Takeshi Kitano "Takeshid"

Jaapan, 2005. Osades Takeshi Kitano, Kotomi Kyono, Kayoko Kishimoto, Ren Osugi, Susumu Terajima, Tetsu Watanabe jt. Esilinastus 8. septembril 2006 kinos Sõprus. 


Jaapani superstaari Takeshi Kitano "Takeshid" on nõrgem kui tema kaks viimast tööd "Nukud" (2002) ja "Zatoichi" (2003). Film on eksperimentaalne, keerulise struktuuriga, kahte keskset rolli mängib stsenarist-režissöör-peaosatäitja Takeshi Kitano ise. Üks neist on "tema ise" ehk meelelahutusmaailma staar Beat Takeshi. Teine aga lontu poemüüja Kitano, kes on amatöörnäitleja ja käib pidevalt ebaõnnestunult prooviesinemistel. Kahe mehe elud hakkavad ristuma - kas hakkab Kitano sisse elama Takeshi gängsterirolli või vastupidi, kust algab "päris elu" ja kust unenägu, jääb tegelikult avatuks vaataja enda interpretatsioonidele. Teisedki näitlejad peale peategelas(t)e esinevad topelt- või peegelrollidega, mängides ühe elus ühte ning teise elus teist tüüpi. "Takeshide" narratiiv on segane - lugu hüppab ühest tegevusliinist teise, reaalsusest fantaasiatesse ja hallutsinatsioonidesse, olevikust tulevikku. Seejuures on kasutatud väga ohtralt kujundeid, sümboleid ja viiteid autori varasematele töödele.  

Ühest küljest unistab "väikene inimene" Kitano elust yakuza- ja samuraifilmides, mis on Jaapani mõistes massikultuur - siinkohal muigab režissöör enda ja oma populaarsuse üle. Teisalt peaks  koomilistena mõjuma massikultuuri ohvri Kitano täielikud läbikukkumised filmikatsetel. Siiski juhtub, et film, mis on oma olemuselt komöödia, mõjub tegelikult üsna kurvana. Võib-olla tuleb siin mängu jaapani ja meie huumorimeele erinevus. Eneseiroonia ja massikultuuri paroodia mõjub "Takeshides" kuidagi jahmatava, nukra ja kohati isegi enesevihkajalikuna. Melanhooliat on põhjendatud sellega, et 58aastane režissöör annab ülevaate žanritest, millega ta oma karjääri jooksul on tegelenud. Ta on ise öelnud, et see film märgib ühe etapi lõppu tema lavastajakarjääris. Kokkuvõte või ei, aga igatahes on ta loonud sürreaalse autobiograafia, kus stepptantsu vehkimise vahele lastakse, kaks relva käes, maha nii yakuza'd kui sumomaadlejad, ning isegi DJ. 

"Takeshid" on väga omapärane, isiklik ja imelik, seal on mitu täiesti geniaalset stseeni (pangarööv, tulistajad muutumas taevas säravateks tähtkujudeks, rannatants), mis jäävad meelde ja kummitavad vaatajat veel tükk aega tagantjärele. Teisalt on tegu ikka maniakaalse egotripiga - ühemehe-show'ga, mis mässab Kitano enda staaripersooni, eraelu ja rollidega näitleja ja lavastajana, ajades vaataja mõnuga segadusse. 

Kunstiteosena tuleb "Takeshisid" hinnata kõrgelt - see on julge, eneseirooniline ja huvitav film. Aga kerge vaatamine ei ole see mitte mingil juhul. Reede õhtul oli kinosaalis peale minu veel neli tüdrukut, ja pole ka ime. See on paras amps Jaapani fännidele ja metafüüsikanäljastele, tavalisele kinokülastajale meelelahutuseks seda soovitada küll ei julgeks.

"Iga kord filmi üle vaadates üllatun ma sellest kummalisest maailmast, mille olen loonud suurel ekraanil, ning imestan, et see on kukkunud välja veel imelikum, kui ma ootasin. Filmi vaatajatele soovitan peatada kõik oma mõistuspärased tegevused ning "tunnetada" filmi. Pärast seda soovitan filmi veel kord ära vaadata, enne kui hakkate analüüsima."

Takeshi Kitano

Takeshi Kitano (1947) alustas meelelahutusäris 1972. aastal Beat Takeshi nime all, mida kasutab senini. Kitano oli 1970ndatel tuntud lavakoomik. Tema režiidebüüt sündis 1986. aastal filmiga "Violent Cop". 1997. aastal saabus rahvusvaheline tunnustus filmiga "Tulevärk", mis võitis Veneetsias filmifestivalil Kuldlõvi.

Ka tema järgmised filmid "Vend" (2000), "Nukud" (2002) ja "Zatoichi" (2003) on võitnud auhindu rahvusvahelistel filmifestivalidel.