"Kevade" uuslavastus Draamateatris on kutsutud arvatavasti eeskätt praktilist eesmärki: pakkuda ülevaadet kõige loetavamast eesti raamatust koolinoorsoo põlvkondadele, kes raamatuid eriti ei loe. Paistab, et seda eesmärki etendus täidab: eelmürsikud olid tulnud klasside kaupa ja vaatasid huviga ja elasid kaasa. Keskealisele raamatusõbrale oli lugu veidi igavam.

Helesinises valguses lava sünnitas nostalgilis-hõllandusliku tundetooni, vihje, et laval sündiv ei toimu siin ja praegu, vaid lihtsalt mängitakse kauget kadunud noorust, vana armast lugu.

Etendus on järjekindlalt autoritruu, kohati oli tugevdatud realistlik-naturalistlikku elementi: näiteks jubedad matsud, mis kostuvad köstri toast kui ta Tootsi nuhtleb või Tootsi “poliitiline ebakorrektsus” millega ta Visakule isa puudumist meelde tuletab.

Väiksed nihked olid ka karakterites: Arno pole passiivne unistaja vaid päris kiire ja taipliku jutuga (aeglast juttu tänapäeva vaataja ei kannata) ning Teele on kuri bitsch. Ega saanudki aru, miks üks kaunishing nagu Arno niisugust küünilisevõitu tuleharki peaks ihalema. Äkki oligi Tootsi märkuses, et rikas vaatab ikka rikast, oma eksistentsiaalne tõetera sees.

Tegelastest tõusid reljeefselt esile vilgas Toots ja monumentaalne Tõnisson, Arnogi oli päris hea. Komödiantlik köster oli samuti ere kuju, aga temast ei saanud aru kas ta on Jehoova viha kandev jumalasulane  või vana kloun. Küllap mõlemat. Õpetaja Laur, Kiir ja Lible jäid tahaplaanile, ma ei tea, kas lavastaja tahtel või lihtsalt rollisoorituse läbi.

Korralik-koolipoisilikult raamatul põhinevasse etendusse on lavastaja sokutanud ka ühe suure kujundi: napsiriiuli Benno Bruno Bernhardi ristsetel. See kogu lava laiust täitev pudelimets laskub lavalaest alla ja tõuseb sirutuva käe eest jälle kõrgemale On see Pandora laegas või inimihade lühikokkuvõte? Paistab et viimane, sest pärast ristseid on nii Toots kui köster purjus ja muutuvad ühesugusteks jauramiteks. Mingis mõttes vennastuvadki.

Pole vist mõtet lavastaja kallal norida, et “kooliprogrammi piiresse jääv” “Kevade” ei olnud mulle nii huvitav vaadata kui Mati Undi “Täna õhtul viskame lutsu”, dramaatiline kunsteepos Lutsu loomingu ainetel. Aga vahest oleks siiski võimalik kevadet ka mõne uue vaatekohaga rikastada. 1950-ndail lugesid tublid kirjandusteadlased sinna klassivõitluse sisse, näiteks Imeliku ja Tiugu karakterites.  Kindlasti pakub ka tänane päev mõnelegi “Kevade” seigale aktuaalse tähenduse. "Suve" lavastamise puhul võiks anda näiteks detailse ülevaate Ülesoo Talu võlakoormast ja Tootsi äriplaanist.