Seda enam võib kiita meie arhitektuurikeskuse veenmiskunsti, et nad Ingelsi Eestisse tõid. Elamuslik oli kogeda, kuidas laevastiku ohvitseride majja üritusele nimega “Arhitektuuriteater” kogunes karismaatilise megastaari defitsiitsete õpetussõnade ja loomingu järele janunev peaaegu viiesajapealine arhitektkond. Huvi on siiski vastastikune: 2009. aastal pälvitud konkursivõidu tulemina peaks Tallinna linnahalli ja kultuurikatla vahele tulema BIGi projekteeritud uus raekoda. Ja sellised sümbolhooned lisavad iga arhitektuuribüroo portfooliole kõvasti kaalu. Samas pole pealinna meedias sellest tööst midagi kuulda olnud ja vägisi tekib mõte, et projekt on ajutiselt kalevi alla pandud.

Bjarke, lõpetasid just töö Tallinna arhitektuuribiennaali Väike-Õismäe visioonivõistluse žüriis. Millised on muljed?

See näib olevat globaalselt asjakohane teema, mis uurib, mida teha modernismi jäänukiga. Ja küsimus pole mitte ainult siinses sotsialistlikus pärandis, nagu näiteks nendes hiiglaslike sotsiaalmajade kompleksides, mis pakkusid teatud standardiga kortereid ajal, mil valitses eluasemepuudus, kuid mil ei suudetud tagada sotsiaalselt meeldivat naabruskonda. Ma usun, et võib leida lihtsaid mehhanisme, mille abil hoida seda, mis on juba olemas, ning süstida kooslusse uusi programme ja vaatepunkte.

Aga ikka põhiküsimuse juurde: millises seisus on Tallinna uue raekoja projekt?

Praegu ootab see ilmselt valimisi. Oleme arvestanud kõikide linnalt tulnud kommentaaridega ja jõudnud tulemuseni, mis peegeldab tõesti seda, mida linn sooviks. Ma usun, et sellest kujuneks väga edukas linnaruum. Muide, ka Ameerika telesaates “60 minutit” oldi just sellest projektist väga huvitatud. Leian, et see oleks hea võimalus teha uue põlvkonna avalik hoone. Tallinna omavalitsusele oleks see tõesti väärt projekt.

Mis on selle projekti peamine idee?

Me kutsusime seda projekti avalikuks külaks, see on justkui võileib kultuuri katla, vanalinna ja linnahalli vahel ehk siis ühendaks tööstuspärandit, ajaloolist hoonestust ning nõukogude olümpiaarhitektuuri.

Muidugi tuleb sellest väga suur ehitis, enam kui 30 000 ruutmeetrit. Me ei teinud eri ametitele oma korpusi, vaid panime need kõik kokku, et moodustuks ühtne avalik institutsioon, mida ümbritseks mitmekesine külataoline keskkond. Siis tõstsime kõik selle üles, et maja alla tekiks avalike teenuste turg, mis teeks sellest Tallinna kodanike jaoks kutsuva hoone: et siia tuldaks nii tarbima avalikke teenuseid kui ka vaatama näitusi, aga ka selleks, et näha, kuidas poliitikud töötavad. Kasutada saab ka katuseterrassi, kust avaneb vaade keskaegsele vanalinnale.

Ja lõpuks, justkui žesti või sümbolina poliitilisele läbipaistvusele, disainisime linnavolikogule torni, umbes nagu keskaegsetel raekodadel. Linnavolikogu saali kaldus laes on peegel ja iga kord, kui ruumis viibijad peavad rasket otsust langetama, saavad nad justkui periskoobi kaudu heita pilgu linnale, mille hüvanguks nad töötavad. Aga see tähendab ka, et õues viibivatele linlastele peegeldub istungitesaal.

Aga kas pole ikka veidi naiivne uskuda, et läbipaistev fassaad muudab linna juhtimise läbipaistvaks?

Selles on muidugi palju sümbolismi, aga teenuste turg alumisel korrusel on tõesti avalik. Ja tõesti saab näha, kuidas poliitikud töötavad.

Mulle tundub, et korruptsioon on struktuuris, korruptiivseid otsuseid saab tänapäeval teha ka arvutit kasutades, mitte avalikult hääletades. Teie hoone puhul näed linlasena tõesti omavalitsuse tööd, aga see ei enneta korruptiivsust.

Ma ei ütle, et arhitektuur võib ennetada pahade inimeste halbu otsuseid. Aga ma arvan, et saame muuta ametnikud ja otsustajad kergesti kättesaadavateks. See lahendus on kutse osalusele ning muudab inimesed linna valitsemisest teadlikumaks võrreldes sellega, kui seda tehakse suletud uste taga.

Kas võiksid tuua veel näiteid, kuidas olete üritanud arhitektuuriga teha ühiskonda justkui paremaks?

Ma arvan, et arhitektuur on mingis mõttes kunst ja teadus teha maailm kohaks, kus me tahaksime elada. Meil on arhitektidena lausa kohustus seda teha. Lõpetasime just pargi Kopenhaageni linnaosas, mis on kogu Taanis etniliselt kõige mitmekesisem, ligi kuuskümmend eri rahvust. Seetõttu oli väga oluline tekitada inimestes kuuluvustunne ja me pöördusimegi kohalike poole, et nad nimetaksid toredaid objekte oma teiselt kodumaalt, mida võiksime siin keskkonnas taasluua. Meil on seal näiteks Maroko purskkaev, Jaapani kaheksajalg, kus saab ronida, Soome jalgrattahoidja. Nii on meil ühes pargis koos radikaalselt erinevad elemendid, sest oleks ju imelik, kui väidaksime, et taanlased oleksid disaininud parima pingi ja parima lambi ja parima prügikasti. Nii on see justkui globaalselt parima praktika paik.

Tähtis on, et selle asemel, et taga ajada kultuurilise integratsiooni poliitiliselt korrektset väljendust, tahtsime pakkuda midagi muud. Keegi ei söö ju Hiina toitu seepärast, et olla hiinlaste vastu kena, vaid ikka seetõttu, et Hiina köök on maitsev. Maroko purskkaev pole pargis seepärast, et olla hea marokolaste vastu, vaid seepärast, et neil on selles vallas vaimustav arhitektuuritraditsioon. Nii jõudsime linnaruumini, mis peegeldab tänapäevase Kopenhaageni kultuurilist mitmekesisust, mitte aga taani kultuuri külmutatud kuvandit.

Oled tõeliselt menukas üle maailma. Mis on sinu saladus, bränd, mida kliendid hindavad?

Selle asemel, et kirjutada igasse töösse justkui oma autogramm, püüame analüüsida, mis on ühe või teise projekti ainulaadsed osad, parimad võimalused, suurimad probleemid. Raekoja puhul oli selleks küsimus, kuidas teha tõeliselt suur hoone nii, et sealne ruum oleks meeldivalt inimmõõduline, külalik. Kuidas teha plaaniliselt sidus ehitis, mis mõjuks samas ka rahvale ligitõmbavalt ning ühtlasi sobituks UNESCO kaitse all oleva vanalinnaga?

Eri rajatiste programmid võivad olla tõeliselt erinevad ja nii on arhitektuurgi alati unikaalsete olukordade vormitud. Peaülesande lahendamise kõrval püüame ikka vaadata, kas on ka võimalus midagi omalt poolt lisaks pakkuda. Praegu teeme Kopenhaagenis ülisuurt jäätmejaama, kus prügist toodetakse elektrit. Kopenhaagen on isegi võrreldes Tallinnaga täiesti tasane, kuid meilgi on talvel külmad ilmad ja lumi. Me pakkusime välja, et kuna see ehitis on sada meetrit pikk, siis võiksime teha selle katusest kunstliku suusanõlva. Inimesed pole tavaliselt rahul, kui nende tagaõue ehitatakse elektrijaam, aga nii nad näevad, et see on ka panus ühiskonda: siin on avalik park ning nad ei pea sõitma enam kuus tundi Rootsi suusatama, vaid saavad seda teha hoopis keset Kopenhaagenit. Nii võib mõelda, et tänu arhitektuurile võib taanlane saada paari aasta pärast alpi kahevõistluses olümpiamedali, sest saab nüüd treenida kodumaal.

Oled teinud ka installatsioone ja väikeobjekte.

Kõige kaalukam neist on Kopenhaageni väliujula, mis dramaatiliselt muutis senist olukorda. Varem tuli sõita mitu tundi, et meres supelda, ent nüüd saab seda teha linnas. See muudab täielikult arusaama linnast – suurt pilti –, mis sest, et tegu on väikese ehitisega. Mulle tundub, et kõigis mõõtkavades töötades saab panustada avalikkuse hüvanguks. Tuleb lihtsalt olukorra eripära üles leida.

Sinu enese looming tekitab palju ideid ning on ääretult eripärane. Tahaksin teada, milline on sinu enese viimane arhitektuurielamus.

Viisin äsja kogu büroo, sada viis inimest, Jaapanisse õppereisile. Käisin vaatamas Toyo Ito Tama kunstiülikooli raamatukogu, mis on šarmantne, täiesti moodne ning samas justkui arhailine. Betoonkaartega hoone on täis poeesiat, olles samal ajal lihtne. Viibisin hiljuti ka Tallinna lennusadama angaarides, kus sain minna allveelaeva, mis oli äge kogemus. Me avame tegelikult kahe kuu pärast ka ise endises Kronborgi kuivdokis Taani meremuuseumi. Meiegi säilitame kõik algupärase, lisame ainult laevatehases valmistud metallsillad – nii tekib uskumatu kontrast uhiuue ja vana vahel. Ka Tallinna arhitektuuribiennaali visioonivõistluse valguses on mu meelest olulisemad projektid, mis pärandit tõlgendavad ja uuesti leiutavad; ei püüa seda ära kustutada, vaid toovad sellesse muudatustega uue elu.

Milliseid arhitektuuritraditsioone tasub üldse hoida?

Tähtis oleks, et ei valitaks meelevaldset keelt, vaid vormid ja materjalivalik lähtuksid ikka olukorrast. Kirjeldan meie loomingut kui teadmistepõhist disaini, mis ei lähtu stilistilistest kaalutlustest, vaid hoolikast probleemi analüüsist ja potentsiaali tabamisest.


Linn otsib raha

Millest sõltub, kas uut raekoda hakatakse ehitama? Kohalike valimiste tulemustest? Või on projekt ikkagi liiga kallis?

Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein: “Põhjused, miks uut raehoonet kavandama hakati, ei ole tänaseks kusagile kadunud ning kindlasti on linnale kvaliteetset, energiatõhusat ja arhitektuurselt silmapaistvat esindushoonet vaja. Kuna tegemist on siiski suure investeeringuga, on oluline leida raehoone ehitamiseks vajalikud vahendid nii, et need ei hakkaks takistama linna muid olulisi arenguid ega igapäevaelu. Finantseerimisvõimaluste otsimisega praegu tegeletaksegi ning hoone projekteerimine jätkub esimesel võimalusel.”

Karin Paulus