Tähelepanu, kõik väljamaale tööle kihutanud naised (või ka näpuosavad mehed), kes ei olegi oma unistuste kiireltrikastavat lihttööd leidnud.

Juhul, kui te mäletate veel kas vanaemalt või tööõpetuse õpetajalt õpitud kudumist, heegeldamist või ristpiste tikkimist, siis ei ole kõik veel kadunud. Kinnitage lähimale plangule kuulutus, et olete käsitöö-guru, uurige välja teenuse turuhind ja hakake enesekindlalt tunde andma. Sest käsitöö on vallutamas Lääne-Euroopat. 

Karud, seened ja kudumid

Eesti naiste seas veel pigem elementaarsed oskused on paljude noorte eurooplaste jaoks midagi üpris erilist. Paistab, et käsitööoskuste kõrge tase võib olla see special something, millega me kas või karmil turismiturul eristuda võiksime. Kas ei oleks Welcome to Estonia logo märksa originaalsem, kui ta oleks näiteks kootud?

Käsitöö läheb Eesti identiteediga sama hästi kokku kui üldrahvalik marjulkäimine ja seenekorjamine, miks mitte ka saarel konutav karu. Arhailise maa legendi jaoks jagub Eestis materjali küllaga, oskaks me seda vaid alal hoida.

Trendi vastu ei saa

Sattusin viimase talve jooksul päris mitmesse Euroopa pealinna. Berliinis vohasid kõikjal käsitöötarvete poed: lõngavihid seinast seinani, igat sorti vajalikud tööriistad nende vahel helkimas. Kopenhaagenis käisin ühe raamatu otsingutel paljudes raamatupoodides: enamiku vaateaknad olid vallutanud käsitööõpikud algajaile. Ja moeteadlikus Londonis hakkas silma, et inimesed kandsid rohkem kui kunagi varem heegeldatud mütsikesi, kootud sallikesi ja kõike muud mitte-tingimata-tehasest-pärit värvilist ja fantaasiaküllast kraami. 

Erinevalt karu- või seenejahist on käsitöö ala, millega saab tegeleda kõikjal, kodukohast lahkumata ja aasta ringi. Kui trendikamad ajakirjad kuulutasid käsitööhullust juba kolm-neli aastat tagasi, siis massidesse on see jõudnud äsja. Äratust saanud inimesed tunglevad kursustel või pingutavad õpiku abil kodus sõrmi harjumatutesse poosidesse.

Usun, et tänase Lääne-Euroopa uus-käsitööhullu pühendumise juures on praktilistel põhjustel üsna väike roll. Ei ole ju vaja heegeldada pluusikest sellepärast, et seda poes saada ei ole nagu meil nõukaajal. Samuti ei ole asi rahas, sest Londoni käsitööpoe lõngahindade juures nüüd vaevalt isetegevusega kokku hoiab.

Rahulolutunne, mis pärast esimest edukat lõngast pusserdatud silmuserida silmad särama paneb, tuleb ikkagi eneseteostusest. Kontorist ja arvuti klõbistamisest surmani tüdinud – Marx ütleks, et oma töö tulemustest lõplikult võõrandunud – inimene tunnetab taas, et tema käte all võib sündida midagi lihtsat ja kaunist. Pluss moodsad jutud, mis on üldkehtivad, reklaamides kas joogat, massaaži, nädalalõpureisi või ka käsitööringi: ravib stressi, peletab lähenevat depressiooni, aitab näha elu uue nurga alt. 

Käsitöö in remix

Varda või nõela kätte võtmise motiiviks võib olla vastandumine suurkorporatsioonide võimule maailmas või siis lihtsalt arvutiseerunud-digitaliseerinud ühiskonnale. Näiteks nägid sõbrad Berliinist Malagasse suunduvas lennukis rastafari noormeest, kes ägedalt terve tee suure terava nõelaga oma teksadele üht riidetükki külge õmbles. Reisi lõpuks oli pükste peal pildil kaks meest, ühel käsi püstoliga teise meelekohta suunatud. Ja all tekst: CAPITALISM. Vot nii, öelge veel, et käsitöö on vanade ja igaveste tädide ajast ja arust meelelahtus!

Rikkaks saavad praegu need, kes taipavad hakata käsitsi I-podi-kotikesi meisterdama: koos muusikafaile mängiva pulga võidukäiguga on nende ümbrised kiirelt hinda läinud. Ei maksa arvata, et peamiselt arvutite taga vedelevatel noortel ei ole käsitöö vastu mingit tõmmet. Vastupidi, näiteks pixel art on üle kandumas tekstiilile. Nutikad on ära tabanud, et arvutipilt, mis taandub väikesteks ruudukesteks, on ju üsna sarnane kanvaaga. Nii saab iga pildi muuta piksliteks, mis on ju ühtlasi elektrooniline kudumi- või ristpistemuster. Väga moekas.

