“Talvesõda”. Koostanud Jari Leskinen ja Antti Juutilainen.
Paljud pelgavad “Talvesõda”. See hirm on mõistetav, kuid alusetu. Sõjaajalugu ei pruugi tingimata olla korpuste ja armeede paiknemise igav ülevaade ning kindralite ja marssalite geniaalsete mõttekäikude kuiv kirjeldus. Loomulikult leidub sääraseid lehekülgi ka käesolevas teoses, kuid paadunud tsivilist võib need rahumeeli vahele jätta. Tegelikult on “Talvesõda” hoopis midagi enamat kui kroonika neist 105st kangelaslikust päevast, mil Soome sõdis Nõukogude Liiduga. Eesti keeles ei leidu raamatut, mis nii ülevaatlikult ja detailirohkelt tutvustaks põhjanaabrite iseseisvuse ajalugu - otseselt Talvesõjaga seotud teemade kõrval pööratakse tähelepanu sõja eel- ja järelloole. Kõik need uurimused on kirja pandud ladusas proosas, mitmeski pealtnäha akadeemilises tekstis annab märku soomlasele kaasasündinud huumorimeel. Ajastu vaimu portreteerib rikkalik ja unikaalne pildimaterjal, kus fotode kõrval on oluline koht karikatuuridel.
Milline võiks olla “Talvesõja” sõnum? Ajaloos ei ole olnud sõda, kus poleks puudus moonast, meestest, ajast ning mis kõige tähtsam – informatsioonist. Samamoodi ka Talvesõjas, kus soomlastel oli õnne vähemalt sama palju kui vaprust. Pakane polnud seltsimees Stalini plaanide untsukeeramisel sugugi väikseima tähtsusega. Ja ei ole mõtet jälle arutama hakata, mis oleks saanud, kui Eesti poleks 1939. aastal vastupanule eelistanud allaandmist. Igal rahval on oma saatus.
