Jälgin kasvava imestusega diskussiooni loodava Muusika- ja Balletikooli ehituse ja sisuloome üle. Ühelt poolt on algusest peale justkui kinnitatud, et kolm kooli – Tallinna Muusikakeskkool, Tallinna Balletikool ja G. Otsa nimeline Muusikakool – lähevad uue, ühise katuse alla igaüks oma näo ja omapäraga ning keegi ei kaota midagi. Kedagi pole ähvardatud koondamisega, praegu alustavad õpilased arvestavad õppekavaga sellisel kujul, nagu loodavad uue koolimaja seinte vahel ka lõpetada. Juhtkondade poolt kuuleb rahustavaid sõnu: kõik on kõige paremini, uus kool tuleb suurepärane, me kõik oleme selles osalised, kool saab täpselt selline, nagu meie ise seda soovime! Kõik näib arusaadav – olemasolevad koolihooned on amortiseerunud ja kitsaks jäänud, ruumi- ja inventarivajadused on sarnased, pole ju mõtet ehitada kolme uut hoonet, kui saab püstitada ühe ja suurema. Lihtsam hallata, odavam kütta, kergem ruumikasutust optimeerida, ja eeldatava kokkuhoiu arvelt saab endale lubada mitu ägeda akustikaga saali (mis vähemalt Otsa kooli rahvale oleks äärmiselt teretulnud vaheldus meie kehvakõlalisele aulale). Lisaks viimase sõna tehnikaga stuudio, uuendatud pillipargi, suurema ja rikkalikuma raamatukogu, söökla, mugavalt sealsamas asuva õpilaskodu ja isegi ujula. Küllap peab sellest talentide kontsentratsioonist tekkima ka hoopis uus sünergia!

Aga ometi on koolirahvas rahutu. Miski ei näi päriselt klappivat. Juba mitu aastat tegeldakse visiooni kirjeldamise ja sisu loomisega ja see näib olevat väga keeruline ülesanne.

Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: