Tammsaare sakib täiega?

Sume suveöö Biskaia lahe ääres. Ühel hetkel pillas mu noor reisi­kaaslane (inglise filoloogia bakalaureus) lausejupi “Tammsaare sakib täiega”. Ja siis läks lahti. Kuidas nii saab öelda? Mis analüüs see selline on? Mida sa üldse Tammsaarest lugenud oled, et niimoodi väidad? See olin mina, kes põrpis. Selgus, et paljulugenud inglise filoloog tsiteeris üht oma tuttavat kirjandusõpetajat, kes koolilastele olla öelnud, et “pühaks lehmaks” (nagu väljendub Mihkel Raud esmaspäeval Päevalehes) peetavat Tammsaaret ei pea nii jäägitult kummardama. Maailmas on palju muudki lugeda.

Tammsaare on igav, veniv, sõnaohter jne. Liiga paksud raamatud, liiga vähe dialoogi, seksi on vähe ja surmgi pole tal kuigi seksikas. “Las loevad parem Harry Potterit, kui konutavad mõne arvutimängu või teleka ees,” öeldakse mulle. Sellised alternatiivid siis.

Mina aga raiun idioodi järjekindlusega (ilmselt süütundest ülikooli kirjandusteooria loengutest puudumiste pärast), et eesti lapsed peavad koolis kohustusliku kirjandusena lugema eesti kirjandust. Maailm on Tammsaare viimasest pompöössest sünnipäevast 1978. aastal paljugi muutunud, piirid on lahti, raamatuid tõlgitakse, kontekst on muutunud jne. Toonasest sünnipäevast tuli käibele üks kõige vulgaarsemalt Tammsaare suhu topitud lausekõlkse töö tegemise ja armastuse lineaarsest suhtest. See pealiskaudne tõlgendus sakib tõepoolest täiega.

Vanameistrit kaitseb tema looming niikuinii. Aga tahaks küsimusele, miks ja kuidas sakib, klišeedest ja mõttekrampidest vaba vastust.