Veel aasta tagasi rõhutasid ­Kultuuripealinna korraldajad, et nende eesmärk on jätta Tallinna kultuuri jälg, et ei juhtuks nii, et pärast aastapikkust tralli ei oleks linnas juurde tekkinud ühtegi uut institutsiooni, kooslust, võrgustikku, struktuuri ega ladestunud uut loovat teadmist, mida edaspidi linna hüvanguks saaks ära kasutada.

Nii nad unistasid ja rääkisid, aga kui ma Tallinn 2011 kavale otsa vaatan, siis mida ma näen – PÖFF, Jazzkaar, DocPoint, Tallinn Treff, Tallinn Music Week, JAFF, Tallinnfilm, Augusti tantsu festival, Birgitta festival jpt – need pole ju uued ettevõtmised, mõni ikka kohe päris vana ja väärikas. Kõik jääksid ellu ka ilma Tallinn 2011 toeta. Kultuuripealinna miljonitest sai nii alternatiivne fond kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali kõrval. Kultuurikorraldajad suutsid juba aastaid toiminud üritused ja ettevõtmised 2011 egiidi alla veeretada. Raha tuleb neile riigilt nii või naa, praegu juhtus nii, et kultuurikorraldaja küsis raha, riik küsis, kummast taskust, ja andis siis mõlemast. Nii on mõlemal osapoolel mugavam ja kuivem tunne. Sissetöötatud üritusi toetades on riskid maandatud.

Kultuuripealinna poolt loodud mitmekesisus tundub mulle nii vaadates küll pigem virtuaalne kui reaalne.