmidele, mida ma teen.” (Postimees)

... Šokk

“Tööpealkiri: Imelaps” režissöör Marianna Kaat: “Kui mõni meie režissöör ütleb, et teda ei huvita üldse vaataja, siis ma olen šoki ääre peal – mismoodi teda ei huvita? Ja nad on selle üle uhked! No tere talv. Aga raha ta võtab. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud.”