Tallinna Kammer­orkestri sünnipäeva­paraad

Tallinna Kammerorkestri 15. sünnipäeva ­kontsert 3. aprillil Tallinna Mustpeade majas.

Kavas olid klassikuteks kujunenud Elgari, Britteni ja Schubert/Mahleri keelpilliorkestri kõlapaletti esitlevad teosed. Sünnipäevakontserti juhatas orkestri lemmikdirigendi tiitli pälvinud soomlane Juha ­Kangas. Teda tunneme eelkõige Kesk-Pohjanmaa orkestri kujundajana, kuid ta on paar hooaega tagasi peadirigendina ka Tallinna Kammerorkestriga tõsisemalt koostööd teinud. Tänaseks tunnustatud orkester, mille puhul tuuakse esile kammerorkestrile vajalikku omadust, et ka tagumise puldi mängijad on solistlike võimetega ja ansamblitunnetus täiuslik, kasvas välja dirigent Tõnu Kaljuste projektidest ajal, mil Kaljuste vajas Eesti Filharmoonia Kammerkoori juurde instrumentaalkoosseisu Bachi ja Pärdi suurvormide esitamiseks. Hiljem liitus koosseisuga professor Jüri Gerretzi Tallinna Konservatooriumi üliõpilasorkestri tuumik.

Aasta 1993 on orkestri ajaloos märgilise tähtsusega, kuna just siis tõusis orkester palgalise muusikakollektiivi staatusesse.

Tallinna Kammerorkester on ennast aastate jooksul võimekana näidanud nii esiettekannete väljatoojana kui ka klassika viimistletud esitlejana. Orkestri mitmekülgsuses veendusid saalis ka sünnipäeva tähistavad sõbrad-kuulajad. Kõlasid Elgari meisterlikult kirjutatud Herefordi ümbruskonnast kannustatud muusikalised maastikud ja surma ilust tõusvale meloodiale rajatud Schuberti kvartett “Tütarlaps ja surm” Mahleri orkestratsioonis, täis romantismi surmaihalust, mis siiski pöördus elujanuks ja seda klassikaliselt selges keelpillifaktuuris.

Kontserdi kõrghetkeks kujunes Benjamin Britteni Arthur Rimbaud’ sürrealistlikele luuletustele kirjutatud teos “Les Illuminations”. Teos, mis valmis 1939. aastal ja milles helilooja avaldas arvamust tolleaegse Euroopa kohta. Teose üks värvikamaid osi on kindlasti “Villes” (“Linnad”), milles kuuleme Britteni nägemust New Yorgist, aga seda võiks muidugi laiendada ükskõik millisele urbanistlikule keskkonnale. Britteni teose esitamisel on küllaltki palju kasutatud soleeriva häälena tenorit ja esimesena meenubki Ian Bostridge’i interpretatsioon. Kindlasti tänu sopran Aile ­Asszonyi võimsale ooperlikule häälele ja ülinaiselikule olemisele kerkisid teosest esile teistsugused nurgad ja värvid. Enim jäid meelde jõulised passaažid, kirglikkus, kalduvus hullumeelsusse. Teemadest tõusid esile “Graatsiline paani poeg” ja “Kuninganna kroonimine ennelõunases karmiinpunas”. Asszonyi omapärast häält küllap kontserdipublik juba tunneb ning samamoodi on tuttav lauljatari tehnilise võimekusega. Seekord lisandus siia veel ka Britteni partiituuri detailitundlik omandamine, seal olid olemas nii romantiliselt voogavad meloodiakaared kui õrnus. Eraldi äramärkimist väärib täpsus solisti ja orkestri ansamblitunnetuses.