Taju vormiv arhitektuur

Arhitekt Inga Raukas intervjueerib Londoni arhitektuuribürood Plasma Studio.

Viiendal Põhja- ja Baltimaade Arh­itek­tuur­itriennaalil Tallinnas 12.–14. septembrini vastandusid seekord mõneti tahtmatult “uued ja vanad”: noored ja vanad väheehitanud kuulsused, eesti “teismelised ehitajad” (“teenager builders” nagu keegi k­ü­la­­listest tabavalt verinoorte arhitektide eneseteostamise võimalustele viidates märkis) ning palju-palju maju teinud arhitektid. Eri­ar­va­mustest sai alguse diskussioon.

Kuidas te hakkasite koos töötama?

Eva: Meil on veidi erinev taust. Ma alustasin arhitektuuriõpinguid Venezuelas. Õppisime palju päris formaalseid asju ilma igasuguse kontseptuaalse taustata, a la kuhu panna tua­le­tid. Holgeriga me kohtusime Londonis. Mi­na tegin diplomitöö Jeffrey Kipnise juu­res, täies­ti kunstikauge, protsessibaasilise ja teo­reetilise töö. Holger õppis algul Saksa­maal, kust pärinevad ka ta head tehnilised teadmised, ning hiljem East Londoni ülikoolis. Ta on rohkem huvitatud fenomenoloo­giast, ko­ge­muste põhisest arhitektuurist ja märk­sa enam maa peal kui mina. Sageli ole­me me Holgeriga küll ühel meelel projekti tulemuse suhtes, kuid oleme eriarvamusel selleni jõudmise viisis.

Kuid te mõlemad olete huvitatud erilisest ruumist, mida te oma ehitistega loote?

Eva: Mina ei mõtle sellele kunagi enne, Hol­ger uurib rohkem reaalset olukorda, ruumi, muutuvaid vaateid.

Holger: Oleme arvamusel, et projekti õhus­­­tik tekib kontseptuaalsest selgusest, ja ole­­­me üsna ratsionaalsed. See on midagi, mis tekib pärast. Meie eesmärk on arendada ideed töötavaks ehitiseks.

Kuidas te suhtute Peter Eisenmani ruumi “voltimisse” ja diagrammi arhitektuuri? On teie projektid seotud rohkem abst­rakt­sete või reaalsete konstruktsioonidega?

Holger: Me tahame oma projektid üsna kiiresti tegelikku maailma tuua ja mõtleme, kuidas need on tajutavad ehitistena. Püüame projekti läbiva koherentsuse poole. Siinkohal lõpeb meie suhe Eisenmani graafiliste konstruktsioonidega.

Eva: Eisenman ehitab diagramme, ta aren­dab need keeruka disainini, mida ilmselt keegi teine ei tee. Diagrammid transfor­mee­ru­vad üksüheselt ruumi, kuid ehitistena on need puudulikud. Me püüame ilusate diagrammide üksüheselt realiseerimisest hoiduda. Arhitektina pead sa muutma projekti te­ge­likkuseks. Ehitamine on midagi muud, kui sul on kindel eelarve, nagu näiteks meie hõ­besepa projekti puhul – ainult 12 500 naela. Kui sa tahad teha midagi üsna eksperimentaalset, ei saa sa kinni jääda diagrammidesse, vaid need tuleb muuta materiaalseks konstruktsiooniks, viisil nagu ka tellija soovib.

Holger: Sellist tüüpi ainult diagrammide tegijad on postmodernistid, kes näevad asju kui millegi muu, kas või näiteks liikumise-voolamise või mingi filosoofia tähistajaid, mitte reaalsete, vaid mõtteliste konstruktsioonide tähistajaid.

Teie ideed on üsna jõulised, kuidas te tellijale oma taotlused selgeks teete?

Eva: Meil on olnud väga head tellijad: noo­red, kunstnikud, fotograafid, loomingulised inimesed. Näiteks võib tuua ühe arhitektuuribüroo ümberehituse, mida me lahendame suure­mõõt­melise mööbliga: 20 m pikkuse pingiga jms. Nad palkasid meid, et me tooksime nen­de eripärasesse maailma midagi uut ja ins­pi­ree­rivat. Teist projekti teeme jällegi foto­graa­fi­le ja videokunstnikule. Meil vedas, et meie esi­mene ehitatud projekt, büroo välisuks noo­rele 27aastasele tellijale, andis meile või­ma­luse eksperimendiks volditud klaasseinaga.

