TaKu ehk jälle mainekujundusest

New Yorgis on MoMa, Tallinnas võiks olla TaKu. MoMa–d teavad kõik kunstisõbrad, aga mis on TaKu? TaKu oleks minu jaoks lühend “Tallinna Kunstihoone”. Hea ja suupärane, tähistatava objektiga seotud. Miks ma sellest kirjutan?

Alles see oli, kui tehti ettepanek Eesti ümber nimetada Estlandiks ja asendada sinimustvalge viirulipp ristilipuga. Et siis olla me rohkem Euroopa ja regionaalne ühtekuuluvustunne Põhjamaadega märgiliselt konkreetsem, valitsus ja rahvas tuleviku arenguplaane seades rohkem psühholoogiliselt motiveeritud. Ideede demagoogilisus oli läbipaistev ja sinna see asi jäigi. Nüüd pani Tallinna Kunstihoone kuraator Anders Härm ette leida Kunstihoonele uus lühem, löövam ja suupärasem 4-6 täheline nimi, mis hõlmaks nii Kunstihoone, Kunstihoone galerii kui ka Linnagalerii ühtse kaubamärgi alla ja milles muuhulgas “poleks täppidega tähti”. Eeskujuks tõi ta Helsingi Kiasma ehk Kaasaegse Kunsti Muuseumi ja Riia näitustekeskuse Arsenalsi. Kuid eeskujud ei tööta (ka MoMa on midagi muud), sest neid kandvad asutused pole kunstihooned, nad ei täida kunstihoone, kunsthalle, kunsthal’i või taidehalli funktsiooni.         

Pole kahtlust, et ajaloolise kunstiasutuse ümbernimetamine tekitab alati kõrgendatud huvi, kutsudes esile poolt- ja vastuväiteid. Nimemaagial on ju oma tõmme ja harilikult kaasneb nime muutusega asutuse ideoloogia muutus. Ent uuenduslikkus uuenduslikkuse enese pärast on kosmeetiline operatsioon. Sama hea kui vahetada lehetoimetuses sporditoimetuse ja kultuuritoimetuse toad ning loota siis ajakirjanikelt kvalitatiivselt uusi tulemusi.