Samuti on digitaliseerimismoele vastu hakanud osa graafilisi disainereid. Cut and paste, lõika ja kleebi päris elus, mitte ainult arvutis, arvavad nemad.

Ja lisaks muidugi on suur hulk inimesi, kes tegelevad käsitööga täiesti IRL (in real life ehk päris elus), suhtlevad omasuguste hulludega ja jagavad infi interneti teel. Nii on Eestis oma bloog juba Vardamooril www.vardamoor.blogspot.com ja tema kümnetel sõbrannadel, näiteks aadressil eestikasitooblogid.blogspot.com on loetletud ligi viiskümmend saiti. Maailmas on oma blooge ilmselt juba kümnetel tuhandetel hobikudujatel, -heegeldajatel, mõni fänn lisab iga päev oma küljele kümnekonna uue käsitööhullu lingid.

Eesti erinev kontekst 

Jõudeelu ja uut sorti eneseteostus seletab hästi n-ö arenenud lääneriikide kodaniku taaskohtumist ürgsete oskustega. Eestisse tagasi tulles läheb aga asi märksa keerukamaks. Meie ülimalt kihistunud ühiskonnas võib paksu värvi kasutades eristada gruppe, kelle suhe käsitöösse on sama erinev kui nende maailmapilt ja ka positsioon ühiskonnas.  

Üks osa Eestist, need kõige eesrindlikumad, on juba üht jalga pidi läänes ja vajavad sealsete kodanikega sarnaselt iga teraapiat mis võimalik, et turgutada end raskest rahategemise rutiinist. Isetegemise rõõm sobib selleks suurepäraselt. Daamidele käsitöö või keraamika, härrad jätavad järjekordse juurdeehituse kerkides osa mehi firmast tellimata ja nikerdavad midagi kodus ise valmis.

Ekspressi peatoimetajal ja taksikoerte perenaisel Tiina Kaalepil on kodus juba terve rida savist taksikoeri, mille sõbrannad on omaenda väikeste käekestega valmis voolinud ja eri tähtpäevade puhul talle kinkinud. Edukate naiste keraamika-fänluse kohta on ehk tore taustaks teada, et üks 70ndate Hollandi feministide enesemääramise viis oli just voolida savist kujukesi.  

Aga see jutt käib siiski vaid meie pisukese eliidi kohta, kes võib endale lubada rõõmu avastada, et on väga erinevaid inimesi ja ka teid, mis inimese õnnelikuks teevad. Palju suurem on järgmine, selle avastuse eelne grupp, kes alles rügab. Usun, et töönarkomaanist lehvib Euroopa uus käsitöölaine kaugelt mööda. Muidugi mitte juhul, kui ta pole tegev mõnes käsitööga seotud bisnises.

Igal vähegi edukal objektil, mida reisifirmad on suutnud turistidele vaatamisväärsusena serveerida, on alati paar suveniirimüüjat. Paljudel juhtudel ongi see ainus koht, kus kohalikud turismist midagigi teenida suudavad.    

Müüakse loomulikult käsitööd: seda, mis peaks kõige paremini iseloomustama meid ja meie ajalugu. Aga keskmisest suveniiriletist leiab omaloomingurõõmu päris harva. Eestisse mitmendat korda sattuvad turistid juba kurdavadki, et kõik on täpselt sama: kadakast nuga, dolomiidist muna ja villane sokk. Lisaks muidugi menukad merevaigukeed ja matrjoškad, millel Eestiga üldse midagi pistmist ei ole. Ehk uhub Euroopat vallutav käsitöölaine ka üle Eesti tardunud suveniirilettide?

Kunst ja professioon

90ndate algul Kuressaares käsitööringi juhtinud Anne Kolk töötab praegu Kuressaare Ametikoolis. Käsitööst on saanud lausa omaette eriala, mida tullakse õppima pärast üheksandat klassi. Rohkem traditsiooniliselt tüdrukute alad, ometi on igal kursusel ka paar noormeest. Mõni läheb pärast keskhariduse saamist Viljandisse edasi õppima, mõni hakkab kohe käsitööga raha teenima.

Tabasin Anne, kui ta tuli Viljandi Kultuuriakadeemiast täienduskoolituselt. "Oi, seal käib isegi üks üle kaheksakümnene proua! Ja noored lausa kiljuvad, kui mingi uue kihvti võtte ära õpivad," kirjeldab ta inimeste kasvavat käsitöö-vaimustust.