Holger: Me oleme huvitatud inimeste ruumikogemuste muutmisest.

Eva: Hõbesepa stuudio, meie kõige enam auhinnatud töö, kujunes välja heast koos­tööst tellijaga. Ta on ise skulptor ja töötab ai­nult metallidega, kasutades vana jaapani teh­ni­kat mokume, mis seisneb eri metal­lid­e kih­tide töötlemises neid tagudes, mille läbi muutub vorm ja jõu tugevusest sõltuvalt saab mõjutada eri metallikihte. Tule­mus on hämmastavalt ilus ja kaootiline. Ta oli väga õnne­lik, kui me pakkusime tema stuudioks välja just metallrestidest konstruktsiooni. Ehkki ta ei kasuta mitte kunagi nurgelisi vorme, pidas ta meie lahendust heaks tau­s­taks oma töö­dele. Projekteerisime stuudio kõrgesse ruumi keerduva lindina jätkuvad platvormid, kus iga uut tasapinda võib kasutada erinevalt.

Holger: Ta saab kasutada seda metallkonstruktsiooni kui galeriid, mida mööda ka külalised saavad liikuda.

Kas te püüate luua kompleksset ja paljutähenduslikku ruumi ja seeläbi avada uksi uutele mõtteviisidele?

Eva: On väga palju arhitekte, kes on ainult disainerid või lausa dekoraatorid. Viimased ei erine arhitektidest mitte töö mastaabi poo­lest, vaid lähenemise viisi ja taotluste poolest. Arhitekt peab olema võimeline kaasaegset kul­tuuri tootma, sellele midagi lisama. Meie ar­vates on suhtlemine klientidega kõige pa­rem viis seda teha, sest see annab võimaluse arendada ja vormida inimeste ruumitaju. Meie soov on pakkuda ettekirjutamata funktsioonidega ruume, mille kasutamine tõesti sõl­tub inimestest endist, aga asetab nad olu­kor­da, kus nad peavad uuesti mõtlema, kui­das ruumi paremini ja huvitavamalt kasutada.

Holger: Meile meeldib erinevate kogemustega mängida.

Eva: Kuid me ei kasuta oma tellijaid laborihiirtena, vaid pigem tajume oma tööd uue generatsiooni ülesandena uurida varasemaid kogemusi ja mõtelda sellest, kuidas saaks asjad olla teisiti.

Holger: Me loome väga erinevaid ja spetsiifilisi olukordi, gradatsioone ruumis. Sellest tekibki arhitektuur. Meie töö on luua uut tüü­pi suhteid inimeste ja kohtade vahel, mitte ai­nult uut vormi ja keskkonda. See on paljude teistsuguste suhete tekitamine ja vanade ümbertegemine ning me tahame näidata, mida arhitektuur ja ruum suudavad pakkuda. Sellest tuleneb meie huvi teha reaalseid asju, mitte ainult sõnu või diagramme.

Kuidas luua neidsamu kvaliteete suuremas skaalas, näiteks urbanistlikus projektis? Planeerimine on mõneti abstrakt­ne ja üldistatud tegevus. Missuguseid andmeid te kasutate analüüsiks?

Holger: Oleme huvitatud kvaliteetidest, mida andmete analüüsimine üksi ei anna. Pigem me kasutame oma pead.

Me ei arva, et andmetest tulenev loogika oleks alati õige. Topograafia toimib samuti ini­meste liikumise juhtimisel ja liikumise planeerimine ei pea tulenema statistikast. Ar­hi­tekti asi on luua valikuvõimalusi ja seda saab teha ainult mõistusega, mitte statistikaga.

Eva: See püüd koherentsuse poole vas­tan­dub kollaaþile, lihtsalt asjade kokkupa­ne­misele. Projektile saab läheneda terviklikul viisil, leida lahendused nii fassaadile, konst­rukt­sioonile kui liikumisele. See ongi para­meet­riline disain – kõik on ühendatav oma­vaheliste suhete võrku. Ma arvan, et meile olu­lised kvaliteedid on üleviidavad linnamastaapi, kuna planeering on nendesamade ini­meste jaoks.

Kõige olulisem ongi viis, kuidas seda teha. Kas te töötate rohkem makettide, arvuti või paberiga?

Eva: Alustame diagrammidest ja joonistami­sest, mõtlemisest ja siis töötame edasi pindade ja mudelitega. Maketiga töötades oled sa samal ajal teadlik nii lõikest, plaanist, vaa­test kui ka mahust ja mudelit muutes sa muudad kõike korraga.

Holger: Kuid meil läheb palju aega idee sel­guse saavutamiseks ja skeemide tege­miseks. Meil ei ole läbivat stiili, lahendused tulenevad meie töötehnikast.

Te rääkisite, et püüate olla järjepidevad nii idee kui detailide suhtes. Kas kõik on teie kontrolli all või ilmneb vahel ka midagi üllatavat?

Holger: Arvutiga töötades mitte eriti.

Eva: Ehitatavate objektide üle püüame saada kontrolli niipalju kui võimalik, me jä­ta­me väga vähe lahtiseks. Kuid suuremaskaa­laliste projektide ja konkursside puhul mitte ning ehitis üllatabki vahel. Ookeani­muu­seu­mi ja Mozarteumi me arendasime erinevalt. Viimase puhul töötasime põhiliselt 20 päeva ainult diagrammidega. Ookeanimuuseumiga aga töötasime viiekesi väga palju ja suhe ehitisega oli teistsugune. Kui näiteks anda no­velli kangelasele piisavalt personaalsust ja kirjeldada teda väga hästi, jõuad sa punkti, kus tema isiksus hakkab kõnelema. Siis hakkad sa mõtlema rohkem sellele, mida ta nüüd teeks ja kuidas välja näeks. See muutub huvitavaks ning sa kaotad mõnes mõttes kontrolli. Päris kontrollimaniakid me ka ei ole.

Kas on midagi, mis teil triennaalil veel ütlemata jäi? Alati püüab keegi uusi nähtusi või trende nimetada, kuid arhitektuuri liigitamine vaid minimalismiks ja mood­salt voolavaks küberruumiks takis­tab nägemast palju muud, mis selle sees toimub.

Holger: Me oleme huvitatud reaalse ja komp­leksse ruumi loomisest lihtsal-loomulikul viisil.

Eva: Ma tajun vahel neid voolavaid kurve ja arvuti renderdatud pindu kui manerismi ja dekoratsiooni, tihti ei ole need tehtud sisulistel põhjustel ega ehitamiseks, vaid dekoratsioonina, nagu postmodernistlikke kaunistusi. Vilen Künnapu nimetas seda küberbarokiks või ekspressionismiks, aga selline silt ei puu­du­ta ei sisu ega ideid, vaid ainult väga pinnapealselt väljanägemist või trendi. Me ei ole nõus selliste siltidega. See ei aita mõista arhi­tek­tuuri sisu.

PLASMA stuudio
Asutatud 1999 Londonis
Eva Castro (1969, Argentina) Graduate Design Diploma Architectural Association School of Architecture London (AA)
Holger Kehne (1970, Saksamaa) MA, DipArch/RIBA University of East London

Tähtsamad auhinnad ja projektid:
GA Award 2002, Silversmith’s Workshopi eest, kaasvõitja Stuudio Liebeskind
Young Architect of the Year Award 2002 (Corus / Building Design)
Mozarteum Salzburgis, Austrias. Arhitektuurikonkurss 2002, 3. preemia
Saksamaa Ookeanimuuseum, Stralsund. Arhitektuurikonkurss 2002, 5. preemia
Transpordisõlm Brunico, Itaalia. Arhitektuurikonkurss 2001, äramärgitud töö
Hõbesepa stuudio, Muusiku kodu, Fotograafi stuudio jt projektid Londonis
Eva Castro ja Holger Kehne on õpetanud ja pidanud loenguid Londonis, Helsingis, Münsteris
Unit Masters Architectural Association School of Architecture London
Plasma stuudio on kutsutud osalema mitmetele näitustele Londonis, Münsteris, Berliinis.
Plasma stuudio töid on avaldanud Architectural Record, AIT, ZOO Magazine, Frame Magazine, Wall Paper, Bauwelt jne. Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaali kutsutud esineja. Tallinn 2002