Maris Savik

Loos võetakse vaatluse alla lapsepõlves tehtud tegude ja valikute motiivid, samuti nende järelkajad hilisemas elus. Järgmised etendused toimuvad 26. jaanuaril ja 2. veebruaril.

Varajased ärkamised

Kui inimkond jagada ­hommiku- ja õhtuinimesteks, kuulun mina kindlalt esimeste hulka. Varajased hommikud kätkevad endas minu jaoks väga palju energiat. Tasapisi hakkab valgeks minema, värvid on (eriti suvel) kirkad, puhtad, esimesed loodushääled, kohvi lõhn – naudin seda aega väga.

Suure osa loomingust vormis­tan just nimelt ­varahommikutel. Ideed võivad tulla millal iganes, aga viisi, kuidas neid proovis ra­kendada, sõnastan tihti­peale siis, kui teised veel magavad.

Eesti maalikunst

Minu suhted kujutava kunstiga olid aastaid väga põgusad, et mitte öelda olematud. Olime nagu eestlaslikud naabrid, tunnistasime teineteise olemasolu kõigest jaheda peanoogutusega. Viimase aasta jooksul on jää hakanud sulama, ma leian ennast tihtipeale just eesti kunstnike töid vaatamast. Mingi värav on lahti läinud ja maailm, mis selle taga, tundub uus ja väga põnev.

Surfivideod


Kui te soovite mingil põhjusel mu tähelepanu hajutada, siis toimige nii: pange oma arvutis mängima mõni surfivideo ja keerake ekraan minu poole. Võite olla kindel, et ma katkestan silmapilk eelneva tegevuse ja jään nagu naelutatult ekraani jõllitama. See on maagiline hetk, kui inimese oskused ja looduse energia kokku saavad, ning seda on alati väga lahe vaadata. Toimib väga hästi ka inspiratsiooniallikana uute ja ägedate reisisihtkohtade leidmisel.

Pikad ja keerulised lood

Mulle meeldivad väga seriaalid. Ja paksud raamatud. Ühesõnaga, pikad keerulised lood, põhjalikud ja detailirohked maailmad, kuhu saab sügavale sisse. Näiteks „Serafima ja Bogdan“ või „American Gods“ . See viimase kümne aasta seriaalide võidukäik on minu jaoks väga tänuväärne nähtus. Ja ka kirjanduses on viimastel aastatel jällegi mitu nauditavalt pikka ja põhjalikku teost ilmunud. Tundub, et narratiiv on taas au sisse tõusmas.

Inimesed

Teatris töötades saab kokku väga lahedate tüüpidega. Ja ka mitte nii lahedate tüüpidega. Aga neid lahedaid on rohkem. Ja mõned nendest muutuvad väga lähedasteks, sest rasked ühised tööd liidavad ikka tihedalt kokku. Ja siis sa kasutad neid veel oma lavastustes ja kui teinekord pakud midagi välja, siis näed nende silmist, et nad lähevad käima selle peale ja arendavad su ideed edasi palju peenemalt, kui sa üldse oskasid ise ette kujutada. Ja rohkem rääkida polegi eriti vaja... See on võib-olla kõige inspireerivam hetk üldse.