"Jaa, just, ma kohe tunnetan, kuidas uus laine on algamas!" kostab mobiiltelefoni praami peal asja arutavatelt käsitööinimestelt.

Tundub, et tänapäeval tehakse käsitööd puhtalt rõõmu pärast. Makramee ja ise heegeldatud linik ei ole enam laiavoolu mood, samas võib tänaseni raamatukogudes kohata inimesi, kes Burdast mustreid kopeerivad, nagu 20 aastat tagasi. Olmevajadused enam nii paljusid oma tarbeks kuduma-heegeldama ei sunni, mõnu pärast teevad seda paljud siiski – ja ma usun et keskmiselt paremal tasemel kui moelaine harjale alles tõusvas Hollandis või Taanis.

Pitsiga öömüts kõurikule

Tavalised inimesed, kel puudub käsitööga tihe side, suhtuvad näputöösse ambivalentselt. Enamikul on suhe olemas, sest tööõpetuse tund on Eesti koolisüsteemis kohustuslik ja meisterdama peab.

Minul oli see kogemus üsna valutu. Saaremaa Ühisgümnaasiumis oli tüdrukute töpa klass ainus, kus oli lubatud muusika ka tunni ajal. Nii istusime kamba plikadega, lõõritasime kõrgel häälel Roxette’i või Madonna viimast ballaadi makile kaasa ja õppisime samal ajal nööpi pluusi külge õmblema. 

Kindlasti on aga tuhandeid eestlasi, kel on kooli tööõpetusest rääkida teist laadi lugusid. Vaesed emad pandi põhitöö kõrvalt lastele kooli jaoks linikuid tikkima, sest see oskus ei olnud just kihvt asi, mis koolis krediiti annaks. Oma osa oli ka vanamoodsatel õpetajatel: kui ikka teismeline panna õmblema põllekest või puuvillast öösärki, siis on kogu tunni, õpetaja ja käsitöö kui kontseptsiooni nõmedaks tembeldamine väga kiire tulema.

Käsitööringis sai õppida juba keerulisemaid asju, nagu niplispits või päris põneva valmimisprotsessiga rahvariide vöö. Ükskord heegeldasime titepapusid, mis minu käes küll ootamatult umbes number 37 jalavarju mõõtu paisusid. Muide, kuulujutud räägivad, et üks sõbranna, kel papud igaveseks pooleli jäid ja kes lubas, et "elu sees" enam heegelnõela kätte ei võta, heegeldab pisitasa jälle.

Ja mis seal ikka häbeneda, otsisin isegi sügisel vanaema kapid läbi ja võtsin sealt ühe komplekti enam-vähem sirgeid vardaid ja paar lõngakera Tallinna kaasa. Igaks juhuks. 

Multitalendi tagasitulek

Mul ei ole õnnestunud päris täpselt tuvastada sõna "hobi" imbumisteekonda ega -aega eesti keelde, kuid iseenesestmõistetavaks on see muutunud koos heaoluühiskondlike jõudehetkede saabumisega. Kui enese määratlemine hobide kaudu – ehk siis viisi järgi, kuidas võimalikult meelepäraselt oma vaba aega surmata – võis sajakonna aasta eest tunduda ilmselgelt ülepakutuna, siis täna mõtestame end tihti just selliste tegemiste abil. Kuigi sisuliselt peaks hobitegevus pelgalt simuleerima n-ö päristegevust (à la naivistlik hobikunst ja professionaalne kunst), siis üha enam nende tegevuste piirid segunevad. Kui jõudehetked muutuvad jõudetundideks või -nädalateks, saab kõikvõimalike hobitegevustega tegelemine palju põhjalikumaks, varjutades nii mõnigi kord põhitegevust. Mittefotograafidest oma ala tippude pildid siinsamas Ekspressis (rubriik "Prominent pildistab") tekitavad nii mõnigi kord tunde – mis ta jändab tühja, hakaku parem piltnikuks!

Läänemaailma lemmikhobiks number üks ongi fotograafia. Selleks, et jäädvustada roosa õhtupäikese kukkumist merre, ei pea enam olema diplomeeritud kunstnik. Piisab uuest digiseebikast, mis on võimeline jäädvustama kogu ilu plakati-kvaliteediga. See, kas oma tohutu päikseloojangu-pildi-arhiiviga ahistada küllatulevaid sugulasi või trükkida pildid kohvikruusidele (millega siis ahistada taas sugulasi nende sünnipäevadel), on iseasi. Lihtsast inimesest on ühtäkki saanud midagi enamat – ta on looja.

Ja kas pole mitte imetabane, et muidu ontlikud ärimehed-toimetajad-disainerid kehastuvad õhtul koduköögis tõelisteks kokandusvirtuoosideks? Jamie Oliveri ja Angeelika Kangi kaitsva pilgu all valmivad toidud, millesarnased oleks veel kümnekonna aasta eest tundunud gurmeekokanduse meistriteostena. Lõhelasanje või maasika-mozarellasalat – palun väga! Nii mõnigi mu andekatest sõpradest teeb koduköögis kõigile neile ülepromotud kesklinna restoran-lounge’idele 1:0 ära. Mitte-nii-andekaid turgutavad telekokad ja üha tuure koguvad kokanduskursused.

Ning vähegi nutikamad (või enesekindlamad? või loovamad?) tegelased muutuvad uue kodu soetanult tõelisteks disainihaideks. Mangi, Aalto ja Iitala nimed kõlavad nende jutus tihedamini kui presidendi oma ning barokktapeedi ja valge diivaniga kodud näevad välja ponksimad kui interjöörid Elle Decorationist. Kõikvõimalike disaini- ja elustiiliajakirjade virnad on muidugi osa lennukast sisekujundusest. Ning see viimase-peal-disainpesa on iseenda nokaga kokku kantud, seda ei ole tuuninud Pille Lausmäe või Maile Grünberg!

Aiandus, autondus, ornitoloogia… Renessansiajastu geeniusele kohaselt kimbutab uljamaid isegi poeedi- või muusikukutsumus. Helikaardiga arvuti toanurgas tundub garanteerivat chalice’liku popstaari staatuse ja primitiivsemagi filmikaamera olemasolu larsvontrierliku tähelennu. Kui üks osa 21. sajandi oraaklitest hoiatab meid oma spetsiifilisse mängukeskkonda kapseldumise ja getostumise eest, siis kaalu vastasvihiks on kohanemisvõimelisema inimkonna multifunktsionaalsus. Tõelised multitalendid on õied demokraatia revääril.

Otsides Edinburghi suurimatest raamatupoodidest tänapäeva professionaalset ehtekunsti puudutavat erialast kirjandust, põrkasin pidevalt riiulitäitele tee-ise-ehe raamatutele. Teadmise asemele on roninud tegemine: meie juurest soetad õpiku ja hobikunsti poest pabermassi või klaaspärleid. Kui vaadata üldse praegu raamatupoode, siis üha saledamaks jäävaid ilukirjandusriiuleid trügivad kõrvale tema läikivpõsksete ja kiireltkosuvate moodsate vendade – kodunduse, kokanduse, koeranduse riiulid. Raamatuedetabelites on sunnitud isegi Dan Browni seksikad konspiratsioonikrimkad teed andma "Sajale pirukale" või "Lihtsale dietköögile". Meie ajal on kujutlusvõime voolamas peast kätesse. Kõik tahavad olla väikestviisi kunstnikud, kas või köögis.

Soov püsida sadulas sunnib meid end pidevalt täiendama, koolitama ja täienduskoolitama. Koolitused algavad paaritunnistest kursustest kuni riiklike ülikoolide juures toimuvate mitmeaastaste täienduskoolitusprogrammideni. Miks on õigus kunstnikuks saada vaid 20aastastel? Üheksa aasta eest Kunstiakadeemia juurde loodud Avatud Akadeemia, mis tegeleb täiskasvanute ja täienduskoolitusega, planeerib järgmise nelja aastaga kasvatada õpilaste arvu 160-lt 250-le. Puutudes õppejõuna kokku ka Avatud Akadeemia õpilastega, tundsin, kui raske on 45aastasele prouale, kes päevasel ajal töötab Dvigatelis, seletada kunstnikuks olemise ilu ja valu. See kõik kippus jääma ikkagi väga hobi-kunsti tasandile – lihtsate vahenditega luua midagi, mis meenutaks kunsti. Piir aja surnuks löömise ja eneseväljenduse vahel muutus kahtlaselt häguseks. Ning selle piiririigi kuningaks võiks olla Teesklus.

Kuigi jah, kunstiloo üks suuremaid naiviste, Henri Rousseau, leidis tee kunsti juurde alles 49aastaselt, usun siiski, et erinevalt kunstiklassikust on tänaste pensionäride loomismootoriks soov sisukalt aega sisustada, mitte mäslev kirg. Kuid ärgu järjekindlad naivistid muretsegu – käsitöömaiguline lihtsameelsus on üheks valdavaks lääne kunstitrendiks juba kümmekond aastat.

Ühelt poolt jääb lootus, et lõppeks lahendab kõik küsimused hobikäsitöö ja suure kunsti piiridest ürgne anne. Kuid teisalt – kas peakski otsima kramplikult piire, mis niikuinii sulavad tunduvalt kiiremini kui jääkiht poolustel? Jääkarud surevad välja niikuinii?

Tanel Veenre