Tallinn, raz, dva tri!
Saksa industriaalmetal-bändi Rammstein kontsert Tallinnas, 22. novembril, oli selle poolest kindlasti eriline, et ilmselt esmakordselt uue vabariigi ajal olid rock-kontserdi piletid välja müüdud juba mitu kuud varem. Milles siis seisneb Rammsteini fenomen? Võib-olla annab mingi vastuse sellele bändi bassimees Oliver Riedl - mees, kelle töökohustuste hulka kuulub muuhulgas ka kummipaadiga mööda rahva päid ringi sõitmine.
Õnnitlused läbimüüdud saali puhul! Mis sa arvad, kas Rammstein on osaliselt sellpärast Eestis nii popp, et endised Ida-Euroopa riigid tunnevad üksteise suhtes teatud solidaarsust?
Ma arvan küll. Mõlemad riigis ju olid domineerivaks kommunistlikud ideed, mida inimestele peale suruti ning Eestis arendati lisaks sellele tõsist integreerimispoliitikat. Ma olen pärit Schwerinist ja Schwerin on Tallinna sõpruslinn. Seetõttu õnnestus mul omal ajal vahetusüliõpilasena Tallinnat külastada. Ma mäletan, kuidas ma imestasin, miks keegi minuga ei taha vene keelt rääkida.
Kas teie muusika ja ideoloogia oleks erinev, kui te oleks pärit Saksamaa lääneosast?
Kindlasti.
Milline on Rammsteini muusikaline päritolu?
Me oleme kõik kuskil 10 aastat erinevaid bände teinud ning veelgi varem enne seda mängisin ma Ida-Saksamaal punki. Tollal võimaldas muusika väljendada oma rahulolematust süsteemi suhtes. Peale ühinemist poliitiline roll küll kadus, aga mängimise rõõm jäi. Ja loomulikult jäi sellest ajast verre ka soov provotseerida.
Tollal oli tendents põhiliselt Ameerika muusika suunas. Meie seda ei tahtnud ning meie eeskujud olid põhiliselt Euroopast.. Ministry (mis on tegelikult Amerika ansambel – geograafia toimetaja), Laibach… (pakun Front 242 ja KMFDM, mees noogutab kaasa).
Kus te poliitiliselt seisate? Kas teie muusikas väljendub poliitika vaid kommentaarina või tahate te ka mingeid vaateid ka propageerida?
Meie ennast poliitilise bändina ei teadvusta.
Singel “Amerika” ja Bushi tagasivalimine… kas on ka selline tunne, et kaotasite matshi?
Tegelikult suurt vahet ei ole, kas Kerry või Bush, aga teatud määral valdab meid võib-olla kahjurõõm, et Bush peab selle supi ise ära sööma. Euroopal on mõnes mõttes isegi kergem, sest Euroopa riigid ei pea oma seisukohti nüüd väga palju muutma – kes on otsustanud sõdurid saata ja kes mitte. Kerry valimine oleks võib-olla kardinaalselt muutnud riikide välispoliitikat, kuid nüüd võib oma seisukohtadele kindlaks jääda. Võib-olla on ka liiga vara presidendivahetust igatseda, ehk on olukord juba iseenesest lahenemas.
Küsimus sarjast: mida teevad Saksa bändid vabal ajal: Kui Kraftwerk sõidab jalgrattaga ja Mouse On Mars teeb köögis süüa, siis millega tegeleb Rammstein?
Enamusel meist on perekonnad ja me veedame vaba aja nendega koos.
Kas Rammsteinil on ka mingi teadlik seos Bertolt Brechtiga? Sarnaseid jooni ju on – tugev tööeetika, teatrikeele kasutamine…
Me oleme küll Brechti peal üles kasvanud, aga enda tegevust vähemalt teadlikult tema omaga ei seostaks. Aga võime end vabalt lasta sel teemal inspireerida!
“Mein Teil” ja Saksamaa kannibaliskandaal.. lisaks sellele pedofiilmõrvarid Belgias ja Prantsusmaal. Äkki on hoopis see uue Euroopa tulek? Kas see shokeerib teid?
Loomulikult olime me sellest kannibalismijuhtumist shokeeritud, aga teatud määral on see ka mäng tabudega. Inimesed söövad ju päevast päeva loomi ja nemad ei saa mingil moel oma õigusi kaitsta. Antud juhul inimene ju küsis oma ohvrilt luba, kas tohib teda süüa. Tegelikult on nende asjadega üldse nii, et meie arvamuse teatud küsimustes kujundab mitte probleem ise, vaid meedia nägemus sellest. Alles meedia annab sündmustele mingi, ka moraalse, suuna.
Kuidas te oma kunsti lastele seletate?
(mitmesekundine paus) Seletama peab siis kui küsitakse. Mina praegu seda veel tegema ei pea.
Rammstein on oma stiili juba leidnud. Kas tulevikus on oodata mingeid muutusi? Kas tegelete ka kõrvalprojektidega või ettevõtmistega väljaspool muusikat?
Kitarrist Richard tegeleb oma sooloprojektiga, aga muidu meil ei ole kavatsust oma stiili muuta.
Eestis on natsionalistlike teemade pinnal olnud viimasel ajal palju probleeme.
Mida te ütleksite inimestele, kes seostavad ka Rammsteini retoorikat Saksamaa minevikust tuttava natsionalismiga?
Meil ei ole sellega absoluutselt midagi pistmist. Saksa ajakirjanikud ja Saksa press on seda teemat käsitlenud ja sellest rääkinud, aga ilmselt ei suuda nad lihtsalt kuidagi oma minevikuga leppida. Kui meie tulekuni tehti Saksamaal suhteliselt üht muusikat, siis meie hakkasime ühtäkki laulma saksa keeles. Meile heideti ette näiteks seda, et meie laulja hääldab R-tähe Hitlerile sarnaselt teravalt välja. Aga igatahes ei seosta me end mitte mingil moel sellega.
On mingeid soovitusi filmi-, muusika või muust vallast?
Filmide puhul julgeksin kindlasti soovitada juba pisut veidi vanemat filmi ja see on “Elu on ilus” (Roberto Benigni). Muusikast ehk tooksin välja sellise bändi nagu Perfect Circle